Miks hobi pidamise oskus on väga tähtis eluoskus?

Updated: Sep 6



Mis su hobid on?


Kas sa kardad seda küsimust?


Väga paljud kardavad. Liiga paljud. Mina ka 😊


Kust algab hobi? Kui süsteemne, järjepidev, asjalik või õpetatud see peab olema? Kui laulukooris ja rahvatantsus ei käi, kogukonna ühingus ei osale, midagi ei kogu ja viimasest luuletusest on ka väga palju aega möödas? Kas pilateses ja kinos käimine loevad? Aga päeviku pidamine või mediteerimine? Aga kord aastas reisil või suusatamas käimine? Aga oma lemmikajakirja lugemine?

Kõik sõltub sellest, mis tähenduse oled sa andnud sõnale "hobi" ja oma tegevustele.



Aga muutuse loob ka teistsugune küsimus? Avatum küsimus. Küsimus, millele on lihtsam vastata.


Millest sa huvitud?


Mida sulle meeldib teha?


Mida sa vaatad või loed?


Millega sulle meeldib tegeleda käskimata?


Mida vabal ajal teed?


Ja nagu võluväel saab vestlus muutuda. Avatumaks. Põnevamaks. Mitmekesisemaks. Nii võib ka pisike ja lühiajaline huvi olla väärtuslik. Seda muidugi juhul, kui ennast avaldad, et vestlus saaks jätkuda.



Väga paljud inimesed on oma huvid unarusse jätnud või lausa ära unustanud.



Kuid see on lihtsalt vaheetapp. Vaja on meelde tuletada.


Uuesti basseini minna, reket või kitarr kätte võtta, vardad üles otsida, tikandit jätkata, raamat avada.


Kuigi see tundub lihtne. Isegi liiga lihtne. Parem on elada "realistlikes" ma-ei-saa põhjendustes.


Mõned ideed -

  • Olen liiga vana

  • Pole kellegagi (kunagised sõbrad või abikaasal on teised huvialad) teha

  • Pole kellelegi teha (nt sokke)

  • Ei oska või pole annet ("Juba 1. klassi õpetaja ütles seda ja minu lojaalne kohus on teda surmatunnini uskuda")

  • Pole aega, raha, kohta

  • Lapsed on väikesed (märkamata, et süüdlased on ammu suured ja räägivad, kuidas nende ema-isa nooruses tegelesid...)



Ja vahel ei saagi. Sageli ei saa. Elu tuleb vahele.


Probleem on kui kunagi ei saa ja koguaeg ei saa.


Siis on halvasti.


Isegi kui täna ei ole halvasti, siis see on tee keerulistesse aegadesse.



Hobi on laste asi?


Mulle tundub, et meil peetakse hobi ja huviala endiselt laste asjaks. Meie kultuuris tegelevad lapsed „kasutute“ asjadega - käivad trennis ja ringis, sest neil on aega ja nad peavad arenema. Kindlasti arendaja käe all, kus peab alluma ja õppima. Niisama harjutamiseks ja tegemisest rõõmu tundmiseks ei ole enam isegi lapsepõlves aega. Efektiivne, kasulik ja mõõdetav peab olema. Kindlasti õppekavaga.


Ja sellest laste asjast on vaja välja kasvada. Suureks saada. Täiskasvanud teevad normaalseid, tähtsaid ja asjalikke asju. Neil pole enam surnuks löömise aega või fantaseerimise aega või millegi toreda tegemise aega. Nemad peavad telku ees "lõõgastuma", mitte mingi armastatud asjaga tegelema.


Ellu peab jääma. Leiva peab lauale tooma. Kogu aeg. Märkamata, et juba on elus. Et toitu on laual piisavalt. Et kõike on juba piisavalt. Et kraav on juba kaevatud. Me oleme ikka „Tõe ja õiguse“ kultuur, kus õnn saabub peale tööd. Kurnatus on au sees.


„Naerad – järelikult tegid vähe tööd.“

(tsitaat raamatust „Ellujääja: Mälestused)



Aga saab ka teisiti. Neid „laste“ asju saab teha ka nüüd. Lihtsalt enda ja toreduse pärast. Isegi kui on imelik.


Sellest sõltub su elu.



Miks ma üldse hobidest ja huvialadest räägin? Mis tähtsus sel on?


Ma arvan, et see on kõige tähtsam teema üldse. Sellest sõltub kogu su elu mahlakus.


See tähtis asi on – hobi pidamise oskus.


Mind on alati ümbritsenud palju vanemaid inimesi. Ühel hetkel märkasin, et elavatel vanematel inimestel on üks ühine näitaja. Ja selleks on huviala pidamise oskus.

Jätkuvalt huvitumine. Oma teemadega sügavamale minemine. Kires ja põlemises olemine. Uue algatamine. Uue õppimine. Võõrastega kohtumine. Oma maailma omamine. Oma ekspertiisi omamine. Isetegemine. Sooritamine. Saavutamine. Tegutsemine. Eesmärgi omamine. Erutumine. Millegi jahtimine või püüdlemine. Loomine, mitte ainult tarbimine.


Kõik see mis annab meie elule mõtte ja väärtustunde. Isegi kui kodu on tühjaks jäänud ja tööl ei pea enam käima. Või ei saa käia. Või ei ole kus käia. Või ei ole kellega käia.


Üks keeruline eluülesanne ja väljakutse jääb meil alatiseks.


Meil on vaja oma aeg ära sisustada.

Ja see vajab oskust ja selle oskuse värskena hoidmist.

Tegelikult sisustub Aeg ära nagunii.


Kõik teame oma haigus- või ooteperioodidest kui kiiresti saavad enese- ja väärtustunne pihta. Kuidas suureneb ebakindlus ja suhtlusoskus läheb rooste. Omastega võib jaurata ja jonnida. Aga võõrastega ei oska enam üldse kontaktis olla.


Need kõik on meie füüsilise ja vaimse tervise alustalad, mida on vaja pidevalt hooldada ja harida, sest muidu nad lihtsalt lähevad rooste. Ja siis läheme ise katki.


Mu ümber on alati olnud erakordseid inspireerivaid inimesi, kes kõik teevad ka kõrges vanuses huvitavaid asju.


Onu Tiit, kes asutas koos kaaslastega Nõmme Vanameeste Klubi, et vanadel härradel oleks põhjust kodust välja minna. Nii nad siis käivab bowlingut mängimas, võtavad vastu külalisi ja korraldavad endale arvuti- ning inglise keele kursuseid. Neil on üks tähtis reegel - oma kohtumistel nad ei räägi poliitikast ja tervisest. Olin auväärselt nende mentor.


Lahkunud Onu Toomas, kel oli suur markide ja eksliibriste kollektsioon ning tegeles kirglikult ja põhjalikult oma suguvõsa ja koolide uurimisega.


Kulla Alari – minu puunikerdamise sõber, kes teeb peent kunstpuutööd. On alati teinud. Ka pingelise kirurgitöö kõrval.


Tädi Valve, Tädi Helle, Liina ja teised ägedad naised, kes vaatamata kõrgele eale kirjutavad, ehitavad maju, projekteerivad. Paljud neist jäid justkui õigel ajal leseks. Äkki on teisiti ka võimalik.


Kohila Reumaühingu prouad, keda ühendab keeruline haigus. Aga tänu oma haigusele ei saa nad jätta elamata, sest muidu nende liigesed hanguvad päriselt. Nii nad siis võimlevad koos, hoiavad meele virge, toetavad üksteist ja muudkui reisivad ning korraldavad. Ja armuvad. Ja ei vingu.



Nende kõigiga on lõpmatuseni äge, sest nendega saab päriselt rääkida ja jagada. Endiselt ja jätkuvalt. Nad pole vanad inimesed. Nad on inimesed, kes on elanud kaua.


Ja siis on mu kõrval ka teised, kes ei tee ise enam midagi ja ei oska enam ka teistest huvituda või kaasa elada. Küll oskavad nad toriseda ja küsida „Mis mõte sellel on ja kellele seda vaja on?“. Nende mõte jäi tööle ja kui seda enam ei ole, siis alternatiivi ka pole. Ja nii on kõik päevad ühesugused. Teleka ees. Süüdistades ja pettudes.


Mida sina armastad teha niisama? Lihtsalt enda rõõmuks? Mitte millegi pärast? Ise algatades?


Millest sa huvitud ja kas annad sellele aega?


Kui leidlik ja kohanev sa oled? Kas Maroko asemel Pärnu ka sobib või jääd taganutma?


Kui hea oled sa oma aja väärtuslikus sisustamises?



Mis põhjendusi sa leiad, et midagi teha või mitte? Kas seda saab muuta?


Proovime eelpool toodud põhjendused teha uueks

  • Olen piisavalt vana, et lõpuks teha ükskõik mida!

  • Ongi aeg leida oma ellu uusi inimesi!

  • Ongi aeg teha endale oma unelmate sokid.

  • Vaatame, äkki ma polegi nii lootusetu. Äkki ma natuke ikka oskan. Äkki anne polegi oluline, vaid tegemise ja uue proovimise rõõm. Ma ei reeda oma peret ja õpetajat, kui ma nüüd hakkan oskama!

  • Kõik vajalik on olemas! Aega on. Raha on piisavalt. Koht on ka.

  • Ma teen just laste pärast, sest ma tahan olla eeskuju, et elu on võimalik ja huvitav. Õnnelikust ja mitmekesist elu elavast vanemast või vanavanemast on palju rohkem kasu.


Mida mina teen ehk Minu õnnetegevused, mis mu ajale väärtust lisavad?


  • Käsitöö – tikkimine tema mõttetuse ja ilu pärast ning kudumine, eriti palmikute kudumine. Vestmine. Just täna algas üle pika aja ühe tegelase vabastamine.

  • Joonistamine – õpin lubama endal joonistada

  • Kirjutamine – sulle ja endale

  • Enda liigutamine – võimlen, kõnnin ja matkan, vehin reketitega, ujun, uisutan, sõidan kanuu ja süstaga, tantsin

  • Mitmesugused vaimsed praktikad

  • Lugemine - raamatud ja Briti Vogue

  • Söögi tegemine –kuidas saada lihtsalt ja kiirelt toidust parim kätte

  • Olen kirglik telku vaataja (lapsest saati. Nüüd lihtsalt ilma telkuta)

  • Lobisen kohvikus, diivanil ja külas. Ma armastan lähedust, koostegemist ja koosolemist. Kohtumist.

  • Avastan loodust ja maailma

  • Olen Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlik talgujuht


Need kõik teevad mind õnnelikuks.


Ma muutun rahulolematuks kui ma nad unarusse jätan. Mida ikka ja jälle juhtub.


Ja siis saan tänu sellele unarusele jälle tunda seda imelist taaskohtumise tunnet.


See võbin, mis tuleb kui panen maha mati, lähen kõndima, võtan kätte noa, varda, pliiatsi või nõela, aelen sõbra diivanil.


Ja küsin endalt –

miks ma olen ennast jälle sellest rõõmust nii kauaks ilma jätnud?


Mis on sinu õnnetegevused?


Mida teed enda pärast? Iseendaga? Isegi kui koos, siis ikkagi iseenda pärast?


Mis on sinu isiklik hea ja kvaliteetse aja ning õnnetunde valem?

Tee toredaid asju! Nii valgub toredus ka teistesse asjadesse.




vaata mu veebinare