Mitu endist lemmikkleiti või -särki sinu kapis on? Meil kõigil on neid mitmeid. Igal vanal asjal on mingi lugu, miks me teda kinni hoiame ja temast lahti ei lase. Nad tuletavad meelde aegu kui me olime nunnud, noored, peenikesed, armastatud, ilusad, printsessid või elumehed, ägedad, julged, seksikad jne. Ehk need on asjad, mis ütlevad, et praegu on kuidagi halvem ja nad ei luba meil seda kõike olla praegu, kuid uues kogenumas kuues ja vormis.
Osad kasutult rippuvad asjad on need, mille kasutusaeg pole veel saabunud, sest ükspäev ma olevat selle asja jaoks sobivam ja hetk olevat õigem. Kindlasti oled kuulnud lugusid vanaemadest, kes oma kauneimat kleiti jõudsid lõpuks kanda iseenda matustel.
Väga palju on ka neid "mugavaid" asju, mis hoiavad meid koleda, kulunu, väärtusetu ja katkisena. Need on need "kodus või suvemajas käivad küll, aga hoidku, et nüüd keegi külla ei tuleks"-riided. Nendele riietele ei ole õigustust ega vabandust. Nemad teevad lihtsalt liiga - tuhmistavad ja muudavad su väärtusetuks.
Üks kinni hoidmise põhjus on ka säästlikkus, kuid mille säästmine? Kas ainult raha? Riie käib ju küll, miks selle peab ära viskama. Olen selle argumendiga täiesti nõus, kuid see ei ole piisav põhjus ja õigustus iseenda alavääristamiseks ning oma elu jamaga täitmiseks. Säästlik mõtlemine peaks algama juba ostuhetkel. Säästlikkus nii iseenda kui ümbritseva keskkonna suhtes. Kui väärtustad ja tunned ennast hästi, siis teed juba selliseid ostuotsuseid, et pole palju asju vaja ja hooldad neid õigeid asju hästi. Vanast, kulunud või lihtsalt sobimatust vabanemiseks on palju häid viise - ümbertöötlemine ehk õige prügikast, Uuskasutuskeskus, kirbuturg, heategevusorganisatsioonidele annetamine vms. Oluline, et ta lahkuks sinu elust, mitte ei rändaks järgmisse kappi teisel korrusel või teises maakonnas.
Selle kõige alus on tunnistamine, et oled mõnest asjast välja kasvanud ja on aeg edasi liikuda. Lubad endal nii mõelda ja siis päriselt vabastadki ennast mõnest asjast. Vaata oma kappi - mis lugusid sinu asjad sinust räägivad ja kellel on aeg välja kolida? Alustama ei pea radikaalselt, et põletame kõik asjad ära. Nagu iga teekond algab ühest sammust, nii ka õige mõõduga elu loomine algab ühe koleda trussiku või aukudega sokkide ära viskamisest. Hiljem on juba lihtsam.
Kui kleidi asemel on hoopis Sinu elu väikeseks jäänud
Ma kohtun ja töötan väga paljude naiste ning meestega, kes on nagu uhked kassid, kes üritavad meeleheitlikult igasse kasti ära mahtuda. Või veenavad end nagu Tuhkatriinu võõrasõed, et nad ikka mahuvad nendesse kingadesse, isegi kui kaotavad sellega varbad ja kannad.
Enamus neist on jõudnud uude elu vaheetappi, kus vana viis ja vorm enam ei toida ega mahuta. Nad tunnevad, et tahavad veel midagi; on enamat väärt ja enamaks võimelised; neis on peidus veel kasutamata väärtus vms. Kuid vana on ju tuttav ja "mugav". Viimane uskumus on enamasti küll iseenda süstemaatilise veenmise või teistelt saadud soovituste tulemus, sest tegelikult ju ei ole hea ja mugav. Sa tead seda selgelt. Mida kauem sellest uskumusest kinni hoida, sest sügavama augu endale kaevad.
Väga tõhusad tiibade kärpimise laused on näiteks "Mis sa jamad, endal ju kõik olemas", "Sellises eas? Täitsa hulluks läinud.", "Küll sa ükspäev saad jälle normaalseks ja rahuned maha", "Endal nii hea palk", "Aga äkki sul ei õnnestu...", "Misasja, selles vanuses ja ikka ei tea mis tahad!" jne.
Me kõik vajame turvalisust ja stabiilsust, kuid täpselt sama palju vajame ka liikumist, muutust, arengut ja kasvamist. Isegi kui me muutumist ei näe, siis elu liigub koguaeg, nii et stabiilsus on tegelikult petukaup. See, et sa ei näe kuidas veri voolab või maakera pöörleb, ei tähenda, et seda ei toimu. Nii on ka elu enesega. Looduses ei ole ühtegi liikumatut asja. Isegi rändrahnud liiguvad pidevalt.
Millegipärast on hakatud arvama, et elus tuleb lõpp-peatusesse jõuda enne lõppu ja siis kramplikult paigal püsida. Seda head nõu ja usku pakuvad päris mitmed inimesed meeleldi ka teistele. Vahel jõuavad nad kõrgetele positsioonidele ja hakkavad looma "stabiilsust" tagavaid süsteeme.
Kuulen juba küsimust, et kas ma pean siis rahulolematu olema, sest mul ongi praegu hästi. Vastan, et ei pea. Naudi kuniks seda on, kuid lepi, et kõik ei ole samas seisus ja luba neil ka olla. Elu on nagu ilm. Peale päikest tuleb vihm ja peale vihma päike. Võimalus on mõlema üle hädaldada või siis õppida õigesti riietuma. Kuid õigel ajal valmisolemiseks on hea kui oled end ära varustanud enne muutuse saabumist. Õige varustus võib vahel olla õige suhtumine, piisavad rahalised vahendid, hea suhtlusoskus, teadmised võimalustest.
Mida teha, kui on ebamugav või kui enam ei mahu?
Kui sa juba tead ja tunned, et midagi on teistmoodi, siis ongi juba teistmoodi. Tõenäoliselt juba väga pikka aega, kuid sa lihtsalt ei osanud või ei tahtnud neid märke varem näha.
Sisemine muutus põhjustab suurt sisemist rahutust, eriti täiskasvanueas, kus "juba peaks ju teadma, kuidas asjad käivad" ja asjad peaksid olema justkui paigas. Oled ometi vanuses, kus peaks oskama lastele nõu anda! Kõik on sinuga harjunud, suhtemustrid on selged, kuid äkki, nagu välk selgest taevast, see kõik enam ei rahuldagi.
Iga muutus vajab oma ruumi, nii vaimselt, sotsiaalselt kui füüsiliselt. On väga hea ütlus "Täpselt samamoodi tehes, teistsugust tulemust ei saa". Iga sisemine muutus vajab väga erinevat välist muutust. See ebasüstemaatilisus ja õige vastuse puudumine muutustega toimetuleku nii hirmsaks muudabki. Seda nii iseendas, kodus kui organisatsioonides.
Liiga sageli arvatakse, et muutuma peab kõik - totaalselt ja äärmuslikult. Jah on asju, uskumusi, suhteid vms, millest peabki lõplikult või ajutiselt loobuma, sest praegu nad takistavad. See on pigem korrastus ja siis elu näitab, mis kaobki ja mis võtab uue parema vormi. Oluline on märgata, kus pigistab ja tegeleda nende asjadega, mitte kõigega. Kõigega tegelemine väsitab ju ära.
Paar soovitust raholeolematuse aja talumiseks
Muutuse ja ülemineku ajal oled sa nagu lahtine haav, nii et hoia seda.
See on aeg, mil olla emotsionaalne, mitte pragmaatiline. Kuula oma emotsioone ja vaata, millele sa reageerid. Neis peitub vastus.
Jaga oma arusaamatuid mõtteid väga valikuliselt, pigem vähem kui rohkem.
Leia Õiged kuulajad. Sinu endised toetajad võivad väga lihtsalt muutuda kahjuriteks, kuna nende soov on sind endisena hoida.
Naudi eksimise tunnet ja luba endale mitte teadmist. Ära otsi kramplikult.
Usalda ennast, et sa ükspäev hakkad mõistma, kuid lepi et sa ei tea millal.
Usalda teisi - sinust päriselt hoolivad inimesed annavad sulle ruumi ja on valmis koos sinuga uut sind avastama hakkama. Märka neid inimesi!
Võib juhtuda, et tubli ja viisakas poiss/tüdruk peab veidi küpsemaks saama ning vahel veidi ebaviisakas olema, et endale uus sobiv koht ja ruum välja võidelda.
Lihtsalt usu, et Sinu loodud uus ja õigem ruum võimaldab Sul saada tugevamaks, endasse uskuda ja sellega saad hakata looma usku ning küllust ka teistele.
Sa veel imestad kui paljud Sind ümbritsevad inimesed on seda sinu julget sammu ja õide puhkemist kannatamatult oodanud!
