Acerca de

Kool on paljudele õppijatele väga stressirohke. Õppijatel on vaimse tervise probleemid, neil on koolist ükskõik, nad on pidevas ärevuses kooli pärast, kool tundub mõttetu või liiga tähtsana. Vaatamata vahvatele projektidele ja moodsamaks muutumisele kardavad õppijad massiliselt suhelda, esineda, grupitöid, teiste arvamust ja üldse kõike. Nad ei lahku koolist julgemate, enesekindlamate ega enesemeisterlikumatena.  

​

• Miks see nii on ja ja kust see tuleb?

• Kas midagi on muutunud, sest varem ju nii hull ei olnud? 

• Mida saavad noori ümbritsevad täiskasvanud teha - kodus, koolis, trennis, mujal ... ?

• Kas üldse saavad ja kas peaksid? 

• Milline on noore enda ja täiskasvanu vastutus, roll või suhe selles keerulises teemas? 

​

Ma olen viimased 20 aastat töötanud noortega väga erinevates vormides. Koolis ja koolist väljas.

​

Minu rolli eripära on see, et ma kohtun noortega iseseisvate inimestena ehk väljaspool kodu, koolikohustust või muud ametlikku organiseeritud tegevust. Ma olen kas mustreid muutev võõras nendes ruumides või nad tulevad mu tegevustesse vabast tahtest (või väliselt julgustatult). Igal juhul on need kohad, kuhu ei pea tulema. 

 

See kogemuss on andnud mulle unikaalse võimaluse näha ja kuulda, kus nad on iseseisvalt toimetavate inimestena. Millised mured ja hirmud neil on, mida endast, teistest ja elust mõtlevad, millest unistavad või millest ei tohi unistada, millised enda aitamise oskused neil on, millised suhted on neil teistega, milline suhe on neil iseendaga. Kuidas ja kas üldse nad läbi aastate muutuvad. 

 

Ma ise olin noor ja õppija, kes oli iseendaga väga pahuksis, kuigi teised seda ei näinud. Eelkõige ei näinud seda täiskasvanud. Nemad nägid minu tublidust. Nad leppisid mu "juba tarkuse ja hakkama saamise võimega". Ma arvan, et nad arvestasid sellega, et "Epp ei ole  probleem". Nad pidasid minu igavlemist ninakuseks. Aga ma kogesin ka täiskasvanuid, kes näitasid mulle, et ka teistmoodi on võimalik. 

​

See kõik ongi tõuganud minu teekonda. Minu soov on toetada elu. Aidata igaühel näha oma väärtust. Aidata teha nende mina-pilt sõbralikumaks. Julgeda õppida ja elada. Et ta saaks olla omanäoliselt targem, julgem,  osavam, endaga sõbram, ennast väljendav, osaleda julgev ja teisi juhtida oskav.

​

Sellise õpiruumi loomine, juhtimine ja õppija toetamine ongi olnud minu peamine uurimise, mõtestamise ja katsetamise teema. 

​

Selles veebinaris räägingi sellest, kuidas ma näen koolistressi teemat. Seda nii Noore, Täiskasvanu kui Ühiskonna vaatenurgast. Mulle vahel tundub, et lahendatakse vale probleemi ja nii ei mõistetagi, miks paljud vahvad lahendused ei tööta.  Ja mis minu kogemuse järgi aitab. 

​

See hiiglaslik tuhande kombitsaga teema on mul kaua südames olnud. Nüüd tundub õige aeg sellest rääkima hakata. Vähemalt proovima. 

​

Kui see teema sind kõnetab pane end kirja!

 

Veebinari hind on 30€ 

Veebinar on järelvaadatav. 

Kirja panemise järel saadan maksmise juhise. Kui vajad arvet, siis palun kirjuta mulle.