Sisekõne on meil kõigil. Ka kõige vaiksema ja arema inimese peas käib üks suur möll ja loba.
Ehk siis sisekõne on üks ressurss, mis sul on olemas tasuta.
Sageli ajab ta mingit jama juttu, aga talle meeldib tegelikult head juttu rääkida.
Viis selle ohjamiseks on õppida endaga vestlema ja kõige parem on seda teha heade küsimuste abil.
Meie ajule meeldib lahendada ja seletada ja mõista ja seetõttu on talle vaja anda hea kont, mida järada.
Kui küsid endalt, miks ma nii loll olen, siis su aju kohe käivitub sellele vastama.
Aga võib ka küsida – miks ma praegu nii reageerisin, millega ma rahul ei ole, mida ma kardan, mida ma tegelikult tahaksin; mõistan, et sulle ei meeldi, et oled nii paks- miks see on oluline, miks ma nii arvan, mida ma teha saaksin (leppida või teha midagi), Mis mind päriselt takistab? ...
Ma usun, et kogu eneseareng ja enesejuhtimine sõltub oskusest end kõrvalt vaadata ja endaga mitte-kriitiliselt ja uudishimulikult rääkima õppida. Siis tekivad võimalused ja võimalikkus ehk käivituvad inimlikult loomulikud leidlikkus ja uudishimu. Ja neile järgneb enamasti juba loomulik julgus ja siis hakkab kasvama ka enesekindlus. Ning kui kõik läheb hästi, siis tekib rohkem ruumi heatahtlikkusele, armastusele ja elule. Ehk siis põhimõtteliselt ongi kõik tehtud ja elu saab olla.
Kui õppida oma kurjad mõtted headeks küsimusteks ümber vormistama, siis alles elu algab.
Mina-vormis või sina-vormis?
Minu kogemuse järgi vahet pole. Kui su mina-kõne on kuri, siis on parem olla see heatahtlik sina, kes küsimusi esitab. Kui oled juba väga avatud, siis on mina-vorm ka ok. Ja tegelikult sobivad nad eri hetkedel, nii et vaheta julgelt. See on siiski mäng ja enda ruumi avamise viis.
Kas see pole mitte hullus?
Võibolla on, aga siis oleme me kõik hullud.
Ja kuidas saab olla teadlik heatahtlik sisekõne hullem kui enda või teiste suhtes ülikriitiline pahatahtlik mitteteadlik pidev mürgitav ja kahjustav sisepatramine?
Ehk siis ma arvan, et sa võiksid olla ikkagi enda parim sõber ja ise võiks olla enda tähtsaim turvavõrk, sest sinu seltskond on ainus, mis sul on garanteeritult olemas igas olukorras. See on ainus seltskond, kellele loota saab. Ja minu meelest on tore kui ma ei pea endaga jäämist kartma.
Väga paljud inimesed kardavad, sest see on kuri, vastik, kriitiline, alandav või siis räägib mõtteid, mida ei taha kuulda. Ja nii on vaja pidevat mürafooni.
Hea sisekõne on ka mängiv, sest ta otsib, lahendab, kuulab, märkab, näeb võimalusi, näeb valikutepaljusust, on muutlik, on mitmekesine ehk siis suudab näha reaalsust oma mitmekesisuses ja ruumilisuses.
Halb ja kriitiline sisekõne ei mängi, ta istub otsustatud tõdedes, muutuse hirmus, on dogmaatiline, hinnanguline, erinevust pelgav, ei näe reaalsust, vaid ehitab selle endale sobivaks ning näeb ainult sobivaid osi ja kõike läbi sobiva filtri. Kaks peamist filtrit – mina olen paha või teine on paha.
Ja see on tegelik hullus.
Üldiselt öeldakse, et vaimse tervise peamine näitaja on reaalsuse nägemine.
Ehk siis see mitte mängimine on hullus ja vaimne peetus (Winnicot)
Kuidas üldse vastata?
Pane oma sisemisele kriitikule nimi, et saaksid ta endast eraldada. Siis on ka lihtsam kontrollida, kes vastab ja kelle vastust sa parasjagu ootad.
Kui see on esmakohtumine sellise teemaga – siis loe küsimust ja vasta kohe. Tähtis, et hakkad julgema vastata. Kui kipud "õigesti" vastama, siis vasta kolm korda, et näha, et vastuseid ongi palju.
Kui juba natuke oskad, siis pane küsimus „settima“ ja vasta sutsu aja pärast ehk siis esita tellimus ja lase oma ajul küpsetada ning siis vastates esita endale väljakutseid ehk siis vasta ja küsi mis veel, mis edasi, miks see oluline on, mida see vastus tegelikult tähendab. Aga see on nö edasijõudnu tase.
Esimeses etapis tuleb lihtsalt vastata ja siis üllatuda oma mõtetest.
Üksi või koos?
Oleneb milline sa oled ja mis etapis sa oled.
Kui oled teiste arvamustest ja valideeringutest sõltuv, siis pead seda tegema üksi, et harjuda oma mõtetega ja õppida neid usaldama, ja leppida, et otsustaja oled ainult ise, isegi kui mitte mingit välist kiitust ja laitust ei ole võimalik saada.
Ja kui sa teed selliseid asju ainult ise, siis oleks vaja kogemust, et neid mõtteid võib ka hinnanguvabalt jagada ja need kuulatakse lihtsalt ära.
Nii et nagu üldiselt elus kõigega, siis ainuõiget vastust ei ole.
Hea küsimine on hea aednik olemine
Kobestab mulda, armastab, on põnevil, lubab juhtud, juhib targalt, rohib ehk loob ruumi, ei rohi liiga vara, valib targalt, külvab ja istutab, vaatab suuremat pilti ning oskab keskenduda detailile, katab -annab valgust – kastab – väetab – lubab puhata,
Küsimused kui mängukaaslased
Need küsimused peaksid ideaalis käivitama sinu loova ja mängulise poole. Jah see võib olla peidus ja uinunud, aga ta on olemas. Ta tuleb lihtsalt äratada või talle luba anda, et ta jälle usaldada saaks. Ehk siis enese sisemine peksmine tuleb lõpetada ja leppida ka „valede“ vastustega.
Kirjuta
Sinu sisemised kaitsjad, kriitikud ja mentorid ei oska tegelikult kirjutada. Ainult sina oskad ja nii saad sa kirjutades päriselt näha oma mõtteid, oma mõttemustreid.
Vahel need kriitikud ei luba kirjutada, sest sul on lollid mõtted ja kole käekiri. Siis pressi mööda ja kirjuta koledasti, halvasti ja lollilt, aga vasta ja näita oma sisemisele kriitikule keelt ehk käitu tema arvates paha lapsena, sest paha laps on tavaliselt ju loov ja mänguline laps, kes lihtsalt ei allunud või tegi midagi, mida see teine ei tahtnud. Nii et ole paha laps😊
See ongi meie eesmärk, sinu paha lapse äratamine ehk meie nimetame selles maailmas teda sinu Mänguliseks ja metsikuks lapseks – temale lõpuks või uuesti eluõiguse andmine. Sest ainult mängides saab päriselt elada.
Vasta iga päev
Et õppida mõistma oma mõtteid, oma mitmekesisust ja õppida lahti haakima oma duaalsuse sõltuvusest ehk õige/vale sõltuvusest, siis vasta küsimusele nädalas iga päev.
Küsi, oota ja vasta.
Nii harjutad ka sooritamiselt õppimisse minemist. Jah sooritama pead, sest vastamata jätta ei tohi ja "ei tea" ei sobi vastuseks. Aga see on tootev ja mõtlev sooritamine, mille tulemusena käib õppimine ja mõtlemine. See ei ole lihtsalt õpetajale ära tegemine või turvalise vastuse andmine.
Mine perest ja lastest kaugemale
See võib kõlada jõhkralt, aga laste- ja kodukeskne vastamine on väga sageli võrreldav „ei tea“ vastamisega.
Vahel ongi see päriselt õige vastus, aga siis ole kindel, et see ongi päriselt sind toitev vastus. Aga ka siis mine sellest edasi ja küsi peale nende.
Leia sõbrad, kellega seda kõike jagada
Tehke väike klubi
- Kohtuge kohvikus
- Tehke skype/telefoni vestlus
- Ja lihtsalt jaga oma vastuseid ning mis mõtteid see tekitas. Õpi enda jagamist ja päriselt kuulamist. Neist kahest oskusest sõltub kogu elu ja nende puudumine takistabki elu.
