Minu lugu on päris tavaline. Sellise looga olen oma töös liigagi palju kokku puutunud.

 

Habras, intelligentne, tundlik, sihitu, murelik, ülitubli ja olematu eneseväärtusega tütarlaps, kes elab topelt elu. Kõigi ees alati naeratav, tubli, tark, ambitsioonikas, kuid sisimas kõigi eest varjatult endast väga vähe arvav ja sügav teadmatus oma sihtidest ja tahtmistest. Ühtpidi soov olla nähtamatu, samas vajadus olla nähtud. Soov olla nähtamatu lõi nii hea kaitserüü, et tegelikkus jäigi kõigi eest nähtamatuks. Selle muutmine võttis väga palju aega, kannatusi, energiat ja vaprust.

 

Vahel tagasi mõeldes imestan, et sellest kõigest välja tulin. Ju siis minus oli mingi salajane tugev tegelane, kes tõukas ja julgustas otsima, proovima ja avastama.

 

Usun, et see valu, teadmatus, varjumine, tundlikkus, uudishimu ja julgustajate vajadus ongi pannud aluse minu inimeste märkamise ja tunnetamise võimele. Tean omast kogemusest, mida tähendab enda suurima vaenlase „iseendaga“ rinda pista, oma väärtuse avastamine, hirmudega tegelemine, kartmine ja julgemine, ebakindlus, oma koha loomine, rolli muutmise raskus jpm.

 

Mind innustavad vabadus, iseseisvus, ise olemine, ilma siltideta nähtav olemine, kvaliteetsed vastastikused ja vastutustundlikud suhted ning põimunud puudutav kogukond. See kõik eeldab inimeste soovi näha üksteist; lubada üksteisel areneda, muutuda ja kasvada; tunda ja olla julgemist ning tugevat tervet ühiskonda, mis väärtustab iga inimest tema erakordsuses ning lubab seda ka väljendada.

 

Vahel tekib küsimus kui palju on Eestis ruumi erilisusele või kas ideaal on ühtne keskpärasus?

Erilised on nii lapsed, noored, naised kui kõik „teistsugused“.