• Epp Adler

VÕIMSAIM RELV, MIS VAIGISTAB, SUURENDAB EBAKINDLUST JA TAKISTAB MUUTUST NING MILLE OSAV KASUTAJA VÕI



Mida need käed teevad?

Ma ei tea.

Võibolla nad hoiavad kinni, et olla koos, lähedal või toeks?

Võibolla nad hoiavad kinni, et ei saaks ära minna?

Võibolla hoiavad kinni, et ei kukuks?

Võibolla hoiavad kinni, et katsuda jõudu?

Võibolla hoiavad kinni, et teha haiget?

Võibolla tõmbavad alla?

Võibolla tõmbavad üles?

Ühes lihtsas ja tavalises Käes on väga palju võimu.

Temaga võib lüüa ja temaga võib pai teha.

Temaga võib lükata, tõugata, lömastada, lõhkuda, haiget teha ... Aga temaga võib ka tõmmata, hoida, tõsta, lohutada ja luua.

Oled sa mõelnud, et Sinu käes on selline võim?

Igal hetkel teed sa otsuse, kuidas seda võimu kasutad – Heaks või Halvaks.

Ja see valik on sul absoluutselt alati. Isegi kui teed harjumusest, siis ka see on välkkiire otsus.

Käega sarnane ja temast veelgi suurem võim on Sinu Sõnal.

Kui käega saab teha füüsilist head ja paha, siis Sõnaga saab avaldada palju sügavamat, nähtamatumat ja jäädavamat mõju.

Kuna selle tulemus on nähtamatu, siis me sageli kipume arvama, et meie sõnal mõju ei ole, sest mina ei ole ju mingi mõjukas inimene. Eksole?

Sageli me ei teagi, mida me ütleme, sest me ütleme palju reaktsioonina, harjumusest, ebakindlusest, kadedusest või sest „nii ju öeldakse“.

Aga mõju on alati. Sa ju tead seda.

Kui sa ei kardaks teiste ütlemist, siis sa julgeksid palju rohkem.

Ehk siis meie sõnal on meeletu Võim ja Mõju, nii meile endile kui kõigile teistele.

See mõju võib olla väga pikaajaline ja elukäike määrav.

Mida sinu vanemad või õpetaja sulle ütles? Kas nad arvasid, et sinust saab keegi?

Kas nad arvasid, et sa oled milleski andekas või lootusetu?

Kui sa oskad öelda ühe asja, mida üks täiskasvanu sulle kunagi ütles (ükskõik kas tiivustavat ja tiibu lõhkuvat), siis see ongi tõestus Sõnade mõju pikaajalisuse kohta.

Mul oma arvamust ei ole, aga mul on arvamus sinu arvamuse kohta

See teema on mul hingel juba väga kaua.

Hoolimatud, trafaretset küsimused, laused ja kommentaarid on põhjus, miks paljud inimesed varjuvad ja ei saa ennast päriselt teostada. Me näeme iga päev kui halvasti teistele öeldaks.

Sellises emotsionaalses ruumis on väga keeruline kedagi julgustada rohkem ise olema, enda moodi midagi tegema.

Meil ju lunastuse ja andestuse kommet ei ole.

Meil ei ole ka muutuda lubamise kommet, kasvada lubamise kommet, eksida lubamise kommet, õppida lubamise kommet.

Meil ei ole ka süvenemise ja ise millegi arvamise kommet.

Aga meil on komme kohe ka arvama hakata kui keegi arvas midagi ära.

Viimasel aastal on head näited Aasta Ema valimise õudus või hiljutine Hümni skandaal. Kuigi Aasta Ema oli samamoodi valitud juba aastakümneid, siis nüüd ühe inimese tähelepaneku pealt lõime ühe inimese risti ja naersime ning sülitasime ta peale ka veel. Ja nii hea tunne. Hümniga sai ka kellegi risti lüüa. Ja tundub, et üldse on tore kedagi risti lüüa, siis on ju teema lahendatud ja ise ei pea mingit vastutust võtma, sest tema eksis ja kannatagu. Ja meie arvasime ka tema teo kohta ära ehk siis kujundasime oma arvamuse tagantjärgi.

Usun, et see on meie ühiskonnas üks peamine arengu takistaja. Pidevalt peab olema valmis kaitseks, õigustuseks, seletuseks, „naljaga öelduga“ hakkama saamiseks.

Vahel tundub mulle, et elame hoolimatus ja osavõtmatus reageerivas arvamuseTA kommenteerimisühiskonnas. Kus inimesed on tegelikult väga hoolivad. Lihtsalt kommenteerimine ja arvamine (mitte oma arvamuse omamine või selle pidev kujundamine) on hetkel valitsev suhtlemise viis.

Ja ma arvan, et see võiks muutuda. Aga see muutus tekib ainult igast ühest.

Sa saad teadvustada, et sina võid olla osa probleemist ja selle suhtlusviisi edendaja. Sa võid võtta vastutuse. Õppida uusi viise reageerimiseks. Ja sa võid väga lihtsalt mitte kommenteerida, isegi kui oled seda alati harjunud tegema. Aga see on lihtsalt harjumus. Sa ei sündinud selleks. Seda saab muuta.

Lolliks oled läinud või?

Enamus mu klientidega tuleb teemaks, kuidas keegi jälle arvas midagi tema unistuste, uute püüdluste või soovide kohta ning tegeleme, kuidas selle kõigega toime tulla ja nende arvamustega hakkama saada.

Sageli on kõige karmim arvaja ja kommenteerija oma ema. Aga sellest kunagi edaspidi.

Sel nädalal lugesin oma üliõpilaste semestri ja magistriprogrammi lõpuesseesid. Ja neis mainitud laused panidki mind lõpuks sellel teemal kirjutama.

„Magistriõpinguid alustasin 01.09.2016. Kuu hiljem tähistasin oma 42. sünnipäeva. See tekitas minu tutvusringkonnas küsimusi. On see keskeakriis? Miks küll sa seda teed? Mis kasu sa sellest saad? Kas sul on kodus ikka kõik korras? Need oli küsimused mida minult küsiti ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.”

„Muidugi valdas mind suur rõõm ja rahulolutunne, ikkagi Tartu Ülikool. Nii mõnigi sõber ja tuttav pööritas silmi kui ma ütlesin, et käin nüüd Tartus koolis. Kuid see silmade pööritamine pani mind mõtlema, et kas tõesti on seda minust nii raske uskuda?”

„Minu käest on küsitud, et miks ma õppima läksin kui mu bakalaureus on võrdsustatud magistriga.”

Need inimesed tegid midagi enda jaoks. Midagi uut, võõrast, hirmutavat, aukartust äratavat ja ohtlikku, sest põrumise hirm on meis ju kõigis suur.

Sellised kommentaarid on veel lisakoorem.

Loomulikult on küsijal õigus küsida, aga küsijal on ka õigus püüda mõista uue olukorra raskust ja olla osavõtlik.

Aga seda kommet meil ju ka ei ole. Ega me mingid „keep smiling ameeriklased“ pole. Me oleme ikka pragmaatilised, ratsionaalsed individualistid ja traditsionalistid. Eks?

Veel häid teistega jagamist takistavaid küsimusi ja reaktsioone minu ning teiste praktikast

  • Kas sa üldse ei karda?

  • Kuidas sa viitsid?

  • Mina küll ei viitsiks.

  • Sul on ju kõik hästi, miks sa seda teed?

  • Kas sa laste saamisele ei ole mõelnud?

  • Aga kes su laste eest siis hoolitseb?

  • Küll sa ka ükskord maha rahuned.

  • Ma ka kunagi tahtsin, aga siis rahunesin maha.

  • Ära räägi, ma olen kade.

  • Sa ka paigal ei püsi.

  • Aga 8 aastat tagasi sa ju ütlesid, et sa sellist asja kunagi ei ...

  • Ise nii vana ja ikka ei tea, mis tahab.

  • Ise nii vana. Täitsa lolliks läinud.

  • Ise nii vana ja ....

Need kõik laused on reaktsioonid ja hinnangud. Need annavad jagaja mõttele ja sammule hinde.

Aga elu ei ole kool, kus igal sammul peaks hindeid saama. Ja sinu asi ei ole anda hindeid.

Need ei ole sisuliselt huvituvad kommentaarid.

Me anname asjadele sageli esimese ja lihtsa tähenduse, sest me oleme seda harjunud tegema. Ja me peame oma harjumusi meie sünnipäraseks olemuseks, mis on „meile kaasa antud“.

Enamasti inimesed ei mõtlegi midagi halvasti kui nad neid lauseid ütlevad, kuid nad ütlevad neid ikkagi, sest me oskame teiste tegevusele hinnanguid hästi anda. Me ise oleme ju ainult hindavat suhtlemist kogenud. Vahel öeldakse neid ka „nalja pärast“. Sarkasm ja iroonia ei ole huumor. Need on kaitsemehhanismid, mis peaaegu alati teevad kellelegi haiget ja alandavad kedagi.

Kommenteerimisega on ka oht, et sa tegelikult kunagi hästi ei ütle, ei uuri, ei küsi ega märka pingutust, isegi kui kõik ei ole täiuslik.

Kas sa oled reaktiivne või proaktiivne ja empaatiline suhtleja?

Kui su reaktsioonid ja kommentaarid tulenevad ainult sinust endast ehk sa reageerid selle pealt

  • mida sina oled teinud,

  • mida sina ei saa teha,

  • mida sina ei taha teha,

  • mida sina ei ole veel teinud,

  • mis sind ei huvita,

  • mis sind huvitab,

  • mis tüüpi inimene sina oled,

  • mis tüüpi inimene sina ei ole,

  • mis on teistmoodi,

  • mis on imelik,

siis see on märk, et sa võid olla kehv suhtleja.

Sa ei suhtle - sa hindad, reageerid ja kommenteerid.

Reageerivalt suheldes ei ole võimalik päriselt kuulda ja kuulata, puudub empaatia ehk püüd öeldut ja selle tagamaad mõista või tunnetada rääkija tunnet ja vajadusi.

Me küll kuuleme sõnu või arvame kuulvat, aga tegelikult kuuleme oma sõnu. Kõikie sõnade taga on alati palju suurem lugu. Sellest ei pea paranoiliseks muutuma ja lõputult analüüsima hakkama. Seda on lihtsalt kuulates vaja meeles pidada ja sellega arvestada.

Iga uus idee, muutuse ihalus, uue alustamine on väga habras aeg. Kui sa astud uuele teele, siis sa ei tea enamasti mis tee see on või kuhu sa suundud. Sa ei ole kohe ekspert, aga kommenteerijad võivad sind kohe nii kohelda.

Empaatiline suhtlemine vaevub sulle aega andma, vaevub huvituma ja sageli vaevub ütlema mitte midagi, sest saab aru, et sa jagasid midagi uut, võõrast, rõõmustavad, hirmutavat. Ehk vaja on lihtsalt tohtida öelda ilma hinnanguta, haletsuseta, arvamuseta, kiitmiseta. Me ei vaja arvamust. Me vajame olla tohtimist.

Meie lugu saab elada ja kasvada kui me tohime selle välja öelda.

Me kõik teeme neid vigu. Siis tuleb märgata, endale andestada, ennast arendada ja järgmine kord paremini proovida. Kõik algab eneseteadlikkusest.

Miks me reageerime?

Olen märganud, et reageerivaks suhtlemiseks on kaks peamist põhjust.

1. EELDAMINE

Me eeldame teisest midagi, sest ta on meil peas fikseeritult ära paigutatud. Ja kui ta teeb midagi teistmoodi, siis tekitab see meis ebamugavust, sest me peame selle kasti ümber hindama.

Näiteks juhilt eeldame alati, et ta peab kohe teadma, oskama ja täiuslik olema (isegi kui ta on vaid nädala töötanud).

Poliitikud ei peaks üldse eksima (uuele valitsusele antakse kokkuleppeliselt 100 päeva armuaega, enne kui neid sopaga loopima hakatakse). Kui meespoliitikud võivad sutsu eksida ja „poisikesed“ olla, siis naispoliitikud on ikka eriti viletsad kui nad eksivad, sest nemad on ju karjeristid või „halvad emad“ või..

Kõik meediast läbi käivad inimesed on ka ebajumalad, kes ei ole inimesed, seega on nad eksimatud ja eksimused on andestamatud , sest nad rikuvad meie ideaali.

2. EBAKINDLUS JA SELLEST TULENEV ENESEKESKSUS

Teise uus, võõras, julge samm tekitab meis alaväärsust, ebamugavust, sobimatust, viletsam olemist vms. Ja siis on enesekaitseks vaja see teine paika panna.

Üks sage ebakindluse liik on hirm osaleda vestluses inimesega, kes teeb midagi, millest sina midagi ei tea.

See on ju võimalus õppimiseks! Aga selleks on vaja osata uurida, huvituda, küsida, mitte reageerida.

Paljud ebakindlad ja reageerivad suhtlejad arvavad, et nad peavad kõike teadma ja kõige eksperdid olema. Ning neil peab kõige kohta arvamus olema. No ja kui sisulist arvamust ei ole, siis saabki nalja teha, kommenteerida, anda hinnangu millelegi tähtsusetule.

Klassikaline näide: üks räägib oma kassist naljaka loo ja teine vastab seepeale „Ma pole kassiinimene“. Mis see siia puutub? See oli lihtsalt lugu teise inimese elust, mis talle oli oluline.

MIDA SIIS TEHA?

RÄÄKIJANA

Kui teed midagi uut, siis vali kellega jagad. Vajadusel viivita jagamisega, kuniks oled kommentaarideks valmis. Eelista alustuseks inimesi, kelle reaktsioon on tõenäoliselt kaasa elavam, see annab sulle jõudu, et hiljem silmitsi seista karmimate tegelastega. Nad on alati olemas, aga sa ei pea neist alustama.

KUI SULLE RÄÄGITAKSE

Kui sa imetled, siis väljenda seda.

Täna lihtsalt, et sinuga jagati ja soovi edu.

Kui sa tahad päriselt teada, siis kuula – sa ei pea arvama, jagama oma kogemust, kommenteerima, nalja tegema.

Kui tundub võõras ja imelik, siis püüa oma kommentaar kinni ja ole parem vait.

Maybe the problem is you

Teadvusta oma sõna jõudu ja mõju.

Märka, kas sa oled reageerija või proaktiivne suhtleja.

Kui tihti ja kas sa ütled hästi ja elad ilma hinnanguta kaasa.

Ka „Tubli“ ütlemine on alati hinnang, sest sa annad hinde teise käitumisele ehk kiidad selle heaks.

Kas sa julged öelda välja oma arvamust ja kas sa julged seda üldse kujundada? Kas julged võtta seda riski?


Vaja on õppida nii jagamist, vastamist kui ka isiklikult mitte võtmist. Aga halvasti ütlemist võiks siiski vähem olla, sest see teeb katki ka kõige tugevama inimese. Me kõik tahame olla armastatud, isegi kui me eksime.

Õpi avatult ja hästi küsima. Luba jutustada. Luba mitte teada.

Huvitu, aga arvesta alati, et alles alustaja ei ole veel ekspert.

Ta ei tea ka ise veel mis see, miks see on ja milleks on. Ja ta ei oska sulle veel anda ammendavaid vastuseid.

Ja sellisel hetkel saad sa olla selle hapra tee kaasteeline, kaasaelaja, mitte hindaja, arvustaja, kommenteerija. Sa ei ole eksamikomisjon.

Kuidas sina oma Sõnade abil teisi takistad või võimaldad?

Kui hea avatud küsimuste küsija sa oled?

Kui sul on veel lauseid, kommentaare, küsimusi, mis sind vaikima ja peituma panevad, siis palun saada need mulle, et saaksin seda näidete nimekirja täiendada.

Me ei oska ju vältida lauseid, kui me ei tea, et need võivad vaigistavalt mõjuda.

„Suurim suhtlemise probleem on, et me kuulame vastamiseks.

Aga me peaksime kuulama mõistmiseks.“


Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2022 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle