Ma ei julge sulle tegelikult kirjutada, aga ma tahan
On suur tõenäosus, et sulle meeldib minult kirju saada ja neid lugeda.
Mul on selle kohta palju tõestust.
Sa oled ise siia listi tulnud ja jäänud ehk siis luba on olemas. (Kui sa veel pole listis, siis liitu siin)
Statistika näitab.
Saadud erakordsed vastused näitavad.
Erinevate tööde pakkumised ja kutsed näitavad.
Aga...
Tegelikult ma kardan sulle kirjutada.
Iga kord.
Äkki ikka pole piisav.
Nagunii tuleb jälle liiga pikk.
Äkki lihtsalt minust ei piisa. Peab olema kuidagi eriline ja kasulik.
Äkki ma olen eesti keeles liiga põmm.
Äkki ajan jama, targutan...
Äkki astun liiga varba peale.
Äkki...
Kui läheneda endale ja inimesele igavalt, siis võiks ju selle seisundi kuulutada näiteks kirjutamisärevuseks või ilmselt veel 100 liiki ärevuseks.
Ja nad kõik ongi.
Igaühe taga on lugu, mis on nad loonud ja arendanud.
Meil kõigil on omad ärevused. See on meie kaitsemehhanism.
Väga hea, et on. Kaitse on tähtis.
Aga elu ei toimu kaitses.
Kui lasen kaitsel end defineerida, siis loomist, arengut ja sooritust ei saa olla.
Ärevusest võib saada harjumus ja identiteet. Nii ei saagi midagi teha.
Nii on igav.
Niisiis läheb mulle mu tegemine, vaatenurk ja imelistele inimestele toeks, meelde tuletajaks, avajaks olemine korda palju rohkem, kui toita oma hirmu ja ärevust.
Kas märkasid, kuidas mu teema eelmise lausega muutus?
Piisab tähenduse ja fookuse nihutamisest.
Ma võiksin ju jäädagi kirjeldama kirjutamise kartmist ja hoida fookuse sellel.
Tegelikult kardan ma sinu arvamust minu kohta ja ma kardan sind segada ning võtta ruumi. Iseenda listis :)
Aga ma tean väga hästi, et see kõik on täielik jama.
Päriselt on see õigustus, et mitte seljatada tähtsam hirm.
Hirm enda loomise, näitamise, nähtav olemise ja jagamise ees.
Hirm end aktsepteerida, vastutada enda eest ja lubada sul otsustada ise, kas olla minu ruumis ja lugeda mu stendi või mitte. Ma ei pea kogu seda koormat enda kanda võtma.
Novot.
See kõik on lihtsalt üks minu enda väikesena hoidmise lugu, mis ikka ja jälle pead tõstab.
Nüüd ma ei jookse temaga enam kaasa, vaid hoian teda, rahustan ja kirjutan sulle.
Isegi kui iga kord on hirmus, siis ma ikkagi kirjutan. Juba kuus aastat.
Vahel loen ja imestan, mis toredust ma kirjutan. Vahel kukub ikka väga hästi välja.
Tänaseks tean, et seda tüütut hirmu peab üleval eelkõige mu liiga kehv süsteem, mitte hirm ise.
Ja kõik süsteemid on parandatavad.
Tõde on.
Mul ei ole motivatsiooni probleemi.
Ma päriselt armastan seda, mida ma teen. See on vankumatu.
Isegi kui kõik veel ei tööta päris nii nagu ma tahaks ja saaks.
Isegi kui ma endiselt püüan arusaadavalt sõnastada, mis see geniaalsus ikkagi on, mida juba 25 aastat suudan inimeste ja inimruumidega teha.
Isegi kui ma timmin endiselt kuidas seda pakkuda ja ligipääsetavaks teha.
See kõik on osa mu kütusest. Panna tööle. Hästi.
Ja eelkõige toetada imelisi inimesi.
Nii kaua kui hoian ühendust nende kahega, siis on kõik selge ja kütus on olemas. See ei sõltu välisest.
Motivatsiooni kadu tähendab peaaegu alati, et ma olen selle ühenduse kaotanud ja end ära unustanud. Lahendus on alati meelde tuletamine.
Teine tõde on,
et mu kirjutamisärevus on hoopis lõksus elevus.
Ma armastan kirjutamist.
Või pigem ma armastan oma teemade, tähelepanekute muundamist tekstiks.
Loodetavasti ägedaks ja kasulikuks või puudutavaks tekstiks.
See on lausa erutav.
Vahel nii erutav, et hirmutab.
Eriti kui tahan kirjutada midagi päriselt olulist. Siis tuleb kabuhirm.
Nüüdseks juba tean, et just siis taban midagi ja ei tohi peatuda.
"Saada" tuleb vajutada enne, kui "Kustuta".
Kui ma lõpuks kirjutamisse lähen,
siis ma olen oma ärevuse ja hirmu teemad läbi rännanud ning nad kurele saatnud.
See on minu küpsetamise protsess, mis võib minna vales suunas, kui ma ei ole hoolas.
Tänaseks oskan seda rännakut lühemaks lõigata.
Ta ei lähe enam hirmu suunda. Mitte nii palju.
Nüüdseks on see reaalselt taigna tegemise protsess.
Koostisosade kogumine, segamine, sõtkumine ja kerkida laskmine.
Ja siis vormin ta kakuks. Suures erutuses.
Kehas kõik väriseb. Rumalana võiks seda loomist nimetada ka ärevuseks.
Aga ei.
See on magus valu ja ebamugavus.
See on kui sünnitamine.
Ja see rõõm ja rahuldus, kui on saadetud ja risk võetud.
Sinu meelevalda antud.
Võibolla loed, võibolla mitte.
Võibolla meeldib, võibolla mitte.
See on sinu lugu.
Minu lugu on eneselojaalsus ja loodetavasti toetav või avardav kaasteeline olemine.
Selline on minu kirjade lavatagune elu ja minu protsess.
See on ralli ja osav käikude vahetamine.
Ja see on mu töö üks peamine sisu, mille abil muudan elu võimalikuks.
Ma õpetan seda Ärevusest Elevusse laagris.
Küsimus pole ärevuses ega elevuses.
Vaid oma energia targas juhtimises ja kasutamises.
See on õpitav.
See teeb sind rohkem inimeseks, mitte robotiks.
Alati ärev ja alati elev on mõlemad rohkem roboti moodi:)
Ma luban, et selle tulemusena su enesetunne ja osalemise viis muutuvad.
Liiga ära väsimine ja närvi minemine muutuvad ebavajalikumaks.
Ja saingi jälle selle elevustükiga hakkama.
Oh kui mõnus!
Head elevuse tundmist ja peatseni!
LIITU MU LISTIGA JA SAAD KÕIK INFO OTSE POSTKASTI
Comments