Mulle meeldib reisida. Olen elanud päris rahvusvahelist elu ja tunnen, et minu mängumaa ongi terve Maailm. Mul on olnud õnn reisida väga palju. Olen külastanud umbes 50 riiki (Euroopas on veel katsumata Norra ja Balkan) ja aastaid olin kodust ära vähemalt 15 nädalat aastas. Reisin, et olla, avastada, seigelda, teha tööd, külastada sõpru või puhata. Ehk siis oskan päris hästi pakkida, ise reisi korraldada, jaamades viibida, reisiajal end lõbustada ja kohaneda. Nüüd tunnen, et on aeg vähem lennata ja avastada seda habrast Maailma mööda maad kulgedes või kodus olles. 

​

Suurima jälje jätnud kohad: Sahara kõrb, Grand Canyon, sekvoiad, Gröönimaa, Kuuba, Baikali järv, Liechtenstein, Šotimaa, Prantsusmaa, Kanada, Moldova, Eesti jne.

Kõige hämmastavam inimese tehtud koht maailmas, kus kõik peaksid käima: Kiievi Lavras asuv Mikrominiatuuride muuseum (kui sa ei usu, et juuksekarva saab tühjaks puurida, ära poleerida ja sinna roosi sisse panna, siis mine vaata.)

Parim, luksuslikeim ja ligipääsmatuim restoran maailmas: kellegi Ema või Vanaema köök. Sinna pääseb südamega, mitte rahaga. 

Reisimise oodatuim osa: rahulik hommikusöök oma kodus. See tundub tavalisena, kuid ära käimine muudab selle elu parimaks asjaks. 

Ma ei oska vastata küsimusele "Kuhu sa reisida tahad?". Ma võin minna igale poole, kuna minu reisimine on tõestanud, et ma ei tea parimaid kohti, sest ma pole neist kuulnud või siis sõltub parim koht lihtsalt hetkest - õiged inimesed, õige päikeseloojang, õige valgus vms. Tuleb lasta juhtuda ja öelda Jah, kui keegi või sinu enda kõht ütleb, et nüüd tuleb minna. Siiski - unistan laevareisist Leena või Jenissei jõel ja Kamtšatkast. Hiljuti olen täitnud unistuse või pigem avanud uue ürgukse - Sahara kõrbes, Grand Canyonis, sekvoia metsas.  

Reisimine tähendab minu jaoks võimalust olla iseendaga, lahkuda ja tulla tagasi. Minu jaoks on reisimine väga emotsionaalne kogemus. Ikka on tore asju näha, kuid võluv on see tunne, mida loovad enda mõtted, hetked, kohad ja eriti inimesed. See kõik on võimalik ainult siis, kui sa ei juhi kramplikult juhtuvat ise, loobud eeldustest, ei hinda pidevalt, ei võrdle koguaeg, suhtud asjadesse loovalt ja huumoriga, kuid mitte üleolevalt. Ja oled meeldiv ja tore. Ehk oled inimene, mitte tarbija või kriitik. Vastutad enda eest ise ja kasutad aega mis sul on. Kui juhtub, siis juhtub. Kui ongi nõme, siis nihverda olukorrast välja. Seda õpetas mulle minu huumoriaasta Odessas. Sealne elu oli kui film "Briljantkäsi", lihtsalt kestis 10kuud mitte 1,5h. 

Liiga sageli otsitakse teistsugusust või eksootikat ja ollakse pettunud, kui ei olegi nii teistsugune. Mulle tundub, et selline ootus tuleneb ebakindlusest. Usk, et kusagil on parem või et mina olen ikka parem. Või et keegi teine peab minu meelt lahutama või üllatama. Selline suhtumine teeb pimedaks, kurdiks ja kurjaks. Minu meelest on palju ilusam see võluvalt peenekoeline mitmekesisus, mis on peidetud samasugususe sisse. Maailmas on kõik asjad samad, lihtsalt nende vormid, suurus, värvingud ja lahendused on erinevad. Ja see põhimõtteline lihtne sarnasus ja lahenduste rohkus ongi meie väikese Maailma kõige võluvam osa.