Ma ei teadnud, kui tähtis kunst mulle on

Ma käisin eelmisel nädalal Amsterdamis.

Kunsti ja tulbi reisil.

Ratsionaalselt võttes ei oleks pidanud.

Aega pole.

Raha pole.

Palju asju on.

Aga tänaseks ma tean.

Ilma selleta oleksin ma hetkel toimimisvõimetu.

See pole luksus. See on minu enesehooldus, hügieen.

Mulle ei meeldi reisimine kui selline.

See on väga tüütu kogu oma logistikaga.

Mu elu ja töö on sisaldanud väga palju reisimist.

Ühel hetkel saigi seda nii palju, et ta muutuski logistikaks, kohustuseks ja pidevaks äraolemiseks.

Ja nii ma lõpetasingi.

Ja ma ei märganudki, mida see minuga tegelikult tegi.

Ma närbusin nii, et ei saanud arugi.

Neli aastat tagasi suri mu isa.

Lisaks valmistusin operatsiooniks.

Olin lõpetanud osa tööst, mis oli mind toitnud ja määratlenud 20 aastat.

Leina kui palju.

Lisaks olin rahaliselt väga kehvas seisus.

Teadsin, et Roomas oli Klimti näitus.

Õnneks oli Klimti unistus juba paar aastat valmis olnud.

Taas oli tunne, et kui ma sellele näitusele ja reisile ei lähe, siis ma justkui tapan end.

Ja ma läksin.

Üksi.

Minemise hommikul ärkas minus miski unest.

Üks tähtis osa, kelle olin kõrvale pannud.

Rooma jõudes ja vanalinnas kõndides käis mul peas äkki plaks.

Kõrvadel oleks peal olnud nagu mingi summutav kile, mis läks katki.

Ma hakkasin kuulma.

Ma hakkasin värve nägema.

Ellu tuli mingi sillerdus ja sulin.

Ja Klimt oli vägev.

Aga tänu talle avastasin veel Jago ja tema erakordsed skulptuurid.

Reisimine (ka Pühajärvele) on minu jaoks eelkõige minemine, teel olemine, avastamine, kulgemine, paigal olemine.

Ka katkestus ja vahe.

See on kodus asjade lõpetamine ja eristamine, mis jääb ootele.

See on vähendamine ja koondumine ehk tark pakkimine, mis meenutab kui vähe ma tegelikult vajan.

See on maailmade vahetus ja distants.

Ja see on kojujõudmine.

Uus kontakt.

Uus algus.

Tagasiolemise rõõm ja rahu.

Ma enam ei tunne, et see oleks laadimine.

Kuigi see kindlasti ka.

Olulisem on, et see on uuesti kokku panemine või taaskäivitamine.

Ma reorganiseerun.

Lisaks sellele minemisele, vajan ma tegelikult veel midagi.

Ma vajan ilu, elu, kunsti, loojaid, meistreid, nende loomingut, lugusid ning mõtteid.

Minu ärikool ja endaks saamine käib kunstnike kaudu ning abil.

Kunstiga juhtub minus midagi.

Ma võin sulle täpselt näidata, mis kohta Van Gogh minu kõhus korrastab ja puudutab.

Väga kaua ma ei teadnud, kuidas ilu, kunst, (aja)lugu, loodus on minu asjad.

Mu rahu, õppimine, inspiratsioon ja väga maiselt praktiline elukorralduse toetaja.

Enne need juhtusid juhuslikult, kogemata, vahel, tänu kellelegi teisele.

Nüüd tean, et nad tegelikult alati tõmbasid, aga mul ei olnud nendega oma suhet.

Need olid tarbitavad ning kommenteeritavad asjad, üritused, tegevused.

Seal ei olnud (veel) hinge ega hingust.

Seal ei olnud veel luba ise juhtida, ise olla suhtes, ise kohtuda, ise tahta.

Ma teenindasin seltskonda, kohustusi, projekte, tähtaegu, teisi.

Päris inimesed teevad ju nii!

Kuniks ma enam ei saanud.

Mu keha ja süsteem enam ei võimaldanud ega allunud.

Ma enam ei mahtunud ega paindunud.

Tuli kohtuda sellega, kuidas mina käin.

See ei ole mingi vali, agressiivne ja aktiivne muutumine.

See on tegelikult vaikne ja nähtamatu totaalne muutumine.

Väliselt on kõik täpselt sama, aga sisemiselt on kõik muutunud.

See on elu uutmoodi sättimine ja seadistamine.

Amesterdami reisil olid minu õpetajad Vermeer, Rembrandt, Van Gogh, nukumajad, tulpide kasvatajad ja paljud teised.

Kõik nad on mulle isetegemise ja eluprotsessis olemise juhendajad, meeldetuletajad ja eeskujud.

Ning ahhetama paneva ilu ja võlu kinkijad.

Mis on sinu reorganisaator?

Mis toob sinu endasse sellisel moel tagasi ja ankurdab sinna nii, et saaksid elumäsus osaleda ehk siis endast piisavalt lahkuda?

Mida teha kui sinus on enesesegadus, mingi seletamatu rahulolematus, soov liikuda aga ei tea kuhu, oled kergelt ärrituv ja kipud liiga kergelt ära põlema?

Minu esimene soovitus on alati - mine kuhugi omaette.

Ilusse.

Võta endale aega ja ruumi.

Tee endale ruumi.

Kui sa ütled, et sa ei saa, siis on tõenäosus, et sa mõtled selle teema väga suurelt üle ja järelikult ei saagi ega hakkagi saama.

See võib tähendada kolme asja –

• sa ei teagi, mida endale aja võtmine tähendab

• sul ei ole tunnet, et sul on selleks üldse õigust

• sa lihtsalt ei oskagi seda teha, sest keegi pole aidanud seda avastada

Ja nii polegi su elus sinule ruumi ja tegelikult pole sinu elu ka sinu elu.

Sa oled rollis, funktsioonis, kohustuses, aga sind ennast pole kohal.

Nii võib juhtuda, et tegelikult pole sa ka millegi ega kellegagi suhtes.

Enda ega teistega.

Küll aga korraldad palju ja oled hõivatud.

Aja võtmine võib alustuseks tähendada pisikesi olemise ja hingamise pause.

Ilu, mõnu ja eluga kontaktis olemise pause.

Mida teed meelega.

See võib olla keha patsutus või ringutus või rinnaku avamine.

See võib toimuda rõdul, maja ümber kõndides, ühe puu all või ühe maali ees.

See on lihtsalt korraks peatumine ja avardumine.

Ma näen, kuidas väga paljud inimesed ei tea, kuidas nad käivad.

Sellepärast nad minu juurde tulevadki.

Ma näen kõverpeeglist mööda.

Olgu selleks siis hõivatus, kurbus, tublidus või väsimus.

Need kõik panevad su ressursi ja leidlikkuse peitu.

Nii ei saa tegelikult olukordi näha ega hinnata.

Nii ei saa oma probleeme mõista.

Nii ei saa olukordi eristada.

Nii ei saagi ideid ja uusi vaateid tekkida.

Nii ei saa juhtida oma reaktsioone ja vajadusi.

Nii ei saa olla oma elu lahti rullimise protsessis.

Nii ei saa targalt sekkuda.

Nii ei saa oma rahu, rõõmu ja mõnu juhtida, et nad saaksid sind kanda läbi tormiste ja surmtüütute perioodide.

Ma oskan aidata endale jälle ligi pääseda.

Ilma, et peaksid saama superinimeseks.

Minu arusaam enesearengust on, et vaja on hakata end avaramalt nägema.

Vahel tähendab see tähenduste korrigeerimist.

Kõik selleks, et pääseksid ligi oma ressursile, jaksule ja rütmile ning saaksid oma kirjumirjus elus osavalt ja elavalt osaleda.

Osale mu kursustel või tule coachingusse.

Soovin sulle palju häid korrastavaid kohtumisi!