Veetsin möödunud nädalavahetuse koos oma ühe kõige kõige olulisema ja pikaaegsema sõbrannaga. Ta on imeline. Uskumatult tark, osav, usaldusväärne, sügav, hooliv, tõsine ja maailma ägedaima naeruga naine. Teate küll - see inimene, kellega läheks lahingusse. Ta on minu ainus tuttav, kellega kokkulepped ei sõltu kunagi ilmast ja see on väga vabastav. Kui on otsus minna matkama, siis lähme. Ja huvitaval kombel on alati hea ilm.
Kuid siis tekkis meil vestlus, mis ajendas mind lõpuks tänast postitust kirjutama. Plaan oli seda kirjutada novembris, aga nüüd sai aeg küpseks.
See uskumatult imeline sõbranna sai hiljuti oma sõpruskonnas mängides aru, et teda peetakse UFOks. Ta on liiga eriline ja teda ei mõisteta. Ta ei olegi tavaline. Ta on imeliselt eriline, väga tugev, kuid üli habras, kes vajab õrna kohtlemist. Selline, keda peabki avastama, imetlema, üllatuma. Aga selline suhtlemine eeldab väga palju uudishimu, empaatiat, armastust, hoolimist ja vaevumist.
Ükskõik kui eriline sa oled, me kõik vajame kuulumist, armastamist, heakskiitu, tunnustamist. Nende puudumine tekitab inimeses tunde, et ta on vale. Ja sellest halvemat ja kahjulikumat tunnet ei ole.
Endaks saamine on elutöö. Kuid me ehitame end peegelpiltide ja tagasiside abil. Kui sa saad ainult hinnanguid, kriitikat ja muud negatiivset tagasisidet, siis ei ole kasvamine võimalik. Sest karistamine tekitab hirmu ja hirm aeglustab õppimist.
Ma tahan "normaalsuse" tähendust avada, et kõik erilisus muutuks normaalseks! Tahan, et inimesed võiksid olla 5000 tükilised puzzled, kus kõik tükid on aktsepteeritud. Tahan pakkuda ruume, kus saab enda erilisust avastada ja sellega leppida. Ja äkki siis saab leida enda ümber ka inimesed, kes viitsivad sind avastada ja sind vaatamata tükkide paljususele ikkagi kokku panna;)
Ma puutun pidevalt kokku viit tüüpi inimestega:
1. Need, kes ei ole kunagi kartnud ja lihtsalt teevad ning ei saa üldse aru mingist probleemist julgemise ja enesekindlusega. Pigem satuvad segadusse ja hakkavad justkui midagi tõestama. Nemad saab maha rahustada, et on ok, et sa nii ei tunne.
2. Need, kes on saavutanud „normaalsuse" ja on olukorraga rahul ning on paigal. Neil tuleb lubada nautida oma olukorda, sest me teame kõik, et vool ei jää igaveseks paigale. Iga asi omal ajal. Vahepeal ongi paigal.
3. Need, kes on juba hakanud julgema ja teevad. Sageli aga on nad oma tegemistes üksi, sest nad on teistsugused. Nemad vajavad toetamist ja kinnitust. Muutuses olemine on keeruline ja selleks on vaja palju aega, ruumi ning armastust. 4. Need, kes unistavad, mõtlevad, loevad, otsivad, aga veel teha ei saa, kuigi tahaks. Nemad on veel erinevate aegunud mustrite ja müüride taga kinni ning alles koguvad julgust esimeseks sammuks.
5. Ja need, kes teavad täpselt, mida tähendab karta kõike ja vaatamata sellele ikkagi tegema hakata.
Tegelikult on nii, et me kõik oleme kõik need tüübid. Sõltub lihtsalt, millist eluvaldkonda vaadata. Ja see kõik on ok.
Me kõik oleme täpselt seal, kus me olema peame ja milleks valmis oleme.
Hetki ja samme ei saa vahele jätta.
Sellega tasub leppida, sest ainult siis saab iga hetke täiega elama hakata - nii kurbasid kui rõõmsaid hetki.
Tead ju küll kui kurnavad on inimesed, kes päikselisel ilmal undavad homse vihma üle ja vihmasel päeval kurdavad päikse üle, mis kindlasti homme ei tule. Selle asemel võiks päikest nautida või vihmase päeva rahulikkust kasutada mõtisklemiseks, jutustamiseks, lugemiseks, lompi hüppamiseks või koristamiseks.
Paljud unistavad stabiilsusest. Kus pole liiga kõrge ega liiga madal. Päris stabiilsus ei ole tegelikult võimalik. On küll, aga siis on surm. Juba Freud ütles, et tasakaal saabub siis, kui saabub surm. Mõtle südame rütmi peale. Kui joon on sirge, siis on elu läbi.
Ainus, mida teha saab, on oma meeleoludega leppimine, enda tundma õppimine ja püüda end vähem teistega võrrelda.
Ehk siis julgeda käia oma rada.
Aga päris üksi ikkagi ei saa. Me vajame puudutust, kinnitust ja armastust, isegi keerulistel muutuste aegadel.
Üksi jäämine sellistel hetkedel on kõige halvem. Ja selle ohu pärast suruvad väga paljud oma muutusetungi maha, kuniks ta jälle pead tõstab.
Samas tuleb seltskonnaga olla ettevaatlik. Muutumine toimub alati üksi. Kuid vaja on usaldusväärset tausta. Vana seltskond võib vahel takistada.
Me kõik mõjutame ja puudutame üksteist ennustamatul moel. Meid siiski innustavad ja käivitavad teiste inmeste lood.
Mind paelub inimene – võimekas, pidevalt muutuv, lõputult mitmekesine inimene ja see kuidas on võimalik nende erakordsete inimeste loov ning vaba koostoimimine, kus igaühe võimekus saab elada ja koos olemine sütitab, mitte ei lämmata.
Tõeline suhestumine on plastiline, sest me muutume koguaeg.
Aga iga muutus on ju ka suur oht eelnevale olukorrale ja mõistmisele. Üksteisega suhestumine ja suhtlemine eeldab meeletult palju empaatiat.
Muutuses olevate inimestega suhtlemine võib olla raske, sest see eeldab leppimist, et mina muutun ja sina muutud ehk me ei ole kunagi samad ja iga meie kokkupuude on uus ning ainulaadne.
Suures muutuses olev inimene ei oska sind aidata ka, sest ta ise ju ka ei tea, mis toimub.
Ilmselt nukkuma hakkav tõuk ei oskaks kirjeldada, et ta hakkab kohekohe kauniks liblikaks muutuma!
Selline kontakt eeldab suhestumist inimesse tema mitmekesisuses, mitte tema harjumuspärastesse rollidesse, siltidesse jne. Sildi-põhine suhtlemine muudab meid pimedaks, loob kaassõltuvaid tingimustega reguleeritud suhteid.
Sa oled nö paigas ja kui tuleb välja, et sa oled või teed veel midagi, siis üllatutakse, et „Ma ei teadnudki, et sa...“ või „Ma arvasin, et sa...“.või mu lemmik „Aga kaheksa aastat tagasi sa ütlesid, et ...“.
Ja nii hakkavadki inimesed end varjama ja vaikima, sest oma olemus saab hinnanguid ja kriitikat ehk tekib tunne, et peab olema teistmoodi, et olla aktsepteeritud ja tunda end normaalsena.
Sageli need kommenteerijad ei mõtle üldse halvasti. Nad ütlevad nii, sest nii öeldakse. Sageli on see lihtsalt teadvustamata harjumus.
Hea suhtlemise alus on eeldustest loobumine ja uudishimu. Suhtlemine on nagu avastusretk või sibula koorimine, kus iga kiht on uus ja erinev, kuigi osa samast inimesest. Kui otsustada, et inimene on „selline“, siis sa ei suuda näha ega leppida järgmiste kihtidega.
Ma tahan, et inimesed saaksid olla mitmekesised ja värvilised. Et nad võiksid olla korraga julged ja ebakindlad. Et nad võiksid muutuda, kasvada ja areneda ilma, et lähedased neis seetõttu pettuksid. Näiteks, et laps peaks tundma ema ees süüd, et ta suureks kasvab.
Kuna ma kohtun väga paljude väga toredate ja sageli nähtamatute imeliste julgema hakkamise lugudega inimestega, siis nüüdsest püüan hakata neid lugusid rohkem jagama.
Alustan uut intervjuude sarja „Elada ja teha julgemise lood“, et jagada julgema hakkamise lugusid, kuid eelkõige inimeste mitmekesisust ja elada julgemise otsust.
Loodan, et need lood julgustavad, innustavad või annavad kinnitust, et sa pole ainus.
Eelmisel aastal kirjutasin fotograaf Silver Gutmannist ja kuidas ta ei tahtnud fotograafiks saada.
Järgmiseks on mul rõõm ja au tutvustada superraamatupidajat ja ettevõtjat Krista Teearu (44).