Suhtlemine - kaasasündinud talent või arendatav oskus?



Kas tead mis oskust tänapäeva tööandjad kõige enam otsivad?

Kas tead, mis eristab töötajate sõnul head ja halba juhti?

Kas tead, kes on koolituste kõige rahulolevamad osalejad?

Kas tead, mis on õnneliku elu tõeline saladus?

Õige vastus on Suhtlemine ja kvaliteetsed suhted.

Ühel hiljutisel motivatsioonikoolitusel küsiti saalist selle peale "Mis asi see veel on?".

Tänu tehnoloogia arenemisele ei ole inimesed mitte kunagi varem nii palju omavahel suhelnud. Ja samas tundub, et inimesed ei ole mitte kunagi varem nii vähe omavahel suhelnud. Omavahel saadetakse küll palju logistilisi või nõudvaid teateid, kuid see ei ole suhtlemine.

Liiga sageli kohtun inimestega, kelle jaoks suhtlemine on tõeline peavalu. Eks mõni ju ongi vähem suhtleja, kuid see ei tähenda, et seda vähe suhtlemist ei võiks hästi ja stressita teha. Hea suhtlemine ei tähendab esimesena rääkima hakkamist, palju rääkimist või kõige kõvemini kisamist. Ka introverdid võivad ja peavad olema head suhtlejad!

Suhtlemisoskus on hea elu, hea enesetunde, heade suhete ja eduka karjääri üks alus. Pole midagi meeliülendavamat kui tõeline suhtlemine. See tähendab võrdset vastastikust suhtlemist, kus kõik osapooled osalevad, on märgatud ja väärtustatud ning lõpuks tunned, et miski puudutas sind. Vahel võib selline suhtlushetk kesta vaid sekundeid, kuid puudutada rohkem kui mõni pikk kohtumine.

Kehv suhtlemine on ideaal?

Eestis peetakse suhtlemist talendiks, mis lihtsalt osadel on ja teistel puudub. Jah on neid, kel tuleb see paremini välja ja kes vajavad ning naudivad suhtlemist teistest rohkem. Kuid neid erinevaid oskusi lähemalt uurides selgub, et see salapärane võime on rohkem seotud kasvukeskkonna kui geenidega.

Ma arvan, et meisterlik suhtlemine on kõige olulisem ellujäämisoskus. Siin ma ei räägi avalikust esinemisest, rääkimisest, argumenteerimisest, kaebuse kirjutamisest vms, vaid suhtlemisest. Kehv ja ebakindel suhtlusoskus hävitab elu. See põhjustab töötust, lahutusi, üksindust, õnnetuid lapsi, õnnetuid täiskasvanuid, konflikte, vaesust ehk kõike, millest me tahame lahti saada. Ja ometi on ebakindluse ja arguse kasvatamine ning hoidmine endiselt meie kultuuris laste kasvatamise põhialus.

Eelnevaid küsimusi arvesse võttes peaks suhtlusoskuse arendamine ja suhtlemise enesekindluse andmine olema iga lapsevanema ja õpetaja peamine eesmärk. Kuidas see saaks juhtuda kui ema ja õpetaja ise kardavad suhtlemist? Suhtlemisoskus ei peaks piirduma oskusega suhelda omade ja tuttavatega, vaid suhestumisoskust kõigiga. Selleks aga on vaja mingitki enesehinnangut ja usaldust, et suhtluspartner ei söö sind kohe ära. Kahjuks on enamus inimesi Eestis kogenud just seda, sest halvasti öelda või sarkastiliselt, naeruvääristavalt, isiklikult ja ilkuvalt kommenteerida võib ju alati.

Kuigi suhtlemine on kõige alus, siis tundub, et Eestis on see peaaegu ropp sõna. Seda nõutakse, kuid ei õpetata. Head suhtlemist lausa kritiseeritakse. Mingi vaikiva kokkulepe alusel on otsustatud, et eestlased lihtsalt on kehvad suhtlejad, me ei olevat temperamentsed ja me oleme ka väga külmad. Ja need kes oskavad on kas haruldased talendid või siis üritavad välismaamoodi teha! Sest viisakus, keep smiling ja teisest huvitumine on ju alati tühised ameerika asjad, mida meie ei tee.

Nii me siis ühiskondlikult seda Eesti Nokiat kaitsemegi. Kodud ja koolid on selle pühaidentiteedi treeningus esikohal. Hea laps = alluv, korralik ja vaikne laps, kes õigetel hetkedel ütleb õigeid asju ja ei põhjusta piinlikkust. Siis ühel hetkel gümnaasiumis peavad need samad head vaiksed lapsed ootamatult valdama õppekava kohaselt ka argumenteerimiskunsti. Seda oskavad need "loomulikud talendid", kes on saanud esimesest klassist saati igal aktusel lavakogemust ja teised on "ta ongi meil selline vaiksekesem".

Ja kuna sellest vaikiva lapse sündroomist vabanemine on väga vaevaline, siis enamus inimesed lepivad selle lapsepõlves saadud määratlusega, et nad lihtsalt ongi sellised. Küsimata endalt, et äkki nende loomulik suhtlusvõime on lihtsalt süstemaatiliselt vaikima sunnitud? Ja siis need vaikivad korralikud hinged saavad ise lapsed ning alluvus- ja vaikimistreening jätkub ja muutub peretraditsiooniks.

Mis on suhtlemine?

Suhtlemine on kommunikatsioon. Kommunikatsioon tähendab ladina keeles jagamist.

Kommunikatsioon on soome keeles vuorovaikutus, mis on kõige parem sõna üldse, et mõista suhtlemist. Vuorovaikutus tähendab kordamööda mõjutamist.

Suhtlemise õppimine, õpetamine ja arendamine eeldab enesekeskusest loobumist. Kui sa lepid mõttega, et suhtlemisoskust saab õppida, siis pead sa hakkama märkama oma partnerit ja mõistma, et sinu olek mõjutab teda ja tema mõjutab sind. Ja teil mõlemal on võrdne õigus end hästi tunda ning selle tunde loomisel on samuti vastutus võrdne. See teadmine on õudne, sest nii võid sa äkki avastada kui kehvades, end hävitavates suhetes sa pidevalt viibid. Ja usk õigusesse end hästi tunda tähendab muutuse vajadust. Suhtlemine loob energiat - head või halba. Ja vahel ka peatab igasuguse energia. Suhtlemine mõjutab väga tugevalt ka motivatsiooni.

Suhtlusoskus on üks vaimse ja hingelise küpsuse märk. Kehv suhtlusoskus ja sellega edvistamine on üks kõige tüütum lapsik suhtumine. See on oma ebakindluse toitmine ja teiste inimeste tähtsusetuks pidamine. Sellega sa ütled lihtsalt "Sa ei ole minu pingutust väärt ja mina olen tähtsam".

Ootamatu taassünd

Kõikide minu koolituste ja projektide tagasiside on sama. "Mulle meeldis suhelda." "Sain enesekindlust." "Ma arvasin, et ma olen halb suhtleja."

Inimestel ei ole vaba ja turvalist ruumi, kus suhelda. Suhtlemine on nagu paaristants, milleks on vaja ruumi ja kohtumist. Tantsu toimimiseks peavad mõlemad kohal olema ja pingutama. Mitte nii, et üks pidevalt hädaldab, et ma ei oska ja siis teine tantsib mõlema eest.

Minu kogemus näitab, et suhtlusoskust ei olegi vaja õpetada, vaid pigem vabastada, teadvustada ja julgustada proovima. Vahel on vaja suhtluselementide järjekorda muuta. Näiteks naeratus tuleb näole tuua koos terega, mitte koos head aegaga. Muutust vajab suhe endasse ja suhtlemise tähendusse.

Kas ma tahan inimesi muuta?

Tahan ja ei taha.

Tahan näidata "külmadele" eestlastele kui soojad, hoolivad ja head suhtlejad nad on. Tahan, et inimesed tunneksid end vabalt. Julgeksid paremat tööd tahta, saaksid oma peres päriselt suhelda, julgeksid muuta oma tutvused sõprusteks ja saaksid hakata tundma, olema ning elama. Aitab kartmisest ja ebakindlusest küll!

Vabad ja vabalt suhtlevad inimesed on loomulikud, kaunid ja väga toredad inimesed.

Ja ma tahan, et need kaunid ja toredad inimesed saaksid hakata oma energiat ja aega paremini kasutama.

Ma ei soovi inimesi treenida, vaid aidata neil näha seda, mida nad ise ei näe ja mõista suhtlemise võlu.

Tahad saada julgemaks suhtlejaks?

Innustatuna kõikidest nendest väga toredatest, kuid enda sees peidus inimestest lõin kursuse "Julgemaks suhtlejaks saamise kursus".

See on tore, lihtne ja tõhus kursus, kus turvalises ja lõbusas seltskonnas saad

  • avastada oma suhtlemise tugevusi ja unikaalsust;

  • värskendada oma teadmisi suhtlemisest;

  • teada, mida teised kardavad;

  • avastada oma ebakindlust;

  • palju nippe, kuidas oma ebakindlust ära kasutada ja sellest üle olla.

Tule ja võta sõber ka kaasa!


#suhtlusoskus #Endaavastamine #Eneseareng #enesemeistrelikkus

Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2021 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle