Sa oled eriline, võimekas ja väärtuslik. Kas sa näed ja usud seda või vajad nägemiseks abi?



Enesemeisterlikkus saabus minu juurde aasta tagasi veebruaris. Jaanuaris alustasin oma kogemustehunnikus põhjalikke väljakaevamistöid ja mõtestamist. Mõistsin, et mul on meeletu hulk kogemust, millel tundub olevat mingi ühine nimetaja, aga ma ei teadnud mis see on. Selle mitte-teadmise hind oli enda alaväärtustamine ja kõikide selliste vestluste vältimine või mingi jabura vastuse andmine. Kui ma seda sõna, alguses inglise keeles, nägin toimus minus maavärin ja mul tõusis hetkega kõrge palavik. Sain psüühilises shoki, kõik tükid läksid lõpuks paika. Kuid see oli alles uue piina algus. See sõna tundus väga õige, kuid siis oli vaja sellele oma tähendus anda ja nii sõnale kui mulle sobiv teostusviis leida.

Enne kui räägin mis on Enesemeisterlikkus või kuidas seda toetan, on palju olulisem miks ma seda teen ja mis mind inspireerib.

Ma sattusin gruppidega töötama rohkem kui 15 aastat tagasi. Rõhk on sattusin. Ma ei saanud seda tahta, sest sel ajal ma veel ise paaniliselt kartsin gruppe, mul polnud oma võimetest õrna aimu ja teadsin, et ma olen üks ebaõnnestunud koletis, kelle kehas on kaks hästi tehtud osa - kõrvad ja naba. Kuid ju ma siis pidin sattuma ja nii ma seal siis juhtisin lähtudes ütlusest "Fake it,till you make it". Ja tõesti, keegi ei märganudki.

Ilmselt mu oma ebakindlus, rahulolematus ja ebatäiuslikkus aga ka meisterlik silmakirjalik viisakus olid mu radari väga tundlikuks treeninud ja nii ma märkasingi kui paljud imekaunid, imeandekad ja imeosavad inimesed endast mitte midagi ei arva, end tagasi hoiavad, oma koha ära annavad ja end ise süstemaatiliselt hävitavad. Kui paljudele inimestele ei ole kunagi päriselt hästi öeldud või kui paljudel ei ole häid ja julgustavaid suhtlemise kogemusi. Ja kui üksi inimesed tegelikult on. Me olemegi üksi, kuid me ei peaks tundma end üksikuna. Need on kaks väga erinevat asja.

Tänaseks olen töötanud tuhandete inimeste ja gruppidega enam kui 30 riigist. Kõikide minu koolituste, seminaride ja esinemiste tagasiside on sama. Tore, et keegi julgustab; sain enesekindlust; ma ei teadnudki, et grupis võib nii tore olla; ma arvasin, et ma ei ole hea suhtleja; tore, et saab nii vabalt olla ja võib vigu teha; ma ei teadnudki, et teised mõtlevad samamoodi jne. Sama tagasiside annavad nii 12aastased kui 78aastased. Kuulumise, armastusvajaduse ja eneseväärtuse küsimused ehk "kas mul on õigus olla mina?" on kõigi meie iseolemise alus.

Mul on väga suur au ja uhkus luua inimestes sellist tunnet. Ega mina ju ei tee seda, ma loon ruumi, kus selline tunne saab tekkida. Minu töö kõige inspireerivamad hetked on need, kui mõni inimene saab ahhaa-elamuse iseenda võimekusest. See ahhaa teeb nad jumalikult ilusaks ja silmadesse tuleb väga eriline salapärane sära. Jusnagu aken oleks lahti tehtud, kust päike saab sisse paista ja hing saab äkki välja vaadata.

See kõik on väga ilus, kuid vahepeal on see ka väsitav, kuna tundub, et endast halvasti arvavate inimeste hulk kasvab ja üksteise märkamine ning inimestevaheline puudutus ja kontakt vähenevad meeletul kiirusel. Olen kindel, et vaba, eheda ja sügava suhtlemise puudus on enamuse vaimse tervise hädade alus.

Miks ma seda teen?

Sest ma tahan, et lõppeks inimvõimekuse raiskamine. Et vanemad ja õpetajad näeksid oma rolli tõeliste mentoritena, kes aitavad tibudel kasvada tugevate tiibadega lindudeks; tibudeks, kes teavad, et neid armastatakse, et nad peavad oma tee ise leidma ja kes julgevad pesast välja lennata. See endaga hakkama saamine ongi Enesemeisterlikkus, kuid seda peab õppima ja harjutama.

Minu unistus on, et lapsi nähtaks inimestena, kes on oma arenguetapis, kuid kellele luuakse elus väärikat kohta, kellesse usutakse, keda julgustatakse suurelt unistama, kellele antakse eluoskuseid, keda armastatakse ja kellele antakse eneseusk oma võimesse, keda ei alandata, naeruvääristata, häbistata, ega tunta tema pärast häbi.

Mul on kõrini kibestunud, alandlikest, kurjadest, ebakindlatest noortest ja täiskasvanutest, kes teevad ühiskondlikult aktsepteeritud valikuid, kes teavad, et kõike ei saa, kes on end juba varakult ära määratlenud tähtsusetuks, abituks ja vaeseks.

Ma tahan, et inimesed teaksid, et nad võivad teha muutuseid igal ajal. Liiga hilja on siis, kui oled surnud. Ma tahan, et inimesed tunneksid, et nad võivad olla ja nad on väärtuslikud nii noore kui vanana.

Selline tunne loob hooliva, rikka, loova, märkava, kasvava ja tugeva kogukonna ning see ongi minu unistus - tugev väga mitmekesine kogukond. Nagu üks ürgne segamets. Lill võib olla lill, puu võib olla puu, ürask võib olla ürask ja samblik võib olla samblik ning nad kõik on üksteisele vajalikud, isegi kui nad nähtavat ja suurt tulu ei tooda. Selle saavutamiseks peab aga üksisikuid tugevdama, mitte neid kunstlikult gruppidesse suruma.

LOOD, KOGEMUSED, MÕTTED

Oma inspiratsiooni kirjeldamiseks jagan mõnede osalejate mõtteid. Korraldan suviti noortele väliseestlastele eesti keele ja kultuuri laagreid, kus osalevad ka kohalikud tuginoored, kes aitavad väliseestlastele keelt õpetada. Tuginoorte eksam on essee teemal "Kuidas ma siin laagris kasvasin?". Kuna need on minu jaoks väga ilusad ja inspireerivad, kuid liiga sageli lood enda väärtusetusest, siis tahangi neid jagada, sest need on pilk väga paljude inimeste salajastesse mõtetesse ja sisedialoogi. Need on tõestused, et enda alaväärtustamist saab tegelikult päris lihtsalt muuta ja see muutus on alus riigi rikkuseks, perede rikkuseks ja isiklikuks säramiseks. Lisaks on väljavõtted mõnest paarist teisest mõtisklusest.

"Tegelikult polegi ma nii häbelik"

"Enne laagrit pidin ma ühe teise Eesti tuginoorega ühele saksa tüdrukule lennujaama vastu minema ning temaga Tallinnas aega veetma. See oli äge ning minu jaoks tuli üllatusena kui julge ma julgesin olla tol hetkel. Üldse selle laagri vältel jõudis mulle kohale, et tegelikult polegi ma nii häbelik ja minus on peidus teatud liidriomadused. Ma olen aru saanud, et teatud olukordades on mul vahest väga raske iseendaks jääda ja sellepärast olen püüdnud selle laagri jooksul ennast rohkem avada/rohkem suhelda ning mitte püüda olla keegi teine." (15a neiu)

"Sain aru, et ma olen ära unustanud kes ma olen."

"Läksin peale töötuba koju ja mõtlesin. Sain aru, et ma olen ära unustanud kes ma olen. Ma olin kunagi tippjuht. Nüüd ma olen end taandanud rohijaks ja mitte kellekski. Kohaks, kuhu lastel on vahel mugav käima tulla. Me kõik oleme ära unustanud, kes me oleme. Me nagu ei tohi seda mäletada ja selle üle uhkust tunda ja end väärtuslikuna tunda." (79.a proua)

"Ma teadsin laagri alguses, et ma polnud kõige sõbralikum inimene"

"Ma teadsin laagri alguses, et ma polnud kõige sõbralikum ega sotsialiseeruv inimene. Vastupidi hoopis, ma olin natuke närviline kui me enesetutvustust tegime. Ma kartsin, et ma jätan teistele halva mulje, kuid kõik tegelikult läks sujuvalt ja ma sain hakkama. Nimed olid küll rasked ja nad ei jäänud mulle meelde, kuid vaikselt hakkas midagi ikka meelde jääma. Sealt edasi hakkas selline väike rutiin tekkima, kus ma ainult poistega rääkisin. See rutiin aga murdus, kui ma üks hommik istusin maha ja rääkisin ühe tüdrukuga. Sellest hetkest edasi hakkasin ma kasvama. Ma hakkasin regulaarselt kõigiga rääkima ja ma hakkasin niisama „hängima“, mida ma elus pole iialgi teinud. Sõbrad hakkasid mulle tekkima ja mu nimi sai tuntuks igal pool laagris. Ma hakkasin teistelt laagriosalejatelt nõu võtma ja nende lugusid kuulama. Ma hakkasin igapäevaselt mõtlema, kuidas mul oli kuni selle ajani laagris läinud ja ma hakkasin vaikselt aru saama seda, kui palju teistel inimestel on kogemusi ja kuidas oleks sellest võimalik midagi õppida. Ma hakkasin kasvama. Nüüd kui ma olen juba „finishis“ saan ma sellest kõigest aru. Ma jään seda kogemust elu lõpuni mäletama ja ma loodan seda, et ma saaksin tulevikus jälle osaleda." (16a noormees)

"Sain aru, et inimene on habras ja haavatav, kuid see pole halb."

"Kui kuulsin võimalusest osaleda Eesti keele ja