Enesemeisterlikkus saabus minu juurde aasta tagasi veebruaris. Jaanuaris alustasin oma kogemustehunnikus põhjalikke väljakaevamistöid ja mõtestamist. Mõistsin, et mul on meeletu hulk kogemust, millel tundub olevat mingi ühine nimetaja, aga ma ei teadnud mis see on. Selle mitte-teadmise hind oli enda alaväärtustamine ja kõikide selliste vestluste vältimine või mingi jabura vastuse andmine. Kui ma seda sõna, alguses inglise keeles, nägin toimus minus maavärin ja mul tõusis hetkega kõrge palavik. Sain psüühilises shoki, kõik tükid läksid lõpuks paika. Kuid see oli alles uue piina algus. See sõna tundus väga õige, kuid siis oli vaja sellele oma tähendus anda ja nii sõnale kui mulle sobiv teostusviis leida.
Enne kui räägin mis on Enesemeisterlikkus või kuidas seda toetan, on palju olulisem miks ma seda teen ja mis mind inspireerib.
Ma sattusin gruppidega töötama rohkem kui 15 aastat tagasi. Rõhk on sattusin. Ma ei saanud seda tahta, sest sel ajal ma veel ise paaniliselt kartsin gruppe, mul polnud oma võimetest õrna aimu ja teadsin, et ma olen üks ebaõnnestunud koletis, kelle kehas on kaks hästi tehtud osa - kõrvad ja naba. Kuid ju ma siis pidin sattuma ja nii ma seal siis juhtisin lähtudes ütlusest "Fake it,till you make it". Ja tõesti, keegi ei märganudki.
Ilmselt mu oma ebakindlus, rahulolematus ja ebatäiuslikkus aga ka meisterlik silmakirjalik viisakus olid mu radari väga tundlikuks treeninud ja nii ma märkasingi kui paljud imekaunid, imeandekad ja imeosavad inimesed endast mitte midagi ei arva, end tagasi hoiavad, oma koha ära annavad ja end ise süstemaatiliselt hävitavad. Kui paljudele inimestele ei ole kunagi päriselt hästi öeldud või kui paljudel ei ole häid ja julgustavaid suhtlemise kogemusi. Ja kui üksi inimesed tegelikult on. Me olemegi üksi, kuid me ei peaks tundma end üksikuna. Need on kaks väga erinevat asja.
Tänaseks olen töötanud tuhandete inimeste ja gruppidega enam kui 30 riigist. Kõikide minu koolituste, seminaride ja esinemiste tagasiside on sama. Tore, et keegi julgustab; sain enesekindlust; ma ei teadnudki, et grupis võib nii tore olla; ma arvasin, et ma ei ole hea suhtleja; tore, et saab nii vabalt olla ja võib vigu teha; ma ei teadnudki, et teised mõtlevad samamoodi jne. Sama tagasiside annavad nii 12aastased kui 78aastased. Kuulumise, armastusvajaduse ja eneseväärtuse küsimused ehk "kas mul on õigus olla mina?" on kõigi meie iseolemise alus.
Mul on väga suur au ja uhkus luua inimestes sellist tunnet. Ega mina ju ei tee seda, ma loon ruumi, kus selline tunne saab tekkida. Minu töö kõige inspireerivamad hetked on need, kui mõni inimene saab ahhaa-elamuse iseenda võimekusest. See ahhaa teeb nad jumalikult ilusaks ja silmadesse tuleb väga eriline salapärane sära. Jusnagu aken oleks lahti tehtud, kust päike saab sisse paista ja hing saab äkki välja vaadata.
See kõik on väga ilus, kuid vahepeal on see ka väsitav, kuna tundub, et endast halvasti arvavate inimeste hulk kasvab ja üksteise märkamine ning inimestevaheline puudutus ja kontakt vähenevad meeletul kiirusel. Olen kindel, et vaba, eheda ja sügava suhtlemise puudus on enamuse vaimse tervise hädade alus.
Miks ma seda teen?
Sest ma tahan, et lõppeks inimvõimekuse raiskamine. Et vanemad ja õpetajad näeksid oma rolli tõeliste mentoritena, kes aitavad tibudel kasvada tugevate tiibadega lindudeks; tibudeks, kes teavad, et neid armastatakse, et nad peavad oma tee ise leidma ja kes julgevad pesast välja lennata. See endaga hakkama saamine ongi Enesemeisterlikkus, kuid seda peab õppima ja harjutama.
Minu unistus on, et lapsi nähtaks inimestena, kes on oma arenguetapis, kuid kellele luuakse elus väärikat kohta, kellesse usutakse, keda julgustatakse suurelt unistama, kellele antakse eluoskuseid, keda armastatakse ja kellele antakse eneseusk oma võimesse, keda ei alandata, naeruvääristata, häbistata, ega tunta tema pärast häbi.
Mul on kõrini kibestunud, alandlikest, kurjadest, ebakindlatest noortest ja täiskasvanutest, kes teevad ühiskondlikult aktsepteeritud valikuid, kes teavad, et kõike ei saa, kes on end juba varakult ära määratlenud tähtsusetuks, abituks ja vaeseks.
Ma tahan, et inimesed teaksid, et nad võivad teha muutuseid igal ajal. Liiga hilja on siis, kui oled surnud. Ma tahan, et inimesed tunneksid, et nad võivad olla ja nad on väärtuslikud nii noore kui vanana.
Selline tunne loob hooliva, rikka, loova, märkava, kasvava ja tugeva kogukonna ning see ongi minu unistus - tugev väga mitmekesine kogukond. Nagu üks ürgne segamets. Lill võib olla lill, puu võib olla puu, ürask võib olla ürask ja samblik võib olla samblik ning nad kõik on üksteisele vajalikud, isegi kui nad nähtavat ja suurt tulu ei tooda. Selle saavutamiseks peab aga üksisikuid tugevdama, mitte neid kunstlikult gruppidesse suruma.
LOOD, KOGEMUSED, MÕTTED
Oma inspiratsiooni kirjeldamiseks jagan mõnede osalejate mõtteid. Korraldan suviti noortele väliseestlastele eesti keele ja kultuuri laagreid, kus osalevad ka kohalikud tuginoored, kes aitavad väliseestlastele keelt õpetada. Tuginoorte eksam on essee teemal "Kuidas ma siin laagris kasvasin?". Kuna need on minu jaoks väga ilusad ja inspireerivad, kuid liiga sageli lood enda väärtusetusest, siis tahangi neid jagada, sest need on pilk väga paljude inimeste salajastesse mõtetesse ja sisedialoogi. Need on tõestused, et enda alaväärtustamist saab tegelikult päris lihtsalt muuta ja see muutus on alus riigi rikkuseks, perede rikkuseks ja isiklikuks säramiseks. Lisaks on väljavõtted mõnest paarist teisest mõtisklusest.
"Tegelikult polegi ma nii häbelik"
"Enne laagrit pidin ma ühe teise Eesti tuginoorega ühele saksa tüdrukule lennujaama vastu minema ning temaga Tallinnas aega veetma. See oli äge ning minu jaoks tuli üllatusena kui julge ma julgesin olla tol hetkel. Üldse selle laagri vältel jõudis mulle kohale, et tegelikult polegi ma nii häbelik ja minus on peidus teatud liidriomadused. Ma olen aru saanud, et teatud olukordades on mul vahest väga raske iseendaks jääda ja sellepärast olen püüdnud selle laagri jooksul ennast rohkem avada/rohkem suhelda ning mitte püüda olla keegi teine." (15a neiu)
"Sain aru, et ma olen ära unustanud kes ma olen."
"Läksin peale töötuba koju ja mõtlesin. Sain aru, et ma olen ära unustanud kes ma olen. Ma olin kunagi tippjuht. Nüüd ma olen end taandanud rohijaks ja mitte kellekski. Kohaks, kuhu lastel on vahel mugav käima tulla. Me kõik oleme ära unustanud, kes me oleme. Me nagu ei tohi seda mäletada ja selle üle uhkust tunda ja end väärtuslikuna tunda." (79.a proua)
"Ma teadsin laagri alguses, et ma polnud kõige sõbralikum inimene"
"Ma teadsin laagri alguses, et ma polnud kõige sõbralikum ega sotsialiseeruv inimene. Vastupidi hoopis, ma olin natuke närviline kui me enesetutvustust tegime. Ma kartsin, et ma jätan teistele halva mulje, kuid kõik tegelikult läks sujuvalt ja ma sain hakkama. Nimed olid küll rasked ja nad ei jäänud mulle meelde, kuid vaikselt hakkas midagi ikka meelde jääma. Sealt edasi hakkas selline väike rutiin tekkima, kus ma ainult poistega rääkisin. See rutiin aga murdus, kui ma üks hommik istusin maha ja rääkisin ühe tüdrukuga. Sellest hetkest edasi hakkasin ma kasvama. Ma hakkasin regulaarselt kõigiga rääkima ja ma hakkasin niisama „hängima“, mida ma elus pole iialgi teinud. Sõbrad hakkasid mulle tekkima ja mu nimi sai tuntuks igal pool laagris. Ma hakkasin teistelt laagriosalejatelt nõu võtma ja nende lugusid kuulama. Ma hakkasin igapäevaselt mõtlema, kuidas mul oli kuni selle ajani laagris läinud ja ma hakkasin vaikselt aru saama seda, kui palju teistel inimestel on kogemusi ja kuidas oleks sellest võimalik midagi õppida. Ma hakkasin kasvama. Nüüd kui ma olen juba „finishis“ saan ma sellest kõigest aru. Ma jään seda kogemust elu lõpuni mäletama ja ma loodan seda, et ma saaksin tulevikus jälle osaleda." (16a noormees)
"Sain aru, et inimene on habras ja haavatav, kuid see pole halb."
"Kui kuulsin võimalusest osaleda Eesti keele ja kultuuri laagris, oli mu esimene mõte „Aga muidugi, teeme ära!“ Järele mõtlema hakates, tõstis pea mu sisemine sõber ja vaenlane – mu sisemine muretseja. Mu sisemise sõbra leidmine oli minu jaoks laagri suurim avastus. Enne ma lihtsalt ei tahtnud ja ei osanud teda näha. Ta hakkas esitama küsimusi, muutes mind ebakindlaks: „Mis siis saab, kui ma ei saa hakkama? Mis siis saab, kui ma ei leia sõpru? Mis siis, kui ma pole piisavalt hea?“ Küsimusi oli lõputult. Juba esimesel päeval tõestasin oma sõbrale, et ta eksis rängalt. Kui sind ümbritsevad rõõmsad ja avatud inimesed, siis lihtsalt pole põhjust ja aega muretseda. Ma tõestasin oma sõbrale, et ma suudan märgata ja mõista. Ma tõestasin, et ma olen võimeline arenema ja muutuma. Ma õppisin mõistma ja väärtustama inimesi, kes on mu kõrval. Ma kogesin seda, kuidas 15 minutit saavad muuta inimese mõttemaailma ja ellusuhtumist. Sain aru, et inimene on habras ja haavatav, kuid see pole halb. Vigadest õpitakse ja ma tunnen, et ma olen tänu oma imelise kümne päeva eksimustele targem ja tugevam inimene. Ma mõistsin, et emotsioonid on inimese hinge peegel. Emotsioonid on väljendamiseks. Kui sa tunned, et sa tahad lahinal nutta, siis nuta. Otsi sõber kõrvale ja nutke koos – hakkab kergem. Kui tunned, et sa tahad naerda, siis otsi enda kõrvale 10 sõpra ja naerge koos. Jagatud mure on väiksem ning rõõm on seevastu suurem. Meie kõigi ümber on inimesed, kes soovivad ja oskavad aidata. Tuleb õppida inimesi usaldama – just usaldamist see laager õpetab. Vähemalt minu jaoks." (16a. neiu)
"See laager andis mulle julguse armastada. Julguse elada."
"Mulle tegelikult ei mahu pähe, kuidas saavad 10 päeva inimest nii palju arendada. Olen selle peale väga palju mõelnud. Ma ei tea, kuidas on see võimalik, aga see laager tõesti muutis mu elu. Kõlab liialdusena, aga eelmise aasta laager oli tõesti mu õnneliku elu stardipakk. Ja kui eelmine aasta oli stardipakk, siis see aasta oli nagu liumägi taeva poole. Eelmisel aastal avastasin ja avanesin, sellel aastal kasvasin ja õppisin. Siin laagris avastasin ja õppisin enda kohta nii palju. Siin õppisin ma õppima ja õpetama. Siin tunnistasin endale kui palju ma tegelikult sõltun teiste inimeste arvamusest ja peale selle avastuse tegemist sain esimest korda selle probleemiga iseendas tegeleda. Ja kuigi ma ei ole julgenud endale seda probleemi varem tunnistada, teadvustasin siin, et poisid tegelikult ei ole selleks, et neist endale armastust kujundada. Et poisid võivad samamoodi olla sinu parimad sõbrad nagu tüdrukud. Et poiste-tüdrukute grupp võib saada uskumatult lähedasteks, tegemata läbi armudraamasid. Ma ei suuda sõnastada seda kui tähtsad siinsed inimesed mulle on. Ma armasta neid inimesi. Tõesti armastan. Südame põhjast. Uus perekond. Sõbrad igaveseks. Kordumatu kooslus. See laager muutis mu elu. Mõlemal aastal. Muutis minu arusaamisi iseendast ja teistest inimestest. See laager andis mulle inimesed, kes jäävadki mulle südamesse. Ja ma olen nii kohutavalt õnnetu, et ma neid enam niimoodi ei näe. Ma ei tea, kas tänada Eppu, taevast, Jumalat, saatust, heade asjade kokku langemist või iseennast, aga ma ei suuda kunagi kirjeldada oma tänulikkust selle eest, et see laager olemas on ja mina siia sattusin. See laager tõesti muutis mind ja muudab siiani. Kogemused on kirjeldamatud. See laager andis mulle julguse armastada. Julguse elada. Aitäh, aitäh, aitäh igale inimesele, tänu kellele ma siin olen ja kõigile oma kallitele, kellega siin kohtusin. Ja ma ei oska väljendada oma soovi kui väga ma siia tagasi tahan tulla. Igal inimesel on oma elus vaja vähemalt ühte HeadEsti keelelaagrit. Aga oma kohta ma ei loovuta.Aitäh, et selline koht olemas on." (15a. neiu)
"Muidugi olen ma alati teisi inimesi austanud, aga ma pole seda kunagi pidanud välja ütlema. "
"Enne laagrisse tulekut ei oleks ma osanud arvata, et inimesed minu kõrval mulle nii tähtsaks saava, et viimastel päevadel on raske ja tegelikult isegi võimatu pisaraid tagasi hoida. Tänu nendele inimestele olen ma muutunud ja kasvanud palju avatumaks ja lahkemaks nooreks neiuks. Muidugi olen ma alati teisi inimesi austanud, aga ma pole seda kunagi pidanud välja ütlema. Ühel õhtul, kui pidime oma rahvuseid ja riike tutvustama sain mina imelise hetke osaliseks, mis muutis mu elu. Kui üks tüdruk Venemaalt alustas rääkimist oli ta esimene lause, et me võtaks teda tavalise inimesena, mitte halva venelasena, sest see on lihtsalt stereotüüp, mis on tekkinud Venemaa ja teiste riikide vahelise olukorra pärast. Mina saa sellest aru, sest tegelikult tavalised inimesed pole süüdi selles, et võimul olev inimene teeb otsuseid, mis ülejäänud maailmale ei meeldi. Ning siis ta palju, et me kõik läheks ja personaalselt ütleks üksteiselt sellise lause „Ma austan Sind, ma austan sinu pere, ma austan sinu riiki ja ma austan sinu rahvust.“ Seda on raskem välja öelda kui võiks arvata. Sellel hetkel sain ma tõesti aru, et rahvad – just tavalised inimesed peaksid kokku hoidma ja üksteist austama. Lõpetuseks tahaksin ma öelda, et see laager jääb mulle alati meelde just nende elumuutvate hetkede pärast." (15a. neiu)
"Ma võtsin omaks mõtte, et pole halb olla erinev"
"Selles laagris oli minu jaoks rõhk endaga töötamisel. Meie igapäevased reflektsioonigrupid aitasid mul mõista oma vigu ja ka häid külgi. Kindlasti tean ma nüüd, et grupis töötamisel ei pea ainult mina olema see, kes vastutab ja teeb tööd. Ma õppisin, et elu on täpselt nii ilu, kui ilusaks sa selle mõtled. Ma võtsin omaks mõtte, et pole halb olla erinev ja see teebki inimese huvitavamaks." (17a neiu)
"Enne laagrisse tulekut olin ma väga vaikne ja tagasihoidlik."
"Enne laagrisse tulekut olin ma väga vaikne ja tagasihoidlik. Juba siia laagrisse tulek oli minu jaoks eneseületus. Mul oli nii palju hirme, mis kõik võib juhtuda ning kui laagrisse mineku päev kätte jõudis, mõtlesin ka veel, et kuidas ikka mitte minna saaksin. Lõpuks ma sain aru, et ma pean seda tegema ja kui ma enda mugavustsoonist välja ei tule, siis ei saagi midagi muutuda. Laagri alguses rääkisin ma peamiselt ainult eestlastega, kuid juba see aitas mul avatumaks muutuda. Tasapisi hakkasin ikka rohkem ka väliseestlastega suhtlema. Algul enda toakaaslastega, hiljem juba kõigi teistega ka. Laager on mind nii palju muutnud. Kui varem ei julgenud ma üldse midagi teha, siis nüüd võin ükskõik kellega rääkida ja teha ükskõik mida. Samuti õppisin ma laagris, et ei tohi eelarvamust põhjal inimesi arvustada ja halvustada. Kõik inimesed on omamoodi erinevad, kuid kõik on oma erinevustest hoolimata väga toredad. Siin laagris ei ole ühtegi inimest, kes oleks kuidagi halvem kui teised. Kõik on võrdselt toredad." (15a. neiu)
"Olen muutunud enda parimaks minaks"
"HeadEst laagrid on olnud parimad 20 päeva mu elus. Ma olen siin palju arenenud ning olen muutunud enda parimaks minaks. Siit saadud kogemused on nii väärtuslikud, et kogu maailma raha ei suudaks neid kinni maksta. Keele ja kultuuri laagrist kuulsin oma sõbrannalt, kes kuulis sellest oma sõbrannalt. Esimest korda siia tulles kartsin ma meeletult. Ma olin alati olnud häbelik ja kartsin võõrastega rääkida. Kui võõras tuli mult teejuhiseid küsima, siis ma mängisin lolli ja jooksin minema. Ei saaks öelda, et mul enne laagrit igav elu oleks olnud, aga peale laagrit on mu elu muutunud palju huvitavamaks ning sõpraderohkemaks. Kõige hinnalisem isikuomadus, mida ma laagris kõige rohkem arendasin on julgus. Enne laagrit see mul peaaegu, et puudus. See omadus on mulle vajalik kogu eluks. Tänu sellele laagrile on mul olnud piisavalt julgust leida uusi tutvusi. Mul on olnud piisavalt julgust, et võta oma igasugustest huvitavatest huviringidest ja võistlustest, kust olen omakorda saanud palju kogemusi ja tutvusi." (16a. neiu)
"Ilma selle laagrita oleksin ma eikeegi."
"Teist aastat järjest siia laagrisse kandideerides aimasin juba natuke ette, mis mind oodata võib. Esimesel korral muutusin arglikust väikesest kassipojast julgeks kõutsiks, kes on valmis esimesi julgustama ning neile eeskujuks olema. Selles laagris seadsin endale eesmärgiks saada kõutsist inimeseks, natuke täiuslikumaks ja paremaks suhtlejaks. Kõikide korraldamiste ja ürituste käigus õppisin palju esiteks grupi toimimise ning liidri- ja osalejarolli kohta, kuid ka oma sõnu valima. Sain tegelikult teada, et kuigi osalejaroll on lihtsam, sobib mulle endale juhiroll veidi rohkem, kuna on minu jaoks väljakutsuvam ning hoiab mind reaalselt pingutustsoonis. Seejuures aga on väga oluline sõnade valik. Ma pole üldiselt inimene, kes oma arvamust iseendale hoiab, kuid iga vale või üleliigne sõna võib rikkuda nii mõndagi. Seetõttu võtan siit laagrist veel kaasa teadmise, et pean hakkama jälgima omaenese keelt, mis grupitöödes kindlasti kasuks tuleb. Enesekriitikat jätkates tahan kindlasti ära mainida kui palju reaalselt kasu on olnud igaõhtustest peegeldamistest. Iga kord, kui pidime mõtlema, mida möödunud päev meile meenutas ja õpetas, aitas mul üha enam hakata reaalselt analüüsima oma tegevust. Selles mõttes olen alati enda tegevust väga arvustanud, ent mitte kunagi eriti süvitsi, ehk ma ei ole piisaalt tähelepanu pööranud oma vigadest õppimisele. Aitäh sulle selle eest, Epp! Kõige selle käigus olen ka õppinud, et ennast tuleb hinnata, et toimuks areng ehk edasi ei saa minna, kui pole end kiitnud selle eest, mis hästi tehtud. Sel aastal sain sellest lõplikult aru ehk kuigi juba eelmisel aastal mu enesehinnang paranes märgatavalt, siis nüüd tunnen, et olen lõpuks ometi omandanud oskuse endale pai teha. Veidi kurb on mõelda, et pole mujalt saanud sellist reaalset toetust ning kuulnud enda kohta niivõrd häid sõnu kui siin laagris, mistõttu on mul tihti kombeks end alandada. Nüüd olen aga jõudnud arusaamale, et äkki tõesti on mul veel lootust, et olengi päriselt hea inimene. Püüan sellel vaimsusel mitte haihtuda lasta. Ilma selle laagrita oleksin ma eikeegi. Aitäh!" (18a. neiu)
"Minus toimus mingit laadi areng vabamalt suhelda"
"Tunnen, et minus toimus mingit laadi areng vabamalt suhelda ja kergemini endale sõpru leida. Iga päev sellest laagrist aitas mul edasi küündida oma õnne poole. Kõige eredamalt jäävad mulle meelde õhtused peegelduse kokkusaamised. Kui minu tänane hommik oleks šokolaad, siis see oleks kindlasti suus sulav piimashokolaad, sest seda viimast koosviibimise päeva jään ma kõige enam mäletama. Ma arvan, et leidsin endas mingil määral enda lapsevõlve 6aastase Greete üles, kes mängis jälle mäge, karju täiest kõrist ja nautis teiste võõraste laste seltskonda ilma igasuguste vaatepunktideta. Ma olen enda üle uhke, et julgesin enda jala üldse siia laagrisse tõsta. Kartsin kohutavalt, et ma ei leia endale uusi sõpru ja kavatsen kõik kümme päeva kämpingus istuda. Minu üllatuseks olin ma naerusuine ja avatud esimesel päeval, kui ma bussi pealt tulevat Helenit nägin. Ma teadsin, et sellest tuleb parim laager üldse. Ma imetlen tohutult seda, kuidas kõik üksteisega kolme päevaga väga lähedaseks said. Mõne noorega saan ma vabamalt suhelda ja rääkida asjadest, millest isegi minu klassiõed ei tea. Avastasin endas kiire õppimisoskuse. Kui ma teen vigu, siis ma olen ka suuteline neid kiiresti parandama. Vigadest me ju õpimegi. Mulle meeldis väga see, et kui ma soovisin enda arvamust avaldada, siis mind kuulati ära." (15.a neiu)
"Inimesi ja suhtlemist ei pea kartma ega pelgama"
"Nende kümne päeva jooksul olen õppinud, et inimesi ja suhtlemist ei pea kartma ega pelgama. Ma olen õppinud, et suhtlemist ei peaks võtma nagu kohustust ja et uute inimestega kohtumine on huvitav, mitte midagi sellist mida peaks kartma ja vältima. Üks mu suurimaid hirme on teiste inimeste arvamus, mille tõttu ma olen harjunud analüüsima igat sõna, mida ma ütlen või igat liigutust mis ma teen, kuna kardan mida teised inimesed võivad arvata. Selles laagris üks suurimaid õppetunde minu jaoks oli, et see sama hirm ja muretsemine teiste arvamuste üle on tihti ebavajalik ja toob sulle endale mõttetut stressi. Me kõik kardame inimest arvamust ja ülekohut, mis on mõttes hea, kuna ongi vajalik natuke mõelda selle üle, mis sa ütlema hakkad enne kui sa selle välja räägid. Aga sama pidev mõtlemine ja analüüsimine selle üle on sulle endale kahjulik. Ma olen selles laagris enda kohta õppinud ka seda, kuidas grupis tööd teha, suhelda vabamalt, olla avaram inimene ja kuidas nautida teiste inimeste juures olemist." (14a. neiu)
"Minu roll oli olla mina ise. See oli alguses naljakas"
"Laagrisse kohale jõudes hakkasin ka koheselt arusaama, mis on siin minu roll. Selleks oli roll olla mina ise. See oli alguses naljakas, sest mulle tundus, et ma pean kellegi suur tugi olema, reaalselt toeks olemine oli see, et olin lihtsalt kõigile olemas. See oli mu esimene sisemine õppimine. Järjest enam hakkasin arusaama, et iga tavalise mängu taga on põhimõte, õppida sai kõigest, kas siis meeskonnatöös, üksinda tehes harjutust või lihtsalt üksteist motiveerides. Isiklikult sain juba teisel päeval aru, et mu sees toimub tegelikult väga suur õppimine. Näiteks see, et ma tegelikult armastan suhelda ja selle põhjal luua mõnus seltskond ja usaldus. Kõige rohkem tegi mu hingele pai see hetk, kui välisnoored ja tuginoored tulid mu juurde, ning hakkasid kohe rääkima, kui hästi neil läheb ja et mida nad teinud on. Selline väga meeldiv usaldustunne." (18a. neiu)
Need on minu jaoks ilusad aga kurvad lood. Loodan, et need lood aitavad mõista peidetud ebakindlust paremini ja mõista kui ohtlik see on majanudsele, ühiskonnale, suhetele ja inimesele endale. Enamus neist on noorte lood. Ärge unustage, et neisse laagrisse jõuab koorekiht. Enamus neist on väga kaunid, hoolitsetud, väga head õpilased, meie uhke PISA tulemuse tootjad, headest peredest pärit noored ehk need, kes julgevad selle sammu astuda. Nende hulgas on kuldmedaliga lõpetajaid. Võite ette kujutada, mida mõtlevad need, kes ei julge... Nende julgete hulgas oli veel 5 aastat tagasi u 30% poisse. Nüüd on neid 10-15%.
Kui nende teemadega noorena ära ei tegele, siis on tüsistused täiskasvanu eas veelgi raskemad ja sügavamad. Ja sellepärast ma teengi mida ma teen, nii noorte kui täiskasvanutega.
