Eelmises artiklis pakkusin välja kolm õppimise takistajat, mis muuhulgas mõjutavad lõputööd kirjutamist. Täna uurin koolistressi. Miks teda nii palju on ja kus ta allikas on? Kas on võimalik, et me kõik oleme tahtmatult selle põhjustajad?
Kool on üks võimas sõna ja koht.
Ta on kui projektsioonide, müütide ja fantaasiate magnet.
Koolile saab süüks panna kõike ja sellelt saab oodata kõike. Näiteks -
Koolilt oodatakse samaaegselt traditsioonide hoidmist ehk stabiilsust ja kiiret ajaga kaasas käimist ehk innovaatilisust ja ettevõtlikkust.
Kool peaks lahendama kõik probleemid.
Kool peab õppijasse (eriti lapsesse) idanema panema kõik õiged seemned, hiljem on mingil põhjusel liiga hilja. Täiskasvanud ei arenevat.
Kool peaks arvestama igaühega.
Kool peaks olema edukaid kodanikke loov haridustempel, kus tehakse võimsat õppetööd.
Kool peaks olema ka vahva, meeldiv, mugav, mõnus. Nagu pallimeri, kus hullata ja kus pole kunagi raske ega paha.
Kool peaks märkama igaüht indiviidina ja olema täiuslik kollektiiv.
Kool peaks tootma uhkeid tulemusi, et ei oleks piinlik. Kodus või rahvusvahelistes edetabelites.
Kool peaks oma tööd tegema motiveeritult, südamega ja missioonitundega.
Tahad, et jätkaksin?
Nagu näed, siis kool on üks peaksite ja võiksite kleepekas. Ta on müüt.
Nalja pärast asenda kõigis neis lausetes sõna „kool“ teiste vägisõnadega – õpetaja, lapsevanem, juht, töökoht vms. Ja tulemus on täpselt sama. Need kõik on müüdid. Oleksite ja peaksite müüdid. Stressi tekitavad müüdid.
Ja nii ma arvangi, et koolistress on suuresti tähenduse probleem.
Keeruliste utopistlike tähenduste rägastiku probleem ja selle tagajärg.
See stress tuleb sageli eeldusest, et peaks olema teistmoodi ehk et praegu on kõik vale.
Ja nii ei keskenduta sisule, vaid sellele kuidas on või pigem, kuidas ei ole, aga peaks olema.
Kasutades teist metafoori - Raamatut ennast ei loeta kunagi. Küll aga räägitakse raamatu lehekülgede arvust, kaanekujundusest ja ka tema kohast kirjandusajaloos. Ja nii on see kõik mõttetu ja igav.
Ma arvan, et koolile on meie ühiskonnas antud täiesti ogaralt suur ülesanne ja roll.
Ja tundub, et lagi ei ole veel käes.
Kool justkui peaks lahendama kõik ja rahuldama kõiki. Eelkõige muidugi lapsevanemaid, meediat ja ametnikke/poliitikuid. Koolipersonal ja õpilased on sageli selles vestluses kas tootemid või süüdlased.
Kool peaks olema parem ja teistsugune. Nüüd ja kohe.
Kool peaks korraga vabastama õpilased nutisõltuvusest ja hindama kõike „vana ja normaalset“, nagu kirjutamine, lugemine, sport, viisakus.
Loe eelmist lauset nii:
Kool peaks viima praegused noored sellesse utoopilisse normaalsusesse, milles elas arvaja kunagi ise. Olgu see arvaja õpetaja ise, koolijuht, lapsevanem, ajakirjanik, poliitik, ametnik ja sageli ka õpilased, sest nemad jäljendavad nendes vestlustes täiskasvanuid.
Tegelikult sattus see arvaja lihtsalt elama oma aega, mis sattus olema nutieelsel ajal. See on ainus reaalsus, mida ta tunneb. Tal ei ole õrna aimugi, mida tähendab elamine ja kasvamine praegusel ajal. Ta ei ole seda teinud. Ta arvab, aga tegelikult ei huvitu. Tegelikkuses ta ilmselt ka ise ei lugenud ega suusatanud koguaeg. Aga legend sellest vaikib. Nii ilus oleks ju kui noored ikkagi luuletusi deklameerides suusataksid! See mõte kisub kohe pisara välja... 😊
Kas ma targutan? Kahjuks tsiteerin päris paljusid päris vestluseid. Vestluspartnerid ei olnud 85aastased. Nemad on sageli palju avatumad ja kaasaegsemad. Nii võivad rääkida ka 30aastased ja nooremad.
Paralleelselt aja tagasi pööramise ja ka traditsioonide hoidmisega peab kool noored ka ette valmistama iseseisvaks eluks uues moodsas maailmas.
Maailmas ja tööelu korralduses, millest kellelgi ei ole veel õrna aimugi, mis toimuma hakkab. Ja seda peavad tegema õpetajad, kes on oma elus olnud ainult õpetajad. Kes pole kunagi ise ühtegi radikaalset elumuutust teinud. Kes ise kardavad avalikult olemasolemist – laval, zoomis, koolitusel või kirjasõnas. See ei ole kriitika, vaid oluline aspekt, millega selle ootuse puhul arvestada. Taaskord on vaja fantaasiast loobuda. Iga õpetaja ei saa olla korraga tippjuhi kogemusega psühholoog ja ka imeline pidevalt ning väsimatult uuenev aineõpetaja. Keegi ei saa seda olla. See on fantaasia, mis kahjustab. See ei ole ka hea visioon. Küll, aga on siin peidus küsimus, et milleks või kelleks on vaja õpetajaid üldse ette valmistada. Aga see on teine teema.
Kui tähtis on üldse kool?
Ma arvan, et kool on palju tähtsam ja palju vähem tähtsam kui arvatakse.
Kool on pikas perspektiivis väga palju tähtsam kui arvatakse. Aga see paistab välja kaua aja pärast, mitte kohe. Koolikogemus, õpisuhe, suhtluskogemus, autoriteedikogemus, ainesuhe mõjutavad meie identiteeti, valikuid ja julgust palju rohkem kui enamus inimesed endale aru annavad. Statistika näitab kooli mõju hästi. Meeldib või mitte, siis haridustase mõjutab väga paljut. Selle suure pildiga lihtsalt sageli ei tegeleta, kuigi peaks. Ja see lahendaks nii mõndagi. Juhtimises, õpetamises, õppimises. Küsimus ei ole õpitulemustes, vaid õpisuhte hoidmises. Õpitulemus on taktika, mida ei mäleta keegi. Õpisuhe on eluvõimaldav visioon, millest sõltub kõik.
Ka see, mis või kuidas mingi aine elus oluline on selgub alles pikas perspektiivis. Mingi aine olulisus on minu elus ilmnenud alles paarkümmend aastat hiljem.
Kool on lühiperspektiivis palju tähtsusetum kui sageli eeldatakse. Kool on alati tüütu. Kool on ajaliselt alati represseeriv, sest mingiks ajaks peab kohal olema, et väheste tundide jooksul miskit juhtuda saaks. Kooliülesanded on alati tüütud, sest peab pingutama. Õppimine on vahel tüütu ja vahel tore. Hinded on pigem eluoskuse ja suhtumise näitaja kui andekuse. Mõni õpetaja on äge, aga kasutu, teine on vastik, aga hiljem selgub, et väga kasulik. Aktuse täiuslikkus ei ole üldse oluline. Riided, millega sa koolis käid ei ole üldse olulised. Koolikorra mõte on hoida keskkond turvalise ja mõnusana. Kool on tegelikult alati olnud selline nagu ta on. Ta tuleb ära teha ja läbi käia. Võimalikult valutult. Et saaks elu elada.
Kuidas seda teha?
Variante on alati mitu. Ja alati on sinu võimuses otsustada, kas lahendus on rohkem või vähem stressirohke. Annan mõned valikud.
Variant 1 – kooli üle soiguda ja uneleda mingist täiuslikust koolist. Keskenduda kooli arendamisele või vigasusele, mitte oma ülesannetele. Ja sellega toota meeletult stressi kõigile, perfektsionismi ootust, eeldusi kõigi suhtes, soorituspinget ja lõpuks vaimse tervise häireid. Lisaks raisata aega ja eluenergiat.
Variant 2 - treenida süsteemselt ohtlikke ja mittekonstruktiivseid harjumusi ja oskuseid nagu vingumine, tuimus, ükskõiksus, hädisemine, igavlemine, sõltumine, kommenteerimine, pidev rahulolematus, ohvrimeelsus. Ja sellega toota meeletult kõigile stressi, ebakindlust, eluhirmu, sooritusvõimetust, lapsikuid reaktsioone, pidevat väljapääsu otsimist ja lõpuks vaimse tervise häireid. Lisaks raisata aega ja eluenergiat.
Variant 3 – võtta vastutus selle eest, mis on sinu võimuses ja teha oma asja võimalikult neutraalselt. See on enesemeisterlik lahendus. Neutraalsus ei tähenda ükskõiksust. See tähendab, et sa ei plahvata iga asja peale. Sa teed kõik hoopis nutikalt ja armastavalt selektiivselt. Tõmbad tagasi fantaasiad. Lepid reaalsusega. Kui ei saa leppida, siis vingumise asemel otsid lahendust. Vajadusel vahetad kooli (nii õppija kui õpetaja). Mõtestad oma hetkerolli pikas perspektiivis. Ja keskendud oma ülesannete ära tegemisele. Nii hästi kui saad. Pidevalt nutikamaks muutudes. Harjutades elu. Aga teadlikult ilma stressita. Ja kui vahepeal ongi stressirohkem perioodid, siis vingumise asemel õpid oma ülesandeid ja enda mõtteid nutikalt juhtima. Aga sa ei anna fataalseid tähendusi pisikestele ülesannetele. Sa ei reageeri ega emotsioneeri üle. Sa jääd endasse, avatuks, suhtesse. Teed, mis saad, sest tead, et see on hetkel vaja ära teha.
Mis tähenduse sina koolile annad ja mida temalt ootad?
Mis tähendusele muule oma elus annad?
Kuidas endale ise sellega stressi toodad?
Sellest, kuidas ennast ja teist koolistressis toetada, räägin järgmise nädala veebinarides.
1. märtsil toimub veebinar Toetajatele, Mõjutajatele ja Mentoritele - "Kuidas aidata õpilasel koolistressiga hakkama saada?". Loe lähemalt ja pane end kirja
Comentarios