Meie võimed ja tegelikud valikuvõimalused
Ettevõtjana olen alati püüdnud eelistada koostööpartneritena teisi väikeettevõtjaid ja isetegijaid. Üks põhjus on missioon, kuid peamine põhjus on inimlikkus, paindlikkus, leidlikkus, lihtsus ja toredus. Paindumatud, inimesi juhtivad süsteemid ei lisa ellu rõõmu. Kahjuks liiga paljud Eesti väikeettevõtjad arvavad, et eduvõti peitub paindumatuses, ranguses, ähvardamises/hoiatamises, ametlikkuses, kehvas suhtlemises ja sagedas hädaldamises. Need ei ole minu võrgustiku põhiväärtused. Ehk siis mulle väga meeldib teha koostööd toredate ja lihtsate professionaalsete inimestega, kes teevad hingega omaasja, julgevad seda teha omal moel, kuid teisi arvestavalt ning kellega saab ka nalja. Nad on Ise või vähemalt püüdlevad selle poole. Enamasti on nad väga ebakindlad, sest nad ju alles proovivad ja otsivad.
Mul on au teha koostööd päris mitme sellise toreda tegelasega. Arvan, et iga erakordse inimese suurim ja kõige õpetlikum väärtus on tema Saamislugu. Need on alati erilised, naljakad ja ootamatud.
NB! Soovitus – ärge küsige mida inimesed teevad või millega tegelevad. Sellele on väga paljudel ettevõtlikel inimestel peaaegu võimatu õigesti vastata. Küsi hoopis - Kuidas sa selleni jõudsid, mida sa praegu teed? See küsimus eeldab muidugi päris huvi ja valmisolekut avatult kuulata ehk siis tõelist suhtlemist.
Üks Saamislugu
Täna soovin tutvustada Silverit, kes on minu profiilifotode autor. Ta on aktiivne ja edukas fotograaf, tunnustatud loodusfotograaf, Tartu fotostuudio Stuudio Legend omanik ning tegeleb lisaks mustamiljoni teise asjaga. Julgen teda pidada üheks oma nö Edulooks ja väga heaks Enesemeisterlikkuse näiteks.
Tänaseks on Silver Gutmann omanud oma fotostuudiot juba päris mitu aastat.
Meie teed ristusid 2004. aastal kui minu HeadEsti korraldatud Gröönimaa noortevahetuse grupis vabanesid kaks kohta. Need kaks kohta hõivasid Siim ja Silver. Silver oli täiesti tavaline veidi hall Eesti noormees - õppis Tartu Ülikoolis majandust, sest majandust õpitakse; töötas oma ema firmas; ei olnud kunagi ühtegi avalikku ettekannet teinud; pelgas oma inglise keele pärast ja oli erakordselt ebakindel suhtleja. Grupijuhina oli minu suurim väljakutse, kuidas panna ta suhtlema teiste osalejatega. Juhtidega suheldes oli ta väga hea jutu ja huumoriga, kuid teiste noortega koos olles vaikis suurepäraselt. Selliste osalejate puhul tekib sageli küsimus, et kuidas nad siia üksi sattusid, kui nad nii väga kardavad suhelda. Aga õnneks satuvad. Vastus on tavaliselt äge toimumiskoht ja ilmselt mingi sisemine tõuge riskida. Olgu öeldud, et sel ajal ei olnud Silver ilmselt eales ennast fotograafiaga seostanud või sellele isegi mõelnud.
Siim oli fotograafiaga tegelenud juba mitu aastat ja tal oli kaasas väga hea kaamera. Kuidagi juhtus, et nende 12 päeva jooksul said Siimust ja Silverist sõbrad. Nad on seni tänaseni. Pool aastat hiljem Sardiinias toimunud jätkuprojekti saabus Silver juba oma korraliku kaameraga ja tegi väga häid pilte. Sellele järgnesid kursused, lõputud hommikud metsas ja lõpuks Stuudio Legend…
Minu osa selles loos on ilmselt Gröönimaa projekti korraldamine ja mõned vestlused ehk siis eneseavastuse keskkonna loomine ja julgustamine. Rohkem ei olegi kellelegi vaja. Silver pidi tegema valiku sinna lihtsalt tulla ja seal pidid olema inimesed, kes teda märkasid.
2004. aastal Gröönimaal Kangerlussuaqi lennujaamas.
Meenuta üht kogemus oma elust kui tundsid, et “Ma poleks kunagi endast seda arvanud või oodanud…”. Kas sellest on palju aega möödas? Kui jah, siis on aeg end kusagil uues olukorras proovile panna.