• Epp Adler

5 õppetundi, kuidas ma ise ehitasin endale ettevõtte, kus ma olla ei taha?



Ettevõtlus ja ettevõtlikkus on väga laiad ja mitmetähenduslikud sõnad. Ettevõtjana (tegelikult aktiivseks elamiseks üldse) peab teadma, oskama ja tegema paljusid asju. Neid on palju. Väga palju. Ja kui tahta need kõik korralikult enne tegema hakkamist ära õppida, siis ei olegi kunagi võimalik alustada. Kõik alustanud hakkasid lihtsalt proovima. Ja ka mina. See on olnud üks äge teekond. Kogemust nagu on, teadmisi ka, aga kuidas siis juhtus, et ühel hetkel avastasin end ettevõttest, kus mina ise olla ei taha?

Kas ma olen üldse ettevõja?

Ma ei tea. Üha rohkem tunnen, et see on ebavajalik küsimus. Olen ettevõtjana ehk mitte kellegi töötajana toimetanud kaua aega. Ehk siis olen otsustanud võtta vastutuse ja julgeda teha oma asju ise, ilma et keegi ütleks mida, millal ja kus. See tähendab vastutuse võtmist ka õppimise, kukkumise, ebaõnnestumise ja saavutuste eest. Ja see on väga tore.

Nii aga mis siis juhtus.

Tegelikult on seda juhtunud mitu korda. Jagan neid kõiki. Kõik on olnud erinevad põhjused ja õppetunnid sel endaks saamise ning minu eneseteostust ja tööd kandva vormi otsingul.

Vahemärkusena neile, kellele tundub see ebavajaliku otsimisena. Osadele inimestele sobib ükskõik kuhu mahutuda ja siis sellega hakkama saada ning see ära taluda. Ja see on ok. Teisele ei sobi. Mulle ära talumisest ja hakkama saamisest ei piisa. Lühiajaliselt olen ma selles väga hea. Saan hakkama kõigega. See ongi enesemeisterlikkus - enda kandmine sõltumata välistest tingimutest. Pikaajaliselt tahan nautida, õnnelik olla, rahul olla, ennast hästi tunda ja tahta olla ning teha. Ja kui enam ei taha, siis on midagi mäda. Kui seda mäda ignoreerida, siis saab mürgituse ja kui ära ei sure, siis muutub ise mürgiseks. Mõlemad ei ole väga õnnelikud tulemused, ei enda ega teiste jaoks:)

1. Iseenda tööliseks või funktsiooniks taandamine ehk enda alaväärtustamine.

Väga paljud võimsad, kogenud ja oskuslikud inimesed on peast töölised või sekretärid. Sh väga paljud juhid ja ettevõtjad. Kes muudkui rügavad vaikides ja tublisti. Need on need ettevõtjad, kes ei saa kunagi puhata, sest neil on ilgelt karm kupjast ülemus, kes ei luba. Neile tuleb meelde tuletada, et nad ise ongi tegelikult see ülemus.

Kuus aastat tagasi tegin ka mina lihtsalt projekte. Nii ma end tutvustasin. Ma muudmoodi ei osanud. Ja see pidev süstemaatiline alaväärtustamine oli nagu kaaries, mis lõpuks täiesti katki näris. Lõpuks vihkad kõike ja oled väga ebameeldiv enda ja kõigi teiste suhtes. Vihkad kõike mida teed. Kõik tundub kurnav ja mõttetu. Partnerid on ohud, sest see tähendab veel rohkem tööd ja projekte. Ja kuna "ma midagi erilist ei tee", siis ei saa ükski lähedane ka aidata või mõista, sest ma olen ju ennast ise nende silmis ka tähtsusetuks, kuigi väga hõivatud, brändinud. Ma ise olen ju öelnud, et see ei ole tähtis, mida ma teen. No ja siis ei olegi tähtis. Ja siis ei ole mõtet nende peale pahane ka olla, kui nad ei saa aru või ei pea sind tähtsaks.

Välja saamiseks ja teisiti mõtlemiseks oli vaja lõplikku purunemist ja auku kukkumist; abilist, kes aitaks välja ronida ja totaalset pausi ning kapitaalremonti. Pigem isegi ümberehitust, et avastada kes ma olen ja mida ma nende projektide sees siis tegelikult teen.

Oli vaja avastada oma lugu ehk saada töölisest inimeseks.

Ühte osa sellest loost saab lugeda siit.

* Tähtis. Sekretär ei ole paha amet. Aga peast serkretär olemine tähendab, et ma ei ole tähtis, ma olen peidus, nähtamatu, lihtsalt asjatan, olen asendatav vms. Seketäri amet on enamus organisatsiooni üks alustalasid. Hea sekretär on väga võimas juht, kes hoiab asjad töös.

2. Õige copywriting ehk see mida sa ütleb määrab selle, keda sa ligi meelitad

Peale enda pikka ja põhjalikku avastamist ning ümberbrändimist olin ma valmis välja tulema. Ja kõik läkski hästi. Inimesed tulidki. Aga ühel hetkel märkasin, et tulevad valed inimesed. Inimesed, kes tahavad abi maailma vallutamiseks ja inimeste tõhusamaks tööle panemiseks. Ei ole just minu teetass. Kus oli viga? Viga oli mu tekstides. Need rääkisidki valede inimestega. Minu jaoks valede inimestega. Inimesed ise olid täiesti õiged. Aga nende missioon ei olnud selle, millele ma kaasa tahtsin elada.

Lahendus oli väga lihtne. Tekstid tuli lihtsalt ümber kirjutada ja kõik muutuski kohe ja rohkem ei ole seda probleemi olnud.

Kas seda õppetundi oleks saanud vältida? Ma ei ole kindel, sest ma ei teadnud, et tekst nii palju määrab ja ega ma ei teadnud ka väga selgelt, kellega ma rääkida tahan. Nii et tee, proovi, jälgi, mõtle, õpi, tee uuesti - teistmoodi, vähem, rohkem, lihtsamalt, keerulisemalt, asjalikumalt, lõbusamalt vms. Timmi, kuni tundub õige, vähemalt selleks hetkeks õige.

See ei ole oluline ainult ettevõtjale, vaid absoluutselt kõigile. Otseselt seotud ka esimese õppetunniga. Kõik sinu profiilid, CV, motkirjad, pildid ütlevad, kes ja kas peaks huvituma.

3. Puhkamine ja aeg endale

2017 oli väga edukas aasta. Kõik oli äge ja edukas. Koolitusi ja esinemisi palju, ägedad coachingu kliendid, äge õppimine, arenemine ja arendamine jne.

Aga ma olin väsinud.

Sain aru, et suure tegemise ja arenemise ning arendamise kõrval oli tühjust väheks jäänud.

Minust oli saanud tubli traktor (seekord ei olnud enam nähtamatu sekretär). Aga ma ei ole traktor. Ma olen inimene. Ma olin selle ära unustanud.

Kuidagi juhtus, et selles kiires ajas leidsin või pigem jõhkralt võtsin selle aja. Loe sellest aja võtmisest siit.

See kogemus ja puhkus aitas mõista, et ma vajan tühja ja ilma plaanita kõikide võimaluste aega. Regulaarselt. Tragis askeldamises läheb selline asi meelest.

Selle avastuse peale peegeldas kallis Krista meie igakuises Äriarenduse Bootcampis

"Aga miks sa siis seda aega ei võta?".

Tõesti miks?

Ma olen ju ettevõtja ja otsustan ise, millele jah või ei ütlen. See läheb ka meelest ära. Tubli tüdrukuna peab ikka kõigile vastu tulema. Pigem rohkem kui vähem. Sest nii olevat kena.

Ja nii sündis otsus.

Nädal kuus.

Nädal kuus, kus ei ole koolitusi, kohtumisi, teiste juhitud kohustusi.

Geniaalne idee ja tegelikult lihtsalt teostatav.

Nii ma eelmisel aastal veetsingi ühe nädala kuidagi inspireerivalt peaaegu igas kuus. Iga kuu ei olegi nii vajalik. Ja see ei ole ju jälle mingi kohtustus. Pigem enda hoidmise võimalus.

Selgus, et ongi võimalik.

See ei pea olema töövaba nädal. Lihtsalt nädal, kus mina juhin aega täielikult.

Ühel nädalal veetsin aega onudega suguvõsa uurides, käisin joogalaagris, veetsin laadiva ja inspireeriva enesetäiendusnädala Tenerifel, külastasin sõpru Kreekas, veetsin nädala Pärnus sanatooriumis, käisin Londonis ja Bilbaos näitustel, lihtsalt lugesin jne. Selliste tegevuste käigus toimub minul kogu loomine, sünteesimine, mõtestamine, avastamine, õppimine, arenemine ja laadimine ning taastumine.

Ilma selleta jookseb juhe kokku.

Need toredad hetked said võimalikuks, kuna kalendris oli selleks aeg märgitud.

Selleks on vaja tegelikult palju julgust ja paljude arvates lausa ülbust.

Sest kas nii ikka sobib? Peaks ikka orjama, muretsema, kiirustama, rohkem tegema.

Seejärel on vaja reaalne nädal ära otsustada.

Ja siis on kõige tähtsam osa - selle aja kaitsmine. Selle aja näppajaid on palju. Nii sisemisi kui väliseid näppajaid.

Ükskõik kuidas, aga sellest ajast ei tohi loobuda. Üks võimalus on mingi pilet või broneering ära teha.

Selle otsuse kõige suurem mõju ja tagajärg oli uus oskus - Endale jah ütlemine ja endale loa andmine. Mina olen ka minu elus tähtis. Ma tean, et paljudele tundub, et ma justnagu oskan seda. Tegelikult on see pidev võitlus ja õppimine, et luua endale ruumi ja tuua päriselt iseennast oma ellu.

4. Kõigele jah ütlemine.

Sain aru, et koolitamine on küll tore, aga ei vii mind tegelikult edasi, sest see võtab väga palju loomeenergiat ja nii jääb mul kõik muu vajalik tegemata. Näiteks kirjutamine, millega ma üritan uuesti alustada.

Ja nii tuli otsus piirata ka koolituspäevi. 2017. aastal oli neid üle 100 aastas. Eelmisel aastal püüdsin piirduda paari koolitusega kuus.

Need võivad tunduda lihtsad asjad ja otsused, aga ei pruugi. Tundub, et peab ikka teiste järgi rohkem elama kui enda järgi. Paljud ei ole isegi mõelnud, kas nende elu neile sobib. See lihtsalt on. Sellega tuleb hakkama saada ja ära kannatada. Ja nii annamegi oma võimu ja sellega ka vastutuse ära.

Tegelikult teeme me oma otsused alati ise. Alati. Kui ma ütlen viisakusest jah, siis ütlen seda ikkagi mina ise.

Ega eesmärk ei ole saada enesekeskseks, kus kõik peavad mulle alluma. Eesmärk on eluterve elu, kus toimub vastastikune suhtlemine, arvestamine, üksteise vajaduste märkamine.

Lihtsalt minu elus võiks siiski minule endale ka ruumi ja sõnaõigust olla. Ei tundu ju palju nõutuna?

See õppetund sai võimalikuks ainult tänu väga kiiretele aegadele. Ma arvan, et heaks saadakse ainult nendel rasketel aegadel. Mu oskused koolitajana paranevad, kui pean haldama palju koolitusi. Mu tudengid hakkavad paremini kirjutama ja mõtlema, kui nad on koolitööde all murdumise äärel. Sa muutud professionaalsemaks eriti kiiretel perioodidel, kes siis ei ole perfektsionismiks aega ja hakkad päriselt selekteerima, mis on tähtis.

Nii et kui sa alles alustad, siis ütle kõigele jah. See aitab hirme ületada ja oma ebakindluseid haldama hakata. Selektiivsuse oskus tuleb alles selle järel.

Kohtun liiga paljude noorte ja alustajatega, kes ei ole mitte midagi teinud ja juba on väga nipsakalt selektiivsed. See on nagu ujuma õppimine ilma vette hüppamata. Kõigepealt tuleb ikka õgardlik ja külluslik olla ning püüda mitte ära uppuda.

5. Ettevõtte tegemine raamatu järgi.

Viimastel aastatel olen ennast väga palju täiendanud erinevatel ettevõtlusega seotud teemadel. Ehk siis olen olnud väga intensiivses mõtestamise ja arendamise perioodis.

Eelmise aasta alguses olin veel ühes huvitavas olukorras.

Kuigi kõik läks hästi, siis ma ei tahtnud enam oma ettevõtte asjadega tegeleda. Üldse. Küsimus ei olnud, et ma teeks vale asja. Küsimus oli milleski muus. Ma enam ei leidnud aega. Ja ei tahtnud leida aega. Kõik oli muutunud kohustuseks. Shaboteerisin oma ideid ja mõtteid mõnuga.

Aasta alguses osalesin ühel vähel heal life coachingu koolitusel - Strategic Intervention Bootcamp. Õppisime ja harjutasime erinevaid võtteid.

Ühe harjutuse raames võtsingi küsimuseks oma arusaamatu soovimatuse oma äriga tegeleda. Miks ma midagi teha ei taha?

Harjutus algas visualiseerimisega ja kohe harjutuse alguses toimus ahhaa. Mu ettevõte oli üks inimesi täis tuba, kuhu mina ei tahtnud minna või tahtsin sealt põgeneda.

Ja nii saingi aru, et olen ehitanud endale ettevõtte, kus ma ise olla ei taha. Olen lähtunud palju soovitustest, kuidas asjad peaksid käima ja kuidas asju peaks tegema. Ja olengi püüdnud väga sellessse vormi ja mudelisse mahtuda. Olen ka püüdnud ennast veenda, et see mulle meeldib.

Nagu see kass pildil. Ta ka pingutab ja üritab meid veenda, et tal on mugav.

Mis ma valesti tegin?

Mitte midagi.

Ma õppisin.

Ma proovisin, katsetasin, testisin, piloteerisin, ületasin piire.

Kõike selleks, et saada teada, mis vormid sobivad ja mis mitte.

Ma arvan, et tegelik ettevõtlus nii käibki.

Jah sa alustad mingist mudelist ja siis proovid seda ja see tõenäoliselt töötabki, kuni enam ei tööta. Kuni õppetund saab õpitud. Kuni sina kasvad edasi. Kuni silmad lähevad lahti.

Seekordne kogemus ei teinud katki, sest ma teen õiget asja.

Ma lihtsalt olin ja olen õige vormi otsingul.

Ma tean, millega ma tahan abiks olla. Ma tahan aidata inimestel endaga paremini läbi saada, et saaks elama hakata, sest siis on kõigil toredam ja parem.

Mis vormis seda teha?

Mis vormis oma aega anda, et ma tunneks, et mina ja mu aeg jääksid ka alles?

Sellest vormi otsingust ei räägita palju.

Räägitakse äriplaanist, millele peaks justnagu igaveseks kindlaks jääma. Ja siis paljud inimesed kardavadki ettevõtlust, sest see tundub järjekordne lõks.

Selle sama harjutusega jõudsin ka ühte toredasse kohta. Ühte Salaaeda, kus mina istusin pingil ja nautisin ilu. Needsamad toas olnud inimesed olid ka aias. Igaüks omal teel ja omas kulgemises. Ja nad said minuga rääkida kui neil seda vaja oli. Sellises orgaanilises ja loomulikus ruumis tahtsin ma väga olla.

Nii olengi veetnud viimased pool aastat seda Salaaeda mõtestades ja otsides.

Mida see praktikas tähendaks?

ÕIGE VORMI OTSING

Mu üdi ja sisu ei muutu, pigem areneb, aga vormist sõltub ettevõtluses väga palju.

  • kas see inspireerib ja toidab mind?

  • kui jätkusuutlik see vorm on?

  • kui töömahukas see vorm on?

  • kas toob õigeid kliente?

  • kas see vorm loob pikas perspektiivis väärtust või ainult igikestvat orjust?

  • kas see vorm võimaldab luua või on see ainult tehniline teostus?

  • kas see vorm võimaldab arengut või on tarbekaup?

  • ...

Need küsimused on väga olulised rõõmu loova ettevõtte loomiseks. Raske on see nagunii, aga see raskus peaks kuhugi viima ja rõõmu tegema, mitte kurnama.

Ja seetõttu on endale sobiva vormi otsimine väga oluline. Isegi kui sa tundud ebastabiilne, sest muudad tihti. Las need teised arvavad. Kuula neid, kes on ise sama tee läbi teinud. Teistest hoia selles faasis eemale.

Minu ettevõtte on siiski minu töö keha. See keha, mis teeb minu teadmised kättesaadavaks ja seetõttu peaks see ka mind toitma.

Nii et julge otsida ja proovida.

Mudelit ei mõtle välja laua taga. Küsimus ei ole ideaalses vormis või mudelis. Küsimus on vormide tundmises. Alguses piisab ühest vormist ja seda pead proovima. Selle käigus hakkad avastama, et neid vorme on veel. Teiste lood näitavad seda. Või sinu reaktsioonid näitavad seda. Oluline on avastada. Proovida. Tunnetada. Analüüsida. Otsustada.

Peagi peale minu enda ahhaaad sain sellele kinnituse ka oma ühelt coachingu kliendilt.

Ta küsis mu ühe kevadise koolituse kohta "Miks sa seda pühapäeval teed?

Muidu ma tuleks ise ja võtaks kolleegid ka kaasa."

Ma olin seda küsimust mitu aastat oodanud.

Varem ei teinud ma mitte midagi nädalavahetustel. See oli püha aeg.

Ja nüüd leidsin end olukorrast, kus ma annan niigi 14 nädalavahetust õppejõuna Tartu Ülikoolile ja lisaks olin ma hakanud arvama, et ma pean ka koolitusi nädalavahetustel tegema. Pole ime, et ma neid ise shaboteerisin.

Ja nii olin ma ise loobunud mind hoidvast põhimõttest.

Enda avastamine käib ikka valsisammul. Edasi liikumine käib edasi ja tagasi astudes.

Ma arvan, et õige vormi otsimine on tegelikult kõiges oluline - riietuse, toitumises, õppimises, suhetes, mööblivalikus, karjääris. See on inimlik. See on elu. Ja see on protsess, mitte sooritus või efektiivne ja tähtajaga tulemuse saavutamine.

See on inimlik teekond, mis ehitub juba astutud sammudele. See mida ma täna teen oli veel aasta tagasi võimatu või olematu. Ma lihtsalt ei olnud seda veel avastanud.

Lapsena tohime me päevas mängida 100 mängu. Mingil põhjusel tähendab meil täiskasvanuks olemine suhteliselt jäika ja paindumatut olekut.

Isegi noored on hakanud kohtumistel vabandama kui neil on 10 hobi. Keegi on jätnud neile mulje, et see näitab ebastabiilsust. Nad pidavat varakult ühe asja ära otsustama. Ma arvan, et sda ei olegi keegi neile öelnud. Nad näevad seda täiskasvanute pealt, kes ei ole mitmekesised, vaid hädisevad oma väheste keskpäraste valikute otsas ja kardavad ka muutuseid. Nii tundubki täiskasvanuks saamine väga õudsena.

Eneseareng ei tähenda teiste retseptide täiuslikku kopeerimist, vaid nende nägemist, proovimist, tunnetamist. Need annavad valikuvõimalusi ja muudavad sind ning kogu maailma avaramaks. Selle kõige tulemusena saab hakata kultuurkihi alt ennast leidma.

Sinu elu peab ikkagi sulle meeldima ja sobima.

Kiisudele meeldib kastides olla. Ja mõnda aega ta suudabki ennast veenda, et see pisike kast talle meeldib. Lõpuks tuleb ta sealt ikkagi välja, sest tegelikult ju ei meeldi.

5 aastat tagasi oli mu küsimus - mida ma üldse teen?

Siis oli vastus - Enesemeisterlikkuse ja Endaga hakkama saamise toetamine

2018. küsimus oli - mis vormis ma seda tegema peaksin, et ma tahaksin seda teha?

Muidugi see otsimine on frustreeriv, sest teadmatus on ju pidevalt. Aga see ongi elu. Ja see ongi ettevõtja olemise juures mu lemmik asi. Muutuda saabki alati. Ja ma ei pea selleks luba küsima. Mul on lihtsalt vaja julgust ja endale meelde tuletada, et see on ikkagi minu enda firma. See ei ole töökoht. See on mu elutantsu ruum, kus saan olla maailmale kasulik.

Tegelikult käib samamoodi ka enamus töökohtadel. Me sageli arvame, et me ei saa. Aga kui sa vaatad oma kolleege, siis tundub, et osad mingil põhjusel saavad samas organisatsioonis palju vabamalt ja loovamalt toimetada. Äkki on küsimus mujal kui sa arvad.

Kui sulle tundub, et sul oleks vaja või soov enda tõelist lugu ja võimekust avastada, siis pakun selleks oma uut vormi - Enesemeisterlikkuse Arenguprogrammi. See on turvaline ja lõbus juhendatud enda avastamine, enesekindluse ja julguse kogumine, endale aja võtmine, enda väärtustamine imekaunis ürgses Eesti looduses.



Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2022 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle