"Siim, kes ei tahtnud fotograafiks saada" tekitas väga palju vastukaja ja huvi. Muuhulgas kutsuti mind esinema Valgamaa noortekonverentsile "Osaluskohvik". Teemaks oli ettevõtlikkus. Lähenesin asjale laiemalt.
Inimeste, eriti noorte, hakkama saamise ja iseseisvumise toetamine on olnud alati minu peamine südameasi ja töö sisu. Inspireerituna hiljutistest vestlustest ja kogemustest otsustasin jagada oma kogemusi, miks ma vaatamata sellele südameasjale enamus noori eales tööle ei võtaks. Küsimus ei ole alati tööle saamises, tänapäeva muutunud töömaailmas on veelgi olulisem olla soovitatav, usaldatav ja meeldejääv. Mis siis puudu jääb?
Kas head võimalused on ainult vähestele avatud?
HeadEsti noorteprojektide enamus grupijuhid kasvasid välja meie projektide osalejate hulgast. Erilisi tingimusi selle võimaluse kasutamiseks ei olnud. See võimalus oli teoreertiliselt kõigil. See oli ka üks meie ühingu eesmärke, pakkuda toetatud esmast kogemust, võimalusi, enesearengut ja tasuta reisimist. Aastaid hämmastas mind kui vähesed selle võimaluseni jõudsid. Ja ma ei räägi siin mingist loomulikust talendist või juhivõimest. Suurimad probleemid olid tuimus, igavus, uhkus/harjumus mitte osata ja teada ning hoiak "Ma ei viitsi" või "Miks mina?". Eduvõti seisnes huvitumises, kohal olemises, suhtlemises, tore olemises, emotsionaalses võimes, küsida oskamises, vaimustuda suutmises ja algatusvõimes ja endast mingigi mulje jätmises. Need võimed on KÕIKIDEL inimestel sünnipäraselt olemas. Need ei sõltu tagasihoidlikkusest, introvertsusest või temperamentsusest. Need on kasvatusega seotud. Jah, mõnel tuleb loomulikumalt välja ja teisel on vaja rohkem harjutada, kuid tulemus on sama. Kui mõni laps on tuim, siis on tema Ise kallal juba oskuslikku raiumistööd tehtud, sest algselt vaimustuvad kõik lapsed.
Igaühe valik on, kas jääda sellesse teiste loodud tuimusepuuri kinni (isegi kui uks on lahti) või astuda paar arglikku sammu teistsuguse ja elavama homse suunas!
Hakkama saamine kui talent?
Mind vaimustab ja inspireerib inimese meisterlikkuse ja hakkama saamise piiritu võime. Need ei ole konstantsed nähtused, vaid protsess - pidevalt liikuvad ja kasvavad oskused. Iga pealtnäha meiser oskab kohe öelda, mis tal veel puudu on. Tõeline meister ei ütle, et ma olen meister, kuna ma õppisin seda või omandasin mingi paberi (kuigi need on tal alati olemas). Meisterlikkuse arenemiseks on vaja usku elukestvasse õppimisse ja sellesse, et sa ei ole kunagi lõplikult "valmis" ning pidevat inspireerumise ja vaimustumise võimet. Iga olukord on uus ja sinu lahendus sõltub sinu leidlikkusest ning otsusest. Tean, et see "ei ole kunagi lõplikult valmis" on väga paljude jaoks tõeline shokk ja hoop südamesse, kuid parem sellele kohe silma vaadata ja elama hakata kui hiljem pettuda.
Mind isiklikult motiveerivad ja hoiavad kursil igasugused sõdade õudustes elamise ja õnnestumise/ebaõnnestumise lood (näiteks "Anne Franki päevik", Valentine Nõlvak "Ellujääja: Mälestused", Viktor E. Frankli koonduslaagri mälestused, Khaleid Hosseini raamatud, väliseestlaste põgenemise lood). Need on lood, mis aitavad mul mäletada, mida on elamiseks vaja. Väga lihtne on moodsas tarbimismaailmas langeda puuduvate või ebamugavate asjade pärast masendusse. Tegelikult on elamiseks vaja väga vähe ja väärtuslik on muu kui asjad. Asjad peaksid elamist aitama, mitte juhtima ja takistama. Need hirmsad lood aitavad mul meeles pidada kui vastupidav ma tegelikult olen ja et enamus piirangud on minu enda peas. See tähendab, et kuigi ma ei saa muuta väliseid asju, kuid saan valida, kuidas ma neile reageerin, mida teen, kus ja kellega olen. Külmas toas on võimalik magada, välikemps ei tee kohe põit haigeks, vähese söögiga saab hakkama ja sa ei ole aheldatud sind halvustava vana sõbra külge.
Ma ei ütle, et halbades tingimustes peaks märterlikult olema, vaid et see on võimalik ja elurõõm sõltub hoopis muust. Soovitan ise end teadlikult mugavustest ilma jätta, et suudaks mugavust märgata, tänulik olla ja mõista, milline luksus see tegelikult on ning kui sõltuv su keha tegelikult on. Ja sõltuvus ei ole kunagi hea, see teeb nõrgaks ja kartlikuks. Selle pilguga võiks ka uudiseid vaadata. Kõik õudus, mida telerist igapäev näha saab oli alles hiljuti siinne reaalsus.
Mis siis jääb puudu? Puudu jääb märkamisvõimest, suhtlemisest ja elada tahtmisest. Soov lihtsalt teenida teeb pimedaks, kurdiks, keskpäraseks, alandlikuks, ülbeks ja sageli ka rumalaks. Need ei ole selle inimese omadused, kellega ma soovin oma aega, mõtteid ja raha jagada.
"Enamasti ei ole tähtis kui hea sa oled, vaid kui hea sinuga koostööd teha on."
