2019 aasta parimad raamatud



Raamatud on ime. Raamatuteta elu on täiesti mõttetu. Neisse saab pugeda, neis saab mõelda, neis saab avastada, neisse saab peituda, neis saab kasvada, nad annavad loa olla, nad panevad minus peituvad uinunud seemned kasvama, nad annavad julgust, nad raputavad lahti, nad rahustavad, nad erutavad, nad ergutavad, nad äratavad, nad seletavad, nad annavad mõtte, nad panevad liikuma jne. Raamatud on minu jaoks väga olulised kaasteelised ja mõttekaaslased. Ei ole hirmsamat asja kui et teel olles saab raamat läbi.


Mind alati üllatavad ja hämmastavad inimesed, kes reisivad ilma ühegi lugemismaterjalita. Või viskavad raamatu käest lausega "Ma tean juba seda kõike". Aga igale oma ja oma viis olla ning mõelda.


Raamatud ei ole õpikud. Nad on ühe inimese vaatenurk. See on uskumatult intiimne ja samas vaba võimalus koperdada teise inimese peas ning lubada sellel koperdamisel viia sind hoopis oma pähe koperdama.


Aga raamatud on minu jaoks ka põgenemise võimalus. Edasi lükkamise vahend. Selle asemel, et teha, ma hoopis loen. Ma olen meister lugemisaja loomises ja leidmises ning teen seda superedukalt teiste asjade arvelt. Aga see lihtsalt on nii põnev ja äge.


Kas ma olen alati lugemist armastanud?


Jah olen, aga ma olen ka lugemist ja raamatuid kartnud. Nii et mõistan hästi neid, kes ei armasta raamatuid. Minu kogemuse järgi ei ole neil tegelikult lihtsalt häid kogemusi. See on maagiline maailm, kuhu sisenemiseks on vaja õiget ust ehk siis õiget raamatut või pigem õiget lugemismaterjali ja turvalist keskkonda. Ja väga paljudel pole seda olnud. On olnud igavust, sundust, kriitikat, arvutamist, aga mitte maagiat. Ja lugemine vajab maagiat ja olla tohtimist. Lugemine on haruldaselt intiimne tegevus, sest ta viib meid endasse. Vahel oleme lugedes lahtine haav ja seetõttu peab ümbritsev maailm sellega arvestama.


Ma ei tea millal ma lugema hakkasin. Tean, et ma lugesin kiiresti ja mulle jäid asjad meelde. Ja mulle meeldis lugeda sama raamatut lõpmatuseni. Kord lugesin "Veel üks Loettet" ühe nädalaga üheksa korda. Sama ka filmidega. Ja varakult sain teada, et see ei ole tegelikult "normaalne". Nüüd tean, et on küll. See on minu moodi ja seda moodi olemist peab kaitsma kõigi arvajate eest.


Aga see kiiresti lugemine ja hea mälu ei tulnud sugugi kasuks. Koolis pidi lugema algkoolis ja tegelikult ka hiljem ogaralt palju raamatuid, mille tähendust sa ei mõistnud, mille pidi läbi lugema ja sellele lugemisele ei järgnenud mitte mingit mõtestamist või arutelu või isegi põhjendust, et miks just see raamat. Lihsalt loe õigeks ajaks, kirjuta kirjand ja saad hinde, millegi (loe: sobivalt mõtlemise ja õigekirja) eest. Punkt. Ja hea mälu tulemus oli, et ma olin oma klassi esiluuletuste lugeja üritustel. Ja minu hapra hinge jaoks oli see vägivald.


Kuni hetkeni, mil ma keeldusin luuletust pähe õppimast ja mu lugemiskiirus murdus aeglaseks. Väga aeglaseks. Piinlikult aeglaseks (vähemalt enda arvates). Selliseks, et seda pidi varjama ja selle pärast häbi tundma. Ja nii muutusid raamatud mu elus haruldasemaks. Kõigele sellele ei aidanud kaasa ka kodune keskkond, kus raamatuid naeruvääristati või pigem olukord, kus mehed võisid naiste raamatute armastust naeruvääristada. Nii algas lugemisest eemaldumine ja teekond taaskohtumise poole.

Ja kõigele lisaks kartsin ma ka paksusid raamatuid. Väga kartsin:) Nüüd tean, et paljud kardavad. See on üks huvitav hirm, mida alles kodeerin lahti.


Taaskohtumine lugemisvõluga leidis aset keskkoolis tänu kahele raamatule - Zola "Therese Raquin" ja Tammsaare "Kõrboja peremees". Need kaks raamatud hämmastasid ja andsid kogemuse, kuidas saab raamatut kirjutada ning kuidas mina saan temasse uppuda. Ja kuidas ma võin raamatuga mööda tuba ringi uidata ja võtta seletamatuid asendeid, sest just nii on mingil põhjusel hetkel parim teda ahmida. Näiteks lebades diivanil pea üle ääre ja jalad seljatoel.


Siis algas ka "arrogantsus" ja mõtestamine ehk sain aru, et ma pean ise valima oma raamatud. Ja nii ma valisin kõige õhemaid raamatuid, aga suutsin neid tajuda ja kirjutasin kirjandeid mõttega, mitte lihtsalt ei sooritanud. Õpetajaga ühtegi raamatu vestlust pole mul eales kahjuks olnud. Näen, et täna loevad eesti õpilased veel rohkem ja tundub, et kohati veelgi vähema mõtestamisega. Kui see vähem üldse peaks võimalik olema. Ja ma ei mõista jätkuvalt, et kas tõesti Eesti õpetajatel ei ole hirmu, et äkki nad kahjustavad niigi habrast lugemisvõimet. Lugemissuhe on väga väga habras ja tema suhtes peab olema tundlik. See on võhm, mis vajab järjekindlust, aga veelgi rohkem õrnust, mõtestamist ja eduelamust


Mingil hetkel tuli mu ellu ka raamatuklubi, mis võimaldas ruumi, kus sai mõtestada raamatut ja see andis mulle loa oma lugemiskiirusega leppida. Varem oli raamatu lugemine arutu võistlus kellegagi, sest mingil põhjusel pidi kiiresti lõppu jõudma.


Tänaseks on lugemine kui meditatsioon. Kiire või aeglane, see pole oluline. Oluline on see suhe. See ime, mis juhtub.


Kuidas ma raamatuid leian?


Raamatute soovitamine on üks keeruline teema. Üha rohkem arvan, et raamatuid ei pea soovitama, vaid neid peab mainima ehk panema nimekirja, et neid saaks vajadusel leida või valida.


Aga iga raamatu jaoks on õige aeg. Nad peavad küpsema. Marju Lepajõe oma filmis rääkis sellest väga ilusti, kuidas raamat peab oma naabritega riiulis suhestuma ja võibolla aasta pärast on ta valmis puudutuseks ja avamiseks.


Ma olen väga palju raamatuid leidnud lennujaama raamatupoodidest, aga selleks on vaja sageli seal üksi olla, et see fluidum, kus leida saab, saaks üldse tekkida. Ja ma leian raamatuid vestlustest, teiste nimekirjadest või raamaturiiulitest. Ma ei otsi raamatuid. Nad tulevad. Vahel tulevad nad mu oma voodi alt või riiulist, kui äkki leian raamatu, mis on seal vahel aastaid oma hetke oodanud. Aga jah, neil tuleb lubada tulla. Aga selleks peab seda ka lubama.



Minu 2019 raamatud


2019. aasta oli võimas raamatu aasta. Neid ei olnudki väga palju. Ma ei loenda oma lugemisi. Mind paelub tunne ja puudutus. Ja sel aastal oli palju puudutust. Ja tahangi jagada oma puudutusi.


Raamatud on meenumise järjekorras. Ma ei ütle, et sellel mingi tähendus oleks. Enamus raamatud on inglise keelsed ja ma ei tea, kas nad on ka eesti keeles olemas. Kuigi üha enam avastan, et peaaegu kõik raamatud on eesti keeles olemas, aga nad on sageli peidus ja ma ei koperda nende otsa.


  • &quo