• Epp Adler

Sisemine kriitika - milleks ja kuidas seda peatada või vähemalt vähendada?



Ilus, tark, osav, korralik, naeratab, saab kõigega hakkama. Väliselt on kõik väga hästi. Sisemiselt teab, et ta pole piisav, tegi vea, peaks olema parem, ilusam targem... See on sisemine kriitika. Ja see kriitik on enamasti meie kõige karmim kriitik. Kust see tuleb ja mida selleg peale hakata?

Minu viimase aja huviorbiidis on enesealandamise, kahjustamise, kahandamise, peitmise ja šaboteerimise viisid, kuidas neid endas märgata ja mida nendega peale hakata.

Väga lihtne on arvata, et need taktikad on väga pahad ja need tuleb lihtsalt peatada. Tegelikult on neil kõigil väga õilis ja vajalik eesmärk - Nad tahavad Sind kaitsta. Need taktikad omandatakse juba lapsepõlves, mil sinu psüühika oli veel väljakujunemata ja väga habras. Nad tekkisid reaktsiooni ja lahendusena tõelistele ohtudele (hirmsatele kodus, koolis, tänaval juhtunud asjadele). Suureks saadeks muutuvad need taktikad nii omaseks ja harjumuspäraseks, et paljud usuvad, et nad ongi sellised ning midagi ei ole teha. See on sama kui uskuda, et kuna taimi on aastakümneid mürgitatud, siis järelikult taimed ilma mürgita ei kasvagi. Ühel päeval aga unustad ja äkki avastad, et taimed kasvavad ka mürgita.

Kõige sagedamini võtab suureks saades see sisemine kaitsja kaks vormi - Sisemise Kriitiku või Sisemise Turvamehe vormi. Väga sageli elavad nad sinu sees koos ja toimetavad seal kui kaks armsat Sööbikut ja Pisikut, kes sinu psüühikasse auke puurivad. Ja kuna nad on nii nunnud, siis ei soovi sa neist ka loobuda.


  • Sisemise Kriitiku taktika on sisemise kritiseerimise abil teha sulle selgeks, et sa ei kõlba millekski, teised on alati paremad, sa pole piisav ja üldsegi oled sa üks õnnetus. Ehk siis viga on sinus ja ta muudab iga välise ohu sinu sisemiseks ja olemuslikuks veaks. Lõpuks lihvib ta enesehinnangu nii õhukeseks, et sa istud turvaliselt ja hirmunult paigal ning peidus.

  • Sisemise Turvamehe taktika on näidata Sulle väliseid ohtusid. Ta on meister kõikide asjade ohtlikuks muutmises. Ta on väga meeldiv kaaslane, sest ta kaasab Sind nendesse aruteludesse. Sa arutad temaga pidevalt kõikide asjade võimalikke riskifaktoreid ja kuna neid on alati palju, siis jõuad sa alati läbimõeldud teadlikule järeldusele, miks mitte proovida. Sisuliselt ta coachib sind, sest sa jõuad ise järeldusele ja valid iseseisvalt järgmise sammu. Lõpuks on su teadmised võimalikest riskidest nii head, et suudad igas olukorras ohtu näha juba automaatselt. Ja nii ongi Turvamees oma töö ja ülalpidamise väga edukalt ära õigustanud ja sa oled kenasti hirmunult paigal.

Miks ma ütlen, et nad tahavad sind kaitsta?

Sest nad on töönarkomaanid ja nad ei saa aru, et sa ei vaja enam sarnast kaitset nagu lapsepõlves. Kuid kuna sa ei ole neile seda kunagi öelnud, siis nad muudkui jätkavad teenistust.

Jamad algavadki siis, kui sa hakkad ennast kuulama ja saad aru, et sul on enda tagasi hoidmisest kõrini ja tahaksid hakata elama. See tähendab, et sa hakkad seda sisemist hirmutamist märkama ja kuulma. Kuid kuna harjumuse jõud on suur, siis on muutumine esialgu väga raske. Raskeks teeb muutumise ka see, et selle sisemise muutumisega muutud sa ka väljast. Kui lähedased on harjunud sind kirjelama kui vaikset ja tagasihoidlikku (loe: arglikku) inimest, siis nad püüavad heast südamest sind sellisena ka hoida. Nii et lisaks sisemistele kaitsjatele pead rinda pistma ka välistega. Ka lähedastele on Sinu muutumine väga suur oht, sest see tähendab kõige ümber hindamist ja sulle uue ruumi ning identiteedi lubamist.

Kuidas end neist sisemistest takistajatest vabastada?

Oluline on teada, et need Sisemised tegelased ei ole pahad. Sa oled neist lihtsalt välja kasvanud. Kui sa neid vihkama hakkad ja oma arust välja viskad, siis ei kao nad kuhugi, vaid leiavad uusi viise sinu kahjustamiseks. Pealegi millegi vihkamine on lihtsalt mürk. Neid tegelasi tappa ei ole võimalik. Nad võivad teeselda surnut, aga tegelikult elavad salaagentidena edasi.

Neis tegelastes peitub tegelikult sinu tugevus, vägi ja tõeline anne. Selleni jõudmiseks on vaja sul nende tööd disainida ja edasi arendada.

6 SAMMU ISEENDA KAHJUSTAMISE PEATAMISEKS

  1. Mõista, et sina ei ole sinu sisemine ebakindlus, kriitika ja hirm.

  2. Lepi mõttega, et sa ei ole oma kehas üksi. See ei muuda sind lõhestunud isiksuseks. Psüühika lihtsalt on veidi keerulisem koht, kui me arvama kipume.

  3. Anna oma sisemistele kaitsja(te)le nimed, siis on nendega lihtsam suhelda ja sa hakkad päriselt mõistma, et see hääl ei ole Sina. Näiteks minu sisemise kriitiku nimi on Mait. Palju lihtsam on öelda "Mait, mul ei ole hetkel aega sind kuulata." Selline dialoog võib alguses tunduda totter, kuid väga tõhus. Ehk siis pead sa looma oma valvuritega suhte, kus ükski osapool ei ole enam anonüümne ja sa osaled vestluses võrdse partnerina (alguses küll argliku partnerina).

  4. Õpi nende juttu teadlikult märkama. Kuula, millest nad sulle räägivad ja mille eest sind hoiatavad. Püüa selles vestluses mitte osaleda, ära hakka end õigustama või ära allu provokatsioonile. Ära tee midagi. Lihtsalt kuula ja jälgi kõrvalt, mis teemad neil hingel on. See ülesanne võimaldab sul ka tegelikku ennast kuulma hakata. Seni oli see hääl väga vaikne ja kadus lärmi sisse ära.

  5. Kirjuta neile tänukiri. Jällegi võib see tunduda totrana, kuid on väga tõhus. Kirjuta tänukiri oma sisemisele kriitikule ja/või turvamehele. Täna teda kaitse ja pika teenistuse eest. Kirjelda, kuidas sul on neist kasu olnud. Seejärel kirjelda neile, mida sa tahad oma eluga edasi teha ja mida sul on vaja selleks teha. Sa pead nad ära veenma, et sa saad aru mida teed, mida tahad teha ja et oled suuteline riske taluma. Nad on ju harjunud su eest hoolitsema. See on oma vanematest eraldumisprotsessiga väga sarnane lugu.

  6. Tänulikkuse harjutus. Peale tänukirja kirjutamist kirjuta endale meeldetuletuseks, mis sul olemas on ja mille eest sa tänulik oled. Ole uljas ja ära tsenseeri. Kirjuta vähemalt 100 asja. Igakord kui kuuled, et sees hakkab vana lärm jälle peale, siis vaigista see tänulikkusega. Ütle vaikselt endale 5 asja, mille eest oled tänulik. Kui lärm ei peatu, ütle järgmised viis. Jätka kuni tekib sisemine vaikus.

Anna sellele protsessile aega, sest muidu ehmatad oma sisemised valvurid ära ja nad hakkavad veelgi tõhusamalt tööle ja lõpuks veenavad sind katkestama, sest su ettevõtmine tundub neile väga ohtlikuna.

Kõige tähtsam on õppida märkama, millal sisemine lärm algab, et saaksid õigel ajal jaole. Kui Sina oled saanud piisavalt tugevaks ja sisemised kaitsjad on samuti veidi puhanud, siis saad hakata nendega koostööd tegema. Nad muutuvad sinu liitlasteks ja aitavad sul näha enesekahjustamist teistes. See muudab sind empaatilisemaks, mõistvamaks ja paremaks suhtlejaks, sest sa õpid suhtlema inimese enda, mitte tema veidrate reaktsioonide ehk kaitsemehhanismidega.

Seda protsessi on oluline läbida üksi. Oluline on neid ülesandeid teha ja ennast kuulama õppida. Selleks on vaja vaikust ja üksindust. Kodus teleka ees on seda võimatu teha. Sõbrannadega arutamine ka ei aita, sest enamasti muutub see kinnituse otsimise või kritiseerimise sessiooniks. Ära jaga seda protsessi teistega enne kui sa piisavalt tugev ei ole, sest teistele kirjeldades võid sa seda kahjustada.

Luba pisaratel voolata. Kui nad voolama hakkavad, siis tähendab, et oled tabanud õiget punkti. Need on ammu kuhjunud pisarad. Naudi seda voolamist ja ära püüa seda peatada. See on väga ilus ja vabastav nutt. Ja kuna ei nuteta, siis ongi tähtis seda nuttu üksi teha. Ära hakka end haletsema ja kritiseerima, vaid kirjuta kõik need tunded välja (koleda käekirjaga!).

Ära piitsuta ennast kui tundub, et ei tööta. Sa ei ole jällegi ebaõnnestunud. See lihtsalt võtab aega. Püüa hoiduda ka enda diagnoosimisest või liigsest rationaliseerimisest. Lihtsalt ole ja tunne. Kui sa oled mitu aastakümmet harjunud end kritiseerima ehk siis "mõistlik" olema, siis sellest harjumusest vabanemine võtab ka aega. Lihtsalt proovi. Käi üksi kõndimas, vaata merel kaugusesse ja püüa tekitada pähe esialgu kasvõi paariks sekundiks rahulik vaikus.

Julge olla totter ja imelik! Selles sinu eripära ja tõeline võimekus peitubki.

"Sometimes it takes darkness

and the sweet

confinement of your aloneness

to learn

anything or anyone

that does not bring you alive

is too small for you."

/David Whyte/

#Enesejuhtimine #Endaavastamine

Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2022 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle