"Kas me peame seal rääkima ka? Kui jah, siis me ei tule." Nii teatasid teenindamist õppivad tudengid enne minu "Julgemaks suhtlejaks saamise koolitusele" registreerumist. Õnneks oli koolitusel 200 osalejat, nii et neil oli turvaline sinna tulla. Kuid see mõte on ideaalne näide kui kehvas seisus on meie suhtlusruum ja kuidas massiline suhtlemise ebakindlus meid kõiki mõjutab. Need tudengid peavad varsti teisi teenindama ehk nendega suhtlema hakkama!
Ma tahan muuta Eestis levinud suhtlemise tähendust ja vabastada kõigis peidus olev loomulik suhtleja. On aeg muuta suhtlemine õudusunenäost, toredaks inimlikuks väljenduseks.
Tänases postituses jagan oma kogemusi ja mõtteid suhtlemise kohta, mis asi see suhtlemine on ning kas seda saab õppida.
Mõtle korraks - mis sinu arvates eristab head ja halba suhtlejat?
Mind peetakse sageli väga heaks suhtlejaks. Ma ei ole kindel, et ma seda ka ise arvan, sest tean, mis võimalik on, mis minu sees tegelikult toimub ja kuidas ma end takistan. Selles osas käib väga aktiivne töö. Kuid hea küll, komplimente peab oskama vastu võtta. Mul tuleb ju suhtlemine tõesti hästi välja ja ma naudin seda.
Oskan hästi suhelda nii väikelaste, õpilaste, vanurite, teismeliste, välismaalaste, geide, puuetega inimeste, patoloogiliselt ebakindlate, tippjuhtide, poliitikute, lihttööliste ja teiste inimestega, tegelikult ka loomadega.
Võiks lausa öelda, et see on minu põhivajadus. Ja see on mu meelest väga lihtne. Ilma lõbusa, elava, meeliköitva, vaimu virgutava, sisuka, osavõtliku ja hooliva suhtlemiseta ma närbun. Kahjuks iga kohtumine ei paku seda. Võibolla ei saa ega peagi, kuid Eestis on sellega vahel kohe eriti närb olukord. Vahel läheb meelest ära, et ma olen inimene. Ja kui inimesed üksteisele sellist tunnet tekitavad, siis on lõpp lähedal.
Eestlased ongi halvad suhtlejad, sest me oleme põhjamaiselt külmad
Võtan õiguse kuulutada selle lause kõige rumalamaks ja piiravamaks uskumuseks, mis eestlastel enda kohta on. Enamasti ei kasutata seda uskumusena, vaid õigustusena aegadel, mil ei vaevuta pingutama.
Ja pealegi, minu kogemus tõestab vastupidist. Minu kogemuse järgi on eestlased erakordselt temperamentsed, aga seda ainult siis kui peab vaidlema või virisema. Ehk siis suhtlusoskus ja temperament on välja arendatud ainult enda kaitsmiseks või kellegi ründamiseks, mitte teiste märkamiseks, suhtlemiseks ja suhestumiseks.
Kui tahate "vaiksed" eesti õpilased või töötajad ellu äratada, siis käskige neil teha midagi, mis puudutab nende õiglustunnet. Näiteks kehtestage mingi rumal reegel. Ja ma garanteerin, et vaikus ja ebakindlus on hetkega pühitud. Nad hakkavad võitlema kohe või vahel kirjutavad ka võitluskirja, sest otse suhelda on hirmus , aga ametlikult kaevata on lihtsam. Vähemalt suur osa hakkab lärmama. Need, kes ka siis vait jäävad on nii ära hirmutatud ja alistatud, et sa võid teha nendega ükskõik mida. Kuid see ei tähenda, et nad sees ei röögiks. See on kuri trikk, aga nii mõnigi tumm inimene on hetkega ootamatult headeks suhtlejateks muutunud.
Niisiis algatan uue liikumise - "Eestlased on väga head suhtlejad", see oskus tuleb lihtsalt vabastada ja teadvustada ning monoloog muuta dialoogiks! Liitu minu algatusega ja teeme koos Eesti veelgi ägedamaks!
Hea suhtlemisega kaasnevad hädad ehk miks kehv suhtlemine võib kasulik olla?
HÄDA 1. Suhelda ei saa üksi, see on vastastikune mäng.
Suhtlemine on midagi muud kui esinemine, rääkimine, tühine lobisemine vms. Hea rääkija, hea esineja ja hea õpetaja teeb suurepäraseks tema suhtlusoskus. Aga suhtlemiseks on vaja ka teist poolt. Hea suhtleja väsib ka ära, kui tema muudkui suhtleb, küsib, käivitab, kuid midagi vastu ei tule. Hea suhtleja ei ole meelelahutaja ja tahab ka, et temaga suheldakse. Kui sulle tere vastu ei öelda, siis saab ju jaks kiiresti otsa. Ja nii jääb hea suhtleja ka vait või lahkub. Intervjueerivad vestlused on kõige hirmsamad - need, kus sa küsid, saad vastuse ja siis oodatakse järgmist küsimust. Iga küsimus on nagu tiku tõmbamine, mis tahab suhtluslõket süüdata, aga tegelikult kustub tikk lihtsat ära ja siis püüad uue küsimusega uuesti, kuni tikud saavad otsa ja alles jääb külm vaikus.
HÄDA 2. Kuna hea suhtlusoskus on paljude inimeste arvates otseses seoses enesekindluse ja julgusega, siis selle taga olev ebakindlus ja vahel ka abivajadus jäävad peitu.
Hea suhtlusoskus ja eneseväljendamine on tehniline oskus, mida saavad omandada kõik, sõltumata enesehinnangust, kogemusest ja enesekindlusest. Suhtlusoskus ja -julgus on avanud mulle väga palju uksi ja samas on aidanud varjata minu haprust ehk inimlikkust, sest selle märkamiseks oleks vaja veidi sügavamale vaadata ja esitada mõni avatud küsimus, mitte öelda "Sul läheb hästi nagu ma näen." :)
See punkt on minu arvates kõige olulisem suhtlusoskust takistav arusaam. Suhtlusoskus on inimlik oskus, mitte inimese määratlemise vahend.
HÄDA 3. Suhtlusoskus- ja julgus kui karistus. Mul on sageli puudunud luksus öelda "ei" ja karta, kuna asjad tuleb ära teha. Olen oma projektides olnud alati juhtival kohal, mis tähendab, et päeva lõpuks on minu huvides, et asjad saaksid tehtud ja hästi tehtud. Mind on ära väsitanud meeskonnaliikmed ja inimesed, kes teatavad, et nad ei saa midagi teha, kuna nad kardavad, ei oska, ei julge, ei viitsi, ei jaksa. Juhina puudub mul enamasti sama luksus. Selliste vestluste tulemusena kaob mul nende inimeste suhtes respekt ja usaldus, sest nad on enesekesksed ja mitte arenevad. No ja siis ma olengi ära teinud ning hiljem mõelnud, et näe ma ju ka tegelikult kartsin ja ei osanud. Julgemine ei tähenda, et ei karda!
See pilt on tehtud 10 aastat tagasi Kiievis, kus korraldasin rahvusvahelist noortevahetust "New European borders: freedom vs security". Ma ei andnud intervjuud mitte, kuna ma ei kartnud või et mulle meeldis intervjuusid anda, vaid kuna seda oli projekti jaoks vaja. Intervjuust keeldumine oleks olnud enesekeskne ja lapsik käitumine, mis oleks toitnud minu ebakindlust ja kahjustanud minu projekti ning organisatsiooni.
SUHTLEMINE ON SUHESTUMINE
Suhtlemine ja suhestumine annavad mulle jõudu ja energiat. Ma vajan suhtlemist, mitte lihtsalt inimesi. Ma armastan inimesi, kellega saab suhelda. Rõhutan, et suhtlemine ei ole lihtsalt rääkimine rääkimise pärast. Mul tuleb ka rääkimine hästi välja, kuid sama hästi ka vaikimine. Minu jaoks ei ole hirmsamat ja kurnavamat keskkonda kui mitte suhtlevate inimeste hulgas olemine. See on ruum, kus energia ei liigu, ainult voolab sinust välja. Meeldib see meile või mitte, meil kõigil on energiaruum, mis hakkab elama kui me teistega kohtume.
Üksi olemine ja lugemine on alati paremad kui mõttetus seltskonnas viibimine. Tegelikult arvavad kõik nii, kuid mugandumise jõud on liiga tugev, et julgeda seda endale tunnistada või kurnavast/mürgitavast seltskonnast lahkuda. Ja liiga sageli puudub ka alternatiiv. Kui ei mugandu ja "rahul" ei ole, siis jääd üksi.
Mõistan - suhtlemise proovimine on ju ka hirmutav, sest see eeldab teise inimese endaga võrdselt oluliseks pidamist, suhtlusruumi eest vastutuse jagamist ja oma harjumuspärasest argliku hiirekese rollist eemaldumist. Ehk siis see tähendab muutust.
Ma oskan ja vaevun suhestuma. Ma oskan märgata ja juhtida energiat. Ma oskan nalja teha, juttu alustada, avatud küsimusi esitada, huvituda, otsa vaadata, naeratada, selge häälega tere öelda, oskan näha inimest, mitte tema rolli. Ei ole ju väga keerulised oskused, kõik oskavad neid, aga neid tuleb teha, mitte õigustada end igal sammul kliimavöötme, ilma, geenide või kultuurilise kuulumisega.
Ma arvan, et minu hea suhtlusoskus seisneb tegelikult oskuses samaaegselt otsa vaadata, tere öelda ja naeratada. Tundub iseenesest mõistetavana, eks?
Ongi, kuid miks siis neid asju paljud ei tee?
SUHTLEMISE RUUM
Kehv suhtluskeskkond paneb energia seisma või loob mürgise keskkonna. Ja see on väga väsitav nii inimestele, kellele meeldib suhelda kui neile, kellele ei meeldi. Head suhtlejad lahkuvad ja ebakindlad suhtlejad arvavad, et viga on neis endis. Sellises ruumis ei ole mitte midagi. Sellise ruumi vaikus ei ole vaikus, vaid vaikne kõva müra. Ruum, mis on täis hirmu, passiivsust, halba enesetunnet ja väljendamata mõtteid. Ruum, kust tahaks põgeneda.
Sellist mitte-midagi keskkonda on Eestis väga palju. Liiga palju. See meid kurnabki ja nõrgaks ning haigeks teebki. Koolid on seda ruumi täis. Väga paljude töökohtade energiaruum on selline. Kodudes on passiivagressiivne vaikus. Sõpruskondade kohtumised on täis sellist ruumi. Õnneks on telekas, mida vaadata ja millest rääkida. Telekas katab selle õõvastava tühjuse ja vaikse müra ära.
Selle tunde pärast pean ma regulaarselt Eestist ära käima, et tunda, et ma olen olemas. Siin on suhtlemine vahel nagu töö, lõputu intervjueerimine. Siinne vähene ja hingetu suhtlemine on lausa erakordselt muljet avaldavad. See kurnab mind ja veelgi enam intrigeerib. Eriti, kuna ma tean, et neis kõikides inimestes on peidus väga hea ja vaba suhtleja ning erakordselt tore inimene. Sellele toredale inimesele ma tahangi elu õiguse anda. Selles minu töö mõte seisnebki.
KAS SUHTLEMIST SAAB ÕPETADA JA ÕPPIDA?
Minu kogemuse järgi saab ja peab. Kui seda ei õpeta, siis on tulemus ebakindlus.
Järgmises postituses kirjutan kuidas käis minu karm aga tõhus suhtlustreening. Minu põhitreening on ju samuti korraliku, vaikiva, passiivse ülitubli tüdruku treening. Sellest välja treenimine on väga raske.
Tulenevalt isiklikust ja tööalasest kogemusest ei rahulda mind väited eestlaste külmuse kohta, sest kui nad ära vabastada ja muuta nende arusaama suhtlemisest, siis muutuvad nad erakordselt headeks, toredateks ja temperamentseteks suhtlejateks. Ja sellise muutuse esile kutsumine on väga lihtne ja kiire ning selleks on sageli vaja kõigest paari mõtet ja ühte head suhtluskogemust. See tõestab, millises suhtlus- ja puudutusnäljas inimesed siin on.
Ma tahan seda muuta ja anda inimestele elamise tunde tagasi või võimaluse seda esmakordselt tunda. Ütleb ju ka vanasõna "Kus viga näed laita, seal tule ja aita."
Koolitajana on minu põhieesmärk luua ruum, kus kõik inimesed saavad vabalt suhelda ehk ruum, kus tekib sümfoonia, mille loomises osalevad KÕIK, mitte ainult juba aktiivsed või need "head suhtlejad". Liiga paljudes gruppides lubatakse teistel vait olla ja karta ning "häid suhtlejaid" kurnata. See ongi ressursi raiskamine.
Ma olen dirigent, kes kooskõla loob. Selle loomiseks ei ole vaja rääkida, vaid oma muusikutega suhestuda ja neid julgustada või pisut tagasi hoida.
Töötan peamiselt kahte tüüpi gruppidega - kus keegi ei tunne kedagi ja kus kõik tunnevad kõiki. Viimased on organisatsioonide ja asutuste meeskonnad või koolides klassid. Võõrastes gruppides saavad inimesed võtta ja proovida uusi rolle. Omavahel tuttavates gruppides on vaja avada liiga stabiilseks muutunud mustreid. Mõlema puhul on tulemuslikkuse võti sama - tuleb luua avatud ja turvaline suhtlusruum. Ilma selleta ei ole õppimine ja suhtlemine võimalikud.
Siiski tunnistan, et midagi on hakanud muutuma. Inimesed on muutunud palju vabamaks, kuid see ei kandu veel ruumi tervikuna. Küll tuleb.
Ühes olen ma kindel, et suhtlemine on tehniline oskus, mille jaoks on vaja õiget hoiakut ja teatud tasemel emotsionaalseid oskuseid.
Suhtlusoskus ei tulene sinu enesekindlusest, enesehinnangust või sünnipärasest isiksuse tüübist. Suhtlusoskust peetakse Eestis kas sünnipäraseks või ei-tea-kust-tulevaks oskuseks. Seda ei õpetata. Pigem kaitstakse arglikkust, sest siis sa oled ju vait ja ei ole tülikas. Aga kui saad suureks selle teadmisega, siis algab piin, ärevus, ebapiisavus ja lõputu hulk raskuseid ning halbasid valikuid.
Hea suhtlemise trikk seisneb sinu enda arendamises, et hakkaksid julgema suhetes osaleda. Sa ei saa hakata teiste eest suhtlema. Tegelikult saad küll ja võibolla oled seda ka teinud, aga see on jube igav.
Seda saab muuta! Kui tundub, et muutuse aeg on ka sinu jaoks kätte jõudnud, siis tule Julgemaks suhtlejaks saamise kursusele.
