Tere! Täna on väga tähtis päev. Lõpuks on kätte jõudnud aeg, mil ma kirjutan oma uue ja väga tähtsa blogi esimese postituse. Olgu öeldud, et see tegu on minu to-do listis olnud palju rohkem kui aasta. Ehk siis aasta mõtlemist, ärevust, pettumusi ja lõpmatul hulgal endale ning teistele antud lubadusi. Samas usun ka, et asjad juhtuvad siis, kui aeg on küps. Nii et vaja on rahu ja eneseusaldust ning grammike ka motiveerivat ärevust. See kombinatsioon loob tavaliselt väga häid asju. Tänasest saab minu uue teekonna esimene avalik päev.
Lubage end tutvustada. Mina olen Epp Adler. Olen Enesemeisterlikkuse ja Meeskonnatöö Juhtimise koolitaja ja coach. Minu töö eesmärk on tuua inimeste ellu rohkem rõõmu, selgust ja iseolemise julgust ehk Enesemeisterlikkust. Usun, et iga inimene on väga väärtuslik ja väga võimekas (Ma ei ole veel ühtegi vastupidist näidet kohanud), kuid seda iseendana, mitte teiste loodud versioonina iseendast.
Ma kohtun liiga palju endast vähe arvavate, end tagasi hoidvate ja segaduses inimestega, eriti naistega. Enamusel neist on näiliselt kõik olemas - välimus, haridus, hea sissetulek, perekond, oskuslik naeratus näol jne. Lähemal vaatlusel selgub aga, et kaunilt maskeeritud väliskihi all on peidus osavalt varjatud, kuid enamat ihkav kaariesest puretud hing ja mürgine suhtumine iseendasse ning enda väärtusesse. Õnneks on paljudes veel säilinud mingi osake, mis vaikselt aegajalt pead tõstab ja hüüab "Kas nüüd ongi kõik?". See küsimus on lootus, mis paneb kasvõi üürikeseks ajaks otsima ja lootma, et äkki minus on veel midagi väärtuslikku.
Ma kinnitan - ON! Ja väga palju on!
Kinnitan ka, et selle leidmine nõuab palju tööd ja ka aega, sest aastatepikkune uskumine enda väärtusetusesse ja hirmudele allumine ei kao üleöö. See teekond on küll alguses raske, kuid lõpuks on garanteeritud peaauhind - SINU ENDA IMELINE ELU. Kas tead sellest midagi paremat?
Nende särava pealispinnaga inimeste toetamine ja neile iseenda väärtuse näitamine ongi minu suurim soov ja kirg. Selleks ka see blogi . Olles kohtunud tuhandete eelpool kirjeldatud inimestega tean, et nad on enamasti täiesti üksi ja neil on täiesti moondnud pilt maailmast. Nad usuvad sageli, et ainult nemad mõtlevad endast nii halvasti või siis et ebakindlus ja enda materdamine on paratamatud ning loomulik asi. Loodan, et siinsed mõtted aitavad tugevdada seda häält mis vahel vaikselt ütleb, et "Sa oled rohkem kui sa usud!" ja et selle tulemusena hakkad oma mürgise sisehäälega uutmoodi suhtlema. Ta räägib ikka, aga vahel võib ju ka kanalit vahetada või heli vaiksemaks keerata ;)
Tahan teiega jagada ka miks selle blogi alustamine on nii palju aega võtnud. Põhjus on hirm kriitika ees, hirm äkki ma ei kirjuta piisavalt hästi ja õigesti, hirm teiste arvamuse pärast, hirm oma mõtete ees. Kuigi need hirmud on kõik minu peas, siis need on põhjustatud liiga levinud kurjusest ja õigusest teiste mõtteid rünnata, maha teha ja hinnata. Siiani jõudmine on nõudnud väga palju tööd iseendaga. Usun, et nüüd on aeg nende hirmudega rinda pista ja julgustada ka teisi seda tegema, kes end tagasi hoiavad. Sest kui häid mõtteid niimoodi peita, siis ju jääbki mulje, et kõik on kurjad ja hindavad.
On aeg asuda sellele põnevale uuele teekonnale usus, et äkki need mõtted on kellelegi toeks isegi siis, kui need kellelegi teisele ei meeldi.