50 õppetundi mu isalt
Updated: Sep 6, 2022
Isa - see on üks väga laetud sõna, mis äratab palju vastakaid tundeid. Selles sõnas on võim, vägi, loomine, ootus, tugevus, pettumine, turvalisus, oht, armastus, toetus, karistus. Kõigil on selle sõnaga oma lugu.
Minu isa sai täna 80aastaseks. Mina olin tema 40. juubeli kingitus. Ma olin siis juba küpsemas ning sündisin 7 kuud hiljem.
Kohati on ta emotsionaalselt kõige targem inimene ja kohati emotsionaalselt nii saamatu, et ei saa aru kuidas nii on olnud võimalik oma elu ära elada. 😊 Aga kas me pole kõik sellised? Vanematelt ootame lihtsalt ideaalsust ja seda lahti mõtestamata ning oma vanemaid lihtsalt inimesteks muutmata arvame, et peame ka ise vanematena või lastena olema täiuslikud. Ning nii see hukka mõistmise jada jätkub.
Äkki on meil kõigil aeg õppida üksteist inimestena nägema?
Inimestena, kes mängivad meie eludes erinevaid rolle ja inimestena, kes ise täidavad erinevaid rolle. Nii läheb see raske elu kergemaks, ilusamaks ja tõelisemaks.
Suur ja tähtis osa minu loost on peidus minu ema ja isa loos. Meeldib see mulle või mitte.
Juba aasta tunnen, et kirjutamine peab saama mu põhiliseks aja ja energia võtjaks. Ma ei saa enne edasi minna kui mingid asjad ei ole saanud minust välja. Äkki on neist kogemustest ja mõtetest kellelegi teisele veel kasu. Minu sees nad ainult lähevad pahaks, tuhmuvad ja tegelikult kurnavad mind. Olen igatsenud ehedamat, ausamat ja julgemat kirjutamist. Tean, et paljudele tundub, et kirjutan niigi avatult, ise tunnen, et olen alles alguses.
Mu ema surmast saati olen plaaninud temast kirjutada. Nüüd on 4 aastat möödas ja ei ole kirjutanud. Ilmselt kuna olen pidanud palju protsessima. Leinama, vihkama, armastama, eralduma, taasleidma, lubama olla, aktsepteerima. See on olnud kaunis, intiimne, salapärane endaks saamise ja enda loo lahti rullimise teekond. Mis veel käib.
Tegelikult on toimunud sama protsess ka mu isaga. Lihtsalt tema on veel siin maailmas ja talle saan ma seda kõike veel öelda.
Eile koosveedetud aeg ja üks pisike vestlus ajendas mind seda artiklit kirjutama ja mõtlema, mida ma oma isalt saanud olen. Mõne minutiga sain 50 õppetundi, mis aitavad mind mu elus ja on tegelikult väga suuresti mu töö aluseks.
Inimese inimlikkus ja väärtuslikkus
Meil on olnud keeruline suhe. On olnud häid aegu ja halvemaid aegu. Rõõmsaid hetki, hingepõhjani vihastamisi, solvumisi, ignoreerimisi, taasleidmisi.
Me võime üksteisele ju mitte meeldida, aga ma olen igavesti su tütar, su õde. Ja sa oled alati mu isa ja mu vend.
Isegi kui mind enam ei oleks või sind enam ei oleks, siis see on ikkagi nii.
Nii et äkki on lihtsam üksteist aktsepteerida ja üksteisega leppida, et saaks elada armastuses ja rahus. Isegi kui see on eraldi, üksteisest kaugel ja mitte suheldes. Selleks, et kõik saaksid rahus olla ja päriselt elada. Äkki see ongi armastamine?
Tema üksi jäämine on näidanud elu uues valguses. Kui habras kõik on. Ja kui tähtis on elada ja väärtustada igat hetke. Miski ei ole igavene ega iseenesest mõistetav.
Hämmastav oli näha, kui üksi on võimalik jääda päeva pealt. Ma jäin ka üksi, aga ma olen palju noorem ja elu on veel ees. Ning mul oli oskus end ise aidata.
Tema oli ka ise insuldi läbi teinud ehk siis see eriti uudishimulik, töökas, vaba hing oli paari aastaga kaotanud kõik ta elu pidepunktid. Tervise, töövõime, autojuhtimise võime ehk iseseisvalt ja vabalt liikumise võime, naise, kellest sõltus kogu ta elu, kodutunde ja kodusoojuse ning nagu selgus ka kogu sotsiaalse võrgustiku, sest ta oli oskuslikult inimesed eemale peletanud ja need kes olid alles, olid hoopis mu ema võrgustik. Aga see kõik tundus iseenesest mõistetav. Kuni päevani, mil seda kõike enam polnud. Aga tema oli, elu oli, kuigi tundus puudulik.
Selle kõige nägemine on andnud palju inimlikke hetki, mõttekohti, küsimusi. Mõned neist:
Kelle ülesanne on elada minu elu - kas teiste või tegelikult ikkagi minu enda?
Kes peab hoidma mind elus?
Mida külvad, seda lõikad ning selle teadvustamine.
Teise päriselt aktsepteerimine ja olla lubamine
Abistamise vajadus ja vastutus.
Enesemääramisõiguse hoidmine ja inimlikkuse austamine.
Andmine ja võtmine suhetes. Et saada, peab vahel ikka ka andma.
Minu õigus tütrena oma elule ja kohustus tütrena? Kus on piirid?
Andestamine ja armastamine. Äkki tegelikult saabki kõike andestada. Sellega saab vabaks, saab eralduda ja saab kehtestada piire, mida on tegelikult väga vaja.
Kas minul on õigus olla toetatud, olla habras, olla kurb, olla õnnetu või pean olema alati tugev, sest olen ju noor? Kas olen isekas, kui igatsen ka olla märgatud?
Kas isegi ebameeldivad "mõttetud" vanainimesed väärivad tähelepanu ja heatahtlikkust või kuulutame kõik tarbetuteks? Me teeme seda meie ühiskonnas väga paljude inimestega.
Lahinguks valmistutakse rahu ajal ehk baaseluoskuste ja enda eest hoolitsemise vajalikkus. Lihtne ja mugav on oma hakkama saamist oma kaasale või lastele ära delegeerida. Kuni päevani, mil peab äkki ise saama?
Minu isa ellu tuli paar aastat tagasi üks ingel, kes hoolitseb mu isa eest hullumiseni. Kohati on see lausa naljakas, eriti arvestades mu isa põikpäisust, vabaduse ja enesemääramise iha, aga ka tema igavest sõltumist naistest. Ei tea millega tema ja mina sellise abi oleme ära teeninud. Aga ta tuli. Mu isa on hoitud ilmselt rohkem kui eales varem. Ma endiselt ei ole kindel, et see talle meeldib ja ta sellest hoolib, aga enam ei saa ta tabletti mitte võtta ja aukudega riietega ringi käia. Ju see on tema elu viimane „karistus“, et peab alluma ja käituma ning vastane ei anna järgi, isegi kui oskuslikult halvasti ütled. 😊
"Ma vist sind ei õpetanud...?"
Eile sõidutasin isa Tartu turule ja teel küsis ta „Mina vist ju sulle sõitmist ei õpetanud?“.
See oli tema viis tunnustada mu autosõiduoskust. Samas oli selles lauses, mingi valu, kahetsus ja tähtsusetuse tunne, et see ilmselt ei ole tema teene. Selles peegeldus väärtusetuse tunne, mis puudutas ja ajendas selleks kirjutiseks.
Ta peab teadma, kui tähtis ja väärtuslik ta on. Väärtusetuse tunne on kõige hirmsam ja hävitavam tunne, mis meisse võib sisse kolida. Talle ei tohi pesa teha.
Mulle oli seda vestlust vaja ja usun, et talle veelgi enam, sest ta hakkab muidu arvama, et ta ei ole elus midagi hästi ja õigesti teinud. Me kõik teeme vigu, aga veelgi rohkem teeme me õigeid ja häid asju.
Rasketel aegadel on vaja teisi, et nad seda meile ütleksid ja meelde tuletaksid. Ükski elu ei alga niisama ja ei möödu niisama, isegi kui endale võib nii tunduda.
Kas ta siis õpetas mind sõitma?
Tõde on, et tõesti ta ei õpetanud mind sõitma, aga ...
Ma olen terve elu näinud kõikvõimalikke autosid. Meie hoovis toimus lõputu autode parandamine. Kui mu isa midagi välja ei mõelnud, siis ei olnud parandamine võimalik.
Meie hoovis seisis pikalt üks 60ndatest aastatest pärit Triumph (see auto tõi uunikumide teadmise ja loodan, et ta sai kuhugi heasse kohta). Mu suvine nukumaja oli vana villis. Nägin kuidas valmistati ette üht Nivat, mis viidi Jakuutiasse ja mille sõitu ajastati päeva pealt, et jõutaks jõgedeni nende jäätumise ajaks. Ühel vanaaasta õhtul käis teisel pool raudteed kõva pauk, üks auto oli teel Ida-Virumaale, aga sattus puu otsa. Mu isa ja vend olid kohe platsis, auto toodi meie hoovi, omanikud läksid koju uusaastat vastu võtma ja järgmisel hommikul tõmmati auto kere mändide vahel sirgeks. Ehk siis teiste aitamine oli loomulik ja kõigele olid leidlikud lahendused.
Ta oli eeskuju, et võib olla meisterlik, tähelepanelik, tark, hooliv juht. Et autot saab kasutada päriselt elu väärtustamiseks ja elu loomiseks.
Ja ta siiski andis mu elu ilmselt tähtsaima sõidutunni.
See oli täpselt üks tund, üks kord. Tema arusaam autoga sõitma õppimisest.
See tund on tegelikult minu praeguse pedagoogilise lähenemise alus. Isegi kui ma seda kaua ei seostanud.
Läksime Tallinna Lastehaigla parklasse. Ja minu ülesanne oli õppida kohalt minema. Ja nii ma siis läksingi kohalt tund või rohkem. Tema vaikselt kõrval istudes. Oma esimeses sõidutunnis sõitsin ma vaevu paarkümmend meetrit korraga.
Tema sõnul „Maanteel oskab karu ka sõita.“
Kui auto välja suri teatas ta geniaalsed sõnad „Schumacheril sureb ka mootor vahel välja“ ja nii oli see hirm ning ebaõnnestumise tunne ka maha võetud. Tuli lihtsalt uuesti käivitada ja kõik.
Selle tunni elulisest tähtsusest ja praktilisusest sain aru aastaid hiljem oma esimeses autokooli sõidutunnis, kui selgus et pedaalide tunnetus ja mõistmine olid mul selged ning võisin keskenduda hoopis „karu oskustele“ ja liikluse tundma õppimisele.
Ja nii sain seal parklas korraga palju väga vajalikke oskuseid, mis on ju autoga sõitmise vundament.
Mida veel ma oma kallist isalt sain ja õppisin?
Mõtlesin ja sain mõne hetkega sellise loetelu. See veel kindlasti kasvab.
Mu isa on mulle andnud ...
Elu
Nime
Kodu
Nalja, enda üle naermise, asjade kergelt võtmise
Unustamise ja kerguse mudeli (päris elus oli ja on see imeline oskus enamasti raske, sest mina ju mäletan)
Hakkama saamise suhtumise
Meisterlikkuse teadmise – kui tema ei suuda siis ei ole võimalik. Kõike saab õppida, harjutada, proovida ja proovida uuesti.
Tehnika ja uued vidinad ehk ettevalmistus moodsaks eluks. Esimese arvuti (juba umbes aastal 1988) – Basic 2000 ja VHS Ameerikast, olin selle kuninganna.
Kaardimängu oskuse õigete reeglitega „Laual on laua õigus“ (ma mängisin 6aastasel bismarcki. Siiani on mul kahju, et mariaažiks olin ma liiga titt ja pealegi sai seda ainult kahekesi mängida ehk siis ma ei mahtunud lihtsalt mängu).