Hea küsimine ehk oskuslik endaga suhtlemine

Updated: Oct 23, 2020


Sisekõne on meil kõigil. Ka kõige vaiksema ja arema inimese peas käib üks suur möll ja loba.


Ehk siis sisekõne on üks ressurss, mis sul on olemas tasuta.


Sageli ajab ta mingit jama juttu, aga talle meeldib tegelikult head juttu rääkida.


Viis selle ohjamiseks on õppida endaga vestlema ja kõige parem on seda teha heade küsimuste abil.


Meie ajule meeldib lahendada ja seletada ja mõista ja seetõttu on talle vaja anda hea kont, mida järada.


Kui küsid endalt, miks ma nii loll olen, siis su aju kohe käivitub sellele vastama.


Aga võib ka küsida – miks ma praegu nii reageerisin, millega ma rahul ei ole, mida ma kardan, mida ma tegelikult tahaksin; mõistan, et sulle ei meeldi, et oled nii paks- miks see on oluline, miks ma nii arvan, mida ma teha saaksin (leppida või teha midagi), Mis mind päriselt takistab? ...


Ma usun, et kogu eneseareng ja enesejuhtimine sõltub oskusest end kõrvalt vaadata ja endaga mitte-kriitiliselt ja uudishimulikult rääkima õppida. Siis tekivad võimalused ja võimalikkus ehk käivituvad inimlikult loomulikud leidlikkus ja uudishimu. Ja neile järgneb enamasti juba loomulik julgus ja siis hakkab kasvama ka enesekindlus. Ning kui kõik läheb hästi, siis tekib rohkem ruumi heatahtlikkusele, armastusele ja elule. Ehk siis põhimõtteliselt ongi kõik tehtud ja elu saab olla.


Kui õppida oma kurjad mõtted headeks küsimusteks ümber vormistama, siis alles elu algab.





Mina-vormis või sina-vormis?

Minu kogemuse järgi vahet pole. Kui su mina-kõne on kuri, siis on parem olla see heatahtlik sina, kes küsimusi esitab. Kui oled juba väga avatud, siis on mina-vorm ka ok. Ja tegelikult sobivad nad eri hetkedel, nii et vaheta julgelt. See on siiski mäng ja enda ruumi avamise viis.



Kas see pole mitte hullus?


Võibolla on, aga siis oleme me kõik hullud.


Ja kuidas saab olla teadlik heatahtlik sisekõne hullem kui enda või teiste suhtes ülikriitiline pahatahtlik mitteteadlik pidev mürgitav ja kahjustav sisepatramine?


Ehk siis ma arvan, et sa võiksid olla ikkagi enda parim sõber ja ise võiks olla enda tähtsaim turvavõrk, sest sinu seltskond on ainus, mis sul on garanteeritult olemas igas olukorras. See on ainus seltskond, kellele loota saab. Ja minu meelest on tore kui ma ei pea endaga jäämist kartma.


Väga paljud inimesed kardavad, sest see on kuri, vastik, kriitiline, alandav või siis räägib mõtteid, mida ei taha kuulda. Ja nii on vaja pidevat mürafooni.


Hea sisekõne on ka mängiv, sest ta otsib, lahendab, kuulab, märkab, näeb võimalusi, näeb valikutepaljusust, on muutlik, on mitmekesine ehk siis suudab näha reaalsust oma mitmekesisuses ja ruumilisuses.


Halb ja kriitiline sisekõne ei mängi, ta istub otsustatud tõdedes, muutuse hirmus, on dogmaatiline, hinnanguline, erinevust pelgav, ei näe reaalsust, vaid ehitab selle endale sobivaks ning näeb ainult sobivaid osi ja kõike läbi sobiva filtri. Kaks peamist filtrit – mina olen paha või teine on paha.


Ja see on tegelik hullus.


Üldiselt öeldakse, et vaimse tervise peamine näitaja on reaalsuse nägemine.


Ehk siis see mitte mängimine on hullus ja vaimne peetus (Winnicot)



Kuidas üldse vastata?


  • Pane oma sisemisele kriitikule nimi, et saaksid ta endast eraldada. Siis on ka lihtsam kontrollida, kes vastab ja kelle vastust sa parasjagu ootad.

  • Kui see on esmakohtumine sellise teemaga – siis loe küsimust ja vasta kohe. Tähtis, et hakkad julgema vastata. Kui kipud "õigesti" vastama, siis vasta kolm korda, et näha, et vastuseid ongi palju.

  • Kui juba natuke oskad, siis pane küsimus „settima“ ja vasta sutsu aja pärast ehk siis esita tellimus ja lase oma ajul küpsetada ning siis vastates esita endale väljakutseid ehk siis vasta ja küsi mis veel, mis edasi, miks see oluline on, mida see vastus tegelikult tähendab. Aga see on nö edasijõudnu tase.