Sel aastal olen ma eriti palju mõenud, mis on minu jaoks jõulud. Ma armastan jõule väga. Jõulud tähendavad mulle ilu, koosolemist, reflekteerimist, väärtustamist, jagamist, andmist, südamlikkust, hingestatust, tänulikkust ja mäletamist, kuid praktikas sageli ärevuse ja ka kurbuse aega. Sel aastal on palju teisiti. Ma ei ole vanematekodus ega ka Eestis. See on suur samm, sest sellega otsustasin enam mitte olla "tubli tütar", mida olen püüdnud täita, kuigi ma ei tea, kas seda minult kunagi oodati. Olen lõplikult pidanud leppima, et filmis nähtud "täiuslikud" jõulud ei ole minu lugu. See kõik on nõudnud palju leppimist, andestamist, lahti laskmist ja tulemuseks oli hoopis asjade vaba, kuid väga tunderohke ja loomulik jõuluks valmistumine ning tundub, et ka jõulud.
Kirjutan Rootsis, kaunis Gävle linnas. Käin siin oma väga hea sõbra juures juba aastaid jõulueelsel "Juuste kasvatamise" retreatil. See on koht, kus ma saan lihtsalt Olla. Möödunud aastale tagasi vaadata ja lihtsalt olla ning jõudu koguda. Sel aastal otsutasin, et Olen ka jõulud. Kodujõulud tulevad esmaspäeval.
Jõulud ei ole kellelegi neutraalne aeg. Paljude perede jaoks on jõulud kokkutulemise ja toreda koosolemise aeg. Paljude perede jaoks stressirohke kohustuste aeg. Paljude jaoks õgimise aeg. Paljude inimeste jaoks üksi olemise, raskuse või masenduse aeg. Jõuludel on haiglad inimesi täis ja samuti on see kõige enesetapu-rohkeim aeg aastas. Nii palju kui on peresid ja inimesi, sama palju on ka jõulusid. Usun, et meie peas olev "täiusliku" jõulu lugu on televiisori loodud lugu. Meil on olemas arusaam, kuidas peaks olema. Ja selles "peabis" jama seisnebki.
Oled sa mõelnud, miks sa teed mida sa teed. Kas need asjad ja toimingud teevadki jõulu? Mis saab siis kui neid ei tee? Kas siis jõulud lähevad ära? Ma ei usu, et lähevad. Grinch püüdis ka jõulusid ära varastada, aga ikkagi ei õnnestunud. Ja isegi kui reisile minna, siis jõuluaeg on ikka. Lihtsam on leppida ja leida oma jõulude viis, ilma seda "õige ja täiusliku" jõuluga võrdlemata.
Minu jõululugu on keeruline. Minu unistus on olnud televiisoris nähtud täiuslikud jõulud, kus terve pere on rõõmsalt koos ja kus kõik täidavad täiuslikult oma jõulurolle. Kõik eksimused andestatakse või pannakse vähemalt korraks kõrvale. Minu peres seda kahjuks kunagi ei juhtunud. Minu jõululootus ja hing oli minu ema. Isal oli suhteliset ükskõik ja vennal on oma arusaam, kuidas asjad käivad. Nii, et trupp ei tulnud kunagi etenduseks kokku, kuid ma kunagi ei loobunud sellest unistusest. Jõulud olid ka hirmutav aeg. Sellega kaasnes palju ängi, ärevust ja väga sageli ka kurbust. Lõpuks otsustasin, et tuleb lavastada ise ja hakata varem lavastama. Vähemalt tuli mingi etendus, mis oli parem kui üldse mitte midagi. Üle-eelmise jõulu lõpus sai mu ema insuldi, mille tulemusena ta lahkus. Nii lõppes minu unistus meie pere "täiuslikest" jõuludest. Meil olid meiemoodi jõulud. Nagu igal perel on omamoodi jõulud.Minu pere on selline nagu ta on. Ja ma armastan neid, sest ma olen sealt tulnud. Neid mitte armastades, ei saaks ma ka iseennast kunagi päriselt armastada. Kuigi kurbust on palju olnud, siis tegelikult on olnud väga palju imelisi, erilisi ja väga südamlikke hetki. Neid on palju rohkem kui ma vahel endale aru annan, sest mis sellest heast hetkest ikka mäletada.
Lugesin hiljuti üht raamatut, kust leidsin mõtte kurbuse ja rõõmu kohta. Kurbus uuristab rõõmule kaevu. Kui kaev ei ole väga sügav, ei mahu sinna ka palju rõõmu. Samuti usun, et meie suurimas igatsuses on peidus meie suurim vägi ja võime. Nii, et võibolla minu "kurvad" jõulud on blessing in disguise. Eks paistab. Nüüd avastan, loon ja naudin endamoodi jõule.
Jõulud lihtsalt on. Meeldib see meile või mitte. Sõltumata nimest on jõuluaega alati tähistatud. See on ürgne komme tähistada uue algust, uue valgus saabumist. See on jagamise, saamise ja andmise aeg. Sõltumata nimest, kus seda tehakse ja mis traditsioonidega, mõte jääb samaks. Keeruline kui traditsioonid kivistuvad, kaotavad mõtte ja muutuvad stressirohkeks. Ja eriti keeruline kui traditsioonid hakkavad tähendama tarbimist, mitte loomist, kaitsmist, andmist või jagamist.
Soovin, et teil oleks jõuluajal mahti korrakski mõelda kõigele, mis sul on ja mida sa teed. Küsi endalt, mida sümboliseerib kuusk, jõuluehted, koos söömine, rikkalik jõululaud, kingitused, jõulutuled jne. Ja avasta, kuidas äkki muutub kõik võluvaks, eriliseks, armsaks, sädelevaks ja väga oluliseks. Kui seda ei juhtu, siis tuletan meelde, et fakt, et sa seda teksti loed näitab, et sa oskad lugeda, sul on millest seda lugeda ja sa oskad seda masinat kasutada ehk sul on tõenäoliselt rohkem haridust ja vahendeid kui väga suurel hulgal inimestel. Hakka nägema seda, mis sul on ja rahuldu jõuluajal sellega. Kui tõesti märkad midagi, mis on puudu, siis pane see järgmisel nädalal kirja, et saaksid sellest juba järgmisel jõuluajal rõõmu tunda. Kuid nüüd keskendu hetke nautimisele, ole tänulik ja tähista uue valguse saabumist!
Ilusaid jõule, isegi kui nad pole valged. Jõulud on nad ikkagi!
Epp
JÕULUKINK
Selle aasta jõulukingiks valisin ühe väga olulise ja erilise mõtte, mille tõin endaga kaasa Jaapanist. Ühel erakordselt kuumal septembripäeval kulgesin Kyotos ja otsisin zen-aedasid. See otsimine viis mind Daisen-Ini templisse, kus on väga vana ja eriline kuv zen aed. See tempel oli väga salapärane ja ainus koht, kus ei tohtinud pildistada. Kohe uksel kohtusin zen-preestriga. Suhtlesime kuidagi. Kõik oli selge, kuigi ei tea kuidas. Meil ühist keelt polnud. Vahel lihtsalt on selge. Templist lahkudes ootas ta mind juba eesti keeles. Tal oli üks eriline keelte raamat. Ja siis selgus, et tema oligi kõikide templi seintel olnud mõtete autor. See hetk tõestas jälle - kulge, mine, suhtle ja ole lihtsalt olemas ning siis juhtubki.
fasaf