Mis juhtimis- ja õpetamisolukord on ja mis seal üldse toimub?
Olen täheldanud, et juhtimisest ja õpetamisest kiputakse rääkima eelduslikult, et see on selge.
Üks selge teeb teisele selgele midagi selget, mille tulemus on ka selge.
Proleemidena nähakse pigem "kuidas"-küsimusi, nagu metoodikavalikud või siis mida teha "valesti" käituvate inimestega. Selline lähenemine on iseenesest tihti ise probleemide allikaks ja ei võimalda üldse tegeleda õige probleemiga, sest tegelik olukord ise on kaardistamata.
"Kuidasiga" püütakse lahendada oma ootust ehk suunata tegelik olukord oma fantaasiale vastavaks. Olukorda peetakse iseenesestmõistetavaks, kus peaks saama "normaalselt" ehk siis autopiloodis toimida. Ja kui tuleb see "vale" ehk eeldatust erinev käitumine, siis justkui on "oma töö" segatud ja peab tegelema kõrvaliste asjadega. Tegelikkus ja fantaasia lihtsalt ei ühti ning see tekitabki stressi.
Nii leiangi, et alustada tuleb olukorra märkamisest ja kaardistamisest. Me toimetame alati tegelikus paljude muutujatega olukorras. Kaart on alati meie abivahend, kuid ei ole kunagi täielik pilt maastikust. Maastik pole kaart ja kaart pole maastik. Maastikul on alati rohkem, kui kaardile mahuks. Lisaks ei ole liiga tiheda infoga kaart abivahend. Ja nii võibki tekkida probleem, kui kaart muutub tõelisemaks, kui maastik, mida ta esindab. Sellisel juhul on maastik alati vale. See on sama olukord, kui sa autoga sõites vaatad rohkem ekraani ja siis oled pahane, kui tegelikul teel juhtuvad teistsugused asjad.
Juhtimis- ja õpetamismaastikuga on sama lugu. Me õpime ja omandame selle kohta küll kaarte, kuid toimetame alati ikkagi ootamatuseid täis maastikul.
Juhtimismaastik on väga dünaamiline ja kompleksne ehk põimne olukord. Põimsus on sellise süsteemi omadus, kus süsteemi ei saa väljendada vaid ühest vaatenurgast.
Minu jaoks on alati põnev just see väga suur komplekssus või põimsus ja kuidas seda navigeerida nii, et see hulluks ei ajaks ja samas ei hakkaks seda ka liigselt taandama. Isegi kui oled väga kogenud. Vaid tekiks hoopis võime seda hallata moel, et see jätkuvalt kasvav paljusus ning sellega kaasnev uudsus jääks alles, väärtuseks ja materjaliks, mida kasutada. Ning selles justnagu keerulises olukorras säiliks fookuse hoidmise võime.
Selles loengus püüangi avada komplekssust kui sellist, selle teadvustamise vajalikkust, demonstreerida õpetamisolukorra lõputut komplekssust ja anda juba ideid kuidas seda kasutada oma tegevuse lähtekohana.
Juhtimis- ja õpetamisolukordade paljutahulisuse nägema hakkamine on võimaldav vundament. See on kui mänguplatsi loomine, kuhu saame tuua järgmiseks ka seal tegutsejad.
Loengu kestvus 70min.
Ostuga saad slaidid, video ja alla laetava audio-faili.