18. oktoobril 2014 olin Mati väga toredal sünnipäeval. Sellest sai minu tõugu-perioodi viimane päev. Peale seda ma nukkusin, et tõuk saaks muunduda liblikaks. Seda päeva olin ma oodanud väga kaua. See oli planeeritud. Enne seda tähtsat Nukkumise päeva olin ma väärikalt ja uhkelt tähistanud oma noorte jõustamise ühingu HeadEsti kümndendat sünnipäeva ja enda unistuste sünnipäeva, kus kohtusid minu perekond, sugulased ja sõbrad. Need sünnipäevad said toimuda ainult siis, sest täna on palju teisiti. Paar väga tähtsat inimest on vahepeal surnud ja mitmed suhted muutunud. See oktoober oli pidulik lõpp ja algus. Lisaks oli see õppetund, kui tundub, et midagi tuleb teha, siis tee, sest homset ei pruugi olla. Lisaks kõigele olin kõik oma projektid lõpule viinud ja minu kalender oli määramatuks ajaks tühi. Ja nii ma jäingi koju nukkuma. Vastates mitmele üllatunud küsimusele: ma ei teinud remonti ega käinud reisil. Ma istusin tugitoolis.
Tagasi mõeldes hakkas tõugu-perioodi lõpp endast märku andma juba vähemalt 3-4 aastat varem. Tõugu-kostüüm oli endiselt särav, ratas pöörles täiel hool ja "kõik oli ju tegelikult hästi", kuid mingid tunded ja mõtted hakkasid käima üha sagedamini. Need tunded ja märguanded olid algul vaiksed, kuid kuna neid kuulda ei võetud, siis pidi hakkama endast rohkem märku andma. Kõik see kulmineerus eelmise aasta veebruaris peale paari edukat, kuid mulle väga rasket projekti. Sain aru, et olen end kaevanud auku, kust ma ei oska ise välja tulla. Mõistsin, et vana enam ei tööta, kuid edasi ka minna ei oska. Vahepeal olin alustanud Suurbritannias Life Coachingu väljaõpet. Nii et tegelikult olin ma tuleviku suunas juba astuma hakanud. Ma lihtsalt ei saanud sellest veel aru. Kõik see juba lõputult kestnud õudus sai lõpliku hoobi mu õpingute esimese väga lihtsa kodutööga. Pidin kirjutama 750sõnalise essee teemal "Kes sa oled ja kuhu sa lähed?".
Ma lihtsalt ei osanud seda kirjutada, sest ma enam ei teadnud ja veel ei teadnud. Asi oli nii hull, et leidsin endas julguse kirjutada Raimo Ülaverele. Olin seda kirjutamist plaaninud juba ligi aasta, kuid seni oli veel midagi kaotada. See hirmutav ja kuulus Raimo osutus väga toredaks ja lihtsaks inimeseks, kes aitas meelde tuletada, et kõik ongi inimesed. Kuid kõige olulisem oli, et meie esimesel kohtumisel võttis ta mul natist kinni ja tiris mind mu august välja. Lihtsalt sellega, et ei lubanud mul ühele küsimusele vastamata jätta. Ma proovisin kõiki kavalusi. See sunnitud vastamine oligi uus algus. See küsimus võimaldas hakata edasi vaatama, kuid veelgi tähtsam, et see aitas vanaga tegeleda ja temaga rahu saavutada. Väga levinud on ju vanaga mitte tegeleda. Lihtsam on see kraam keldrisse panna ja "kunagi hiljem tegeleda". Minu "kunagi hiljem" algas 18. oktoobril 2014.
Vana koristamine - vaata, puhasta ja mõtiskle enne kui minema viskad
Nukkumise alguses ei suutnud ma teha mitte midagi. Õue ei tahtnud ka minna. Õnneks sisemine Enesemeisterlikkuse treener käskis igapäev vähemalt korraks õue minna ja korralikult trennis käia. Paari nädala pärast hakkasin asju sorteerima. Leidsin suured hunnikud pabereid, mis olid oma aega oodanud väga kaua. Otsustasin, et sellest hunnikust võib alles jääda 10%. Lihtne oleks ju olnud see hunnik niisama ära visata, et "puhtalt lehelt alustada".
Selle hunniku vahelt tuli välja ka üks vana kingitus - tikkimiskomplekt. Ma ei olnud käsitööga väga kaua tegelenud. Seega algul mõtlesin, et viskan ära, aga siis otsustasin need lepatriinud hoopis ära tikkida. Tikkimine viis kudumiseni, kolme uue kampsuni ning päris mitme mütsi ja sallini. Eelmise aasta Iirimaa reisi ajal avastasin palmikumustrite keldi mütoloogia tähendused ja nii sain oma senist elu lahti kududa ning luua oma uue elu mustreid.
Sorteerimise käigus üllatasid mind kõige rohkem leitud paberid, millele olid aastaid tagasi kirjutatud sellised mõtted, milleni ma arvasin end olevat alles hiljuti jõudnud. Selle pärast ei tasugi päris kõike niisama ära visata, sest äkki sa ei mäleta, kus sa tegelikult juba olnud oled.
See inventuur tekitas puhtuse tunde, avaruse ja ruumi uuele. Tähtis oli, et ka vana sai tuulutatud ja sorteeritud, et sellega saaks edasi tegeleda. Eesmärk ei olnud veel vanale tähendust anda ja hinnata, vaid seda varem tüüdanud ja vihastanud pagasit vaadata ning süstematiseerda. Sellesse inventuuri aega jäid ka minu viimased, kuid kõige sisukamad, ausamad ja vahetumad vestlused oma emaga.
Sellesse vaiksesse perioodi jäi veel üks saatuslik kohtumine. Sain kutse Tartu Ülikooli Euroopa Kolledzi uue vilistlaskogu avaüritusele. Millegipärast oli mul tunne, et pean sinna minema, kuigi vilistlane olemine ei ole mulle kunagi tähtis olnud. Sel üritusel toimus üks 5minutiline vestlus, mille tulemusena asusin juba veebruarist õpetama ainet "Juhtimise ideaalid ja müüdid" ja nüüd olen kahe magistrikursuse Arenguseminari juht ehk kursusementor.
Aasta lõppes arheloogiliste väljakaevamiste esimese etapi lõpuga. Seni suur, keeruline ja natuke igavana tundunud tööplats oli ettevalmistatud, et saaks hakata tõeliselt kaevama või siis kauneid tiibu kasvatama. Sellest edaspidi.
Kuidas sulle tundub, milliseid aardeid sinu Elu maapõu peidab? Või arvad, et see on Igav liiv ja tühi väli...? Võin sulle garanteerida, et ei ole!
