Kas head ja vabad suhtlejad on alati ka enesekindlad ja julged?



"Kas me peame seal rääkima ka? Kui jah, siis me ei tule." Nii teatasid teenindamist õppivad tudengid enne minu "Julgemaks suhtlejaks saamise koolitusele" registreerumist. Õnneks oli koolitusel 200 osalejat, nii et neil oli turvaline sinna tulla. Kuid see mõte on ideaalne näide kui kehvas seisus on meie suhtlusruum ja kuidas massiline suhtlemise ebakindlus meid kõiki mõjutab. Need tudengid peavad varsti teisi teenindama ehk nendega suhtlema hakkama!

Ma tahan muuta Eestis levinud suhtlemise tähendust ja vabastada kõigis peidus olev loomulik suhtleja. On aeg muuta suhtlemine õudusunenäost, toredaks inimlikuks väljenduseks.

Tänases postituses jagan oma kogemusi ja mõtteid suhtlemise kohta, mis asi see suhtlemine on ning kas seda saab õppida.

Mõtle korraks - mis sinu arvates eristab head ja halba suhtlejat?

Mind peetakse sageli väga heaks suhtlejaks. Ma ei ole kindel, et ma seda ka ise arvan, sest tean, mis võimalik on, mis minu sees tegelikult toimub ja kuidas ma end takistan. Selles osas käib väga aktiivne töö. Kuid hea küll, komplimente peab oskama vastu võtta. Mul tuleb ju suhtlemine tõesti hästi välja ja ma naudin seda.

Oskan hästi suhelda nii väikelaste, õpilaste, vanurite, teismeliste, välismaalaste, geide, puuetega inimeste, patoloogiliselt ebakindlate, tippjuhtide, poliitikute, lihttööliste ja teiste inimestega, tegelikult ka loomadega.

Võiks lausa öelda, et see on minu põhivajadus. Ja see on mu meelest väga lihtne. Ilma lõbusa, elava, meeliköitva, vaimu virgutava, sisuka, osavõtliku ja hooliva suhtlemiseta ma närbun. Kahjuks iga kohtumine ei paku seda. Võibolla ei saa ega peagi, kuid Eestis on sellega vahel kohe eriti närb olukord. Vahel läheb meelest ära, et ma olen inimene. Ja kui inimesed üksteisele sellist tunnet tekitavad, siis on lõpp lähedal.

Eestlased ongi halvad suhtlejad, sest me oleme põhjamaiselt külmad

Võtan õiguse kuulutada selle lause kõige rumalamaks ja piiravamaks uskumuseks, mis eestlastel enda kohta on. Enamasti ei kasutata seda uskumusena, vaid õigustusena aegadel, mil ei vaevuta pingutama.

Ja pealegi, minu kogemus tõestab vastupidist. Minu kogemuse järgi on eestlased erakordselt temperamentsed, aga seda ainult siis kui peab vaidlema või virisema. Ehk siis suhtlusoskus ja temperament on välja arendatud ainult enda kaitsmiseks või kellegi ründamiseks, mitte teiste märkamiseks, suhtlemiseks ja suhestumiseks.

Kui tahate "vaiksed" eesti õpilased või töötajad ellu äratada, siis käskige neil teha midagi, mis puudutab nende õiglustunnet. Näiteks kehtestage mingi rumal reegel. Ja ma garanteerin, et vaikus ja ebakindlus on hetkega pühitud. Nad hakkavad võitlema kohe või vahel kirjutavad ka võitluskirja, sest otse suhelda on hirmus , aga ametlikult kaevata on lihtsam. Vähemalt suur osa hakkab lärmama. Need, kes ka siis vait jäävad on nii ära hirmutatud ja alistatud, et sa võid teha nendega ükskõik mida. Kuid see ei tähenda, et nad sees ei röögiks. See on kuri trikk, aga nii mõnigi tumm inimene on hetkega ootamatult headeks suhtlejateks muutunud.

Niisiis algatan uue liikumise - "Eestlased on väga head suhtlejad", see oskus tuleb lihtsalt vabastada ja teadvustada ning monoloog muuta dialoogiks! Liitu minu algatusega ja teeme koos Eesti veelgi ägedamaks!

Hea suhtlemisega kaasnevad hädad ehk miks kehv suhtlemine võib kasulik olla?

HÄDA 1. Suhelda ei saa üksi, see on vastastikune mäng.

Suhtlemine on midagi muud kui esinemine, rääkimine, tühine lobisemine vms. Hea rääkija, hea esineja ja hea õpetaja teeb suurepäraseks tema suhtlusoskus. Aga suhtlemiseks on vaja ka teist poolt. Hea suhtleja väsib ka ära, kui tema muudkui suhtleb, küsib, käivitab, kuid midagi vastu ei tule. Hea suhtleja ei ole meelelahutaja ja tahab ka, et temaga suheldakse. Kui sulle tere vastu ei öelda, siis saab ju jaks kiiresti otsa. Ja nii jääb hea suhtleja ka vait või lahkub. Intervjueerivad vestlused on kõige hirmsamad - need, kus sa küsid, saad vastuse ja siis oodatakse järgmist küsimust. Iga küsimus on nagu tiku tõmbamine, mis tahab suhtluslõket süüdata, aga tegelikult kustub tikk lihtsat ära ja siis püüad uue küsimusega uuesti, kuni tikud saavad otsa ja alles jääb külm vaikus.

HÄDA 2. Kuna hea suhtlusoskus on paljude inimeste arvates otseses seoses enesekindluse ja julgusega, siis selle taga olev ebakindlus ja vahel ka abivajadus jäävad peitu.

Hea suhtlusoskus ja eneseväljendamine on tehniline oskus, mida saavad omandada kõik, sõltumata enesehinnangust, kogemusest ja enesekindlusest. Suhtlusoskus ja -julgus on avanud mulle väga palju uksi ja samas on aidanud varjata minu haprust ehk inimlikkust, sest selle märkamiseks oleks vaja veidi sügavamale vaadata ja esitada mõni avatud küsimus, mitte öelda "Sul läheb hästi nagu ma näen." :)

See punkt on minu arvates kõige olulisem suhtlusoskust takistav arusaam. Suhtlusoskus on inimlik oskus, mitte inimese määratlemise vahend.

HÄDA 3. Suhtlusoskus- ja julgus kui karistus. Mul on sageli puudunud luksus öelda "ei" ja karta, kuna asjad tuleb ära teha. Olen oma projektides olnud alati juhtival kohal, mis tähendab, et päeva lõpuks on minu huvides, et asjad saaksid tehtud ja hästi tehtud. Mind on ära väsitanud meeskonnaliikmed ja inimesed, kes teatavad, et nad ei saa midagi teha, kuna nad kardavad, ei oska, ei julge, ei viitsi, ei jaksa. Juhina puudub mul enamasti sama luksus. Selliste vestluste tulemusena kaob mul nende inimeste suhtes respekt ja usaldus, sest nad on enesekesksed ja mitte arenevad. No ja siis ma olengi ära teinud ning hiljem mõelnud, et näe ma ju ka tegelikult kartsin ja ei osanud. Julgemine ei tähenda, et ei karda!

See pilt on tehtud 10 aastat tagasi Kiievis, kus korraldasin rahvusvahelist noortevahetust "New European borders: freedom vs security". Ma ei andnud intervjuud mitte, kuna ma ei kartnud või et mulle meeldis intervjuusid anda, vaid kuna seda oli projekti jaoks vaja. Intervjuust keeldumine oleks olnud enesekeskne ja lapsik käitumine, mis oleks toitnud minu ebakindlust ja kahjustanud minu projekti ning organisatsiooni.