Kuidas eneseareng võib olla võimestav, aga ka vastikust tekitav?

Updated: Sep 6



Vahel tundub, et kõik arendavad end pidevalt. Keegi ei tohi enam lihtsalt olla.


Koguaeg peab arenema ja püüdlema. Isegi lapsed peavad varakult olema väga teadlikult ja suunatult arendatud. Vanemad uhkeldavad oma 5kuuste edusammudega, 3-aastastest rääkimata. Kõigil on vaja kuhugi justkui jõuda või siis on pidev oht millestki maha jääda.


Kuhu nad siis kiirustavad?


Eneseareng on väga popp sõna. Aga küsimus ei ole sõnas. Küsimus on selle tähenduses.


Enesearengu tähendus võib olla koguv, kurnav, eemale peletav või võimestav.


Ja sellest tähendusest sõltubki kas ja kuidas igaüks saab ennast arendada.




4 VIISI ENNAST ARENDADA


Üks on kindel. Ükskõik, mis tähenduse sa enesearengule annad või kui teadlikult sa seda teed, siis see toimub igal juhul.


Sinust sõltumata.


Sinu keha, vaim, süda, hing – kõik liiguvad pidevalt. Kui sa ei saa julgemaks, siis sa saad kartlikumaks. Kui sa ei tee üldse trenn, siis su mõistus ja keha muutuvad pehmemaks.


Ja sellel kõigel ei ole mitte mingit pistmist vanusega.


Ka vanus on sinu peas loodud tähendus. Kui sa oled oma peas juba liiga vana, juba ema/isa, vanaema/isa, juba ülemus, juba ..., siis sellest sõltuvad sinu valikud, otsused ja elamise viis. Ja sama toimub vastupidi. Kui sa oled liiga noor, liiga kogenematu, liiga rumal, liiga ..., siis teed sa vastavad valikud.


Me kõik kogeme igapäev elu. Selle totaalses ja täiuslikus võlus ja valus. Ja ükski võlu ega valu pole fakt. Need on juhtumid, millele me anname tähenduse. Võimestava või murdva tähenduse. Ja seda teeb igaüks meist iseseisvalt. Jah me kopeerime ja inspireerume, aga lõpuks otsustame me oma tähenduse ja loo ikkagi ise.



Oma elu-uuringutes olen täheldanud neli võrdselt sagedast enda arendamise viisi, millel kõigil on omad tagajärjed.


Igaks juhuks rõhutan, et ma ei mõista ühtegi „tüüpi“ hukka. See on pigem välimääraja.


Toon nad välja, et mõista seda mitmekesisust, sest kõik nad vajavad erinevat hoolt, lähenemist ja mõistmist.


Sinu kodus, kollektiivis, hobiringis ja sõpruskonnas on nad kõik esindatud. Nad vajavad erinevat juhtimist, kuulamist ja puudutust.


Need kõik tüübid on sinu enda sees olemas. Ühes valdkonnas või rollis oled üks ja teises selle vastand. Sul on vaja seda tunda, sest muidu oled sa kontrollimatu.


Meie igaühe tee on erinev ja igaüks neist viisidest on hindamatu väärtusega, sest nad kõik loovad erinevaid vaatenurki, kogemusi, perspektiive. Kõik on õiged ja ükski pole ainuõige. Ja tegelikult on kõik need tüübid tähtsad ja asendamatud arenguetapid meie kõigi lugudes.


Nende mõistmine on lihtsalt järjekordne viis õppida mõistma seda veidrat paradoksaalset looma nimega Inimene. Selle mõistmine aitab sul olla parem kaaslane, juht, õpetaja iseendale ja teistele.




ENESEARENDAJATE VÄLIMÄÄRAJA



1. „MA OLEN VALMIS“ ENESEARENG


See on väga suur grupp imelisi inimesi, kes on saanud valmis. Nad lihtsalt on.


Elu lihtsalt juhtub. Mõni on rahulik, mõni ärev, mõni sõltuv, mõni kaassõltuv, mõni kuri, mõni kibestunud. Neil on koolid tehtud, nad juba teavad kuidas asjad käivad, nad enam ei viitsi, nad on vanad, nad „jäävad iseendaks“. Nendega peavad teised hakkama saama. Nad seda küll ise ei tunnista, aga nad on päris võimukad tegelased. Nemad ei tantsi, aga neile meeldib kui nende ümber tantsitakse ja nemad võivad siis arvamust avaldada ja kommenteerida ning loomulikult ka naeruvääristada või harva ka patroniseerivalt imetleda ja kiita.


Siia gruppi kuuluvad väga erinevad inimesed. Mõned näited.


  • Need, kelle jaoks õppimine jäi kooli.


Sageli lahkusid nad koolist vastikuse, väsimuse või traumaga ja nii on nende loomulik õpisuhe katki. Ja nii nad väldivad järjekordset kooli ja õpetajaid, kes arvavad, hindavad, alandavad, karistavad, ogaralt kiidavad või ütlevad, mis on õige.


  • Need, kes ongi saanud „valmis“.


Nad on ära õppinud, ära kogenud, ära teinud, ära saavutanud. Nad teavad.


Nad oleks justkui finishisse jõudnud ja enam pole kuhugi minna.


Mulle tundub, et neil on tegelikult väga igav, aga nad ei saa seda nii näha. Sest nad on lõpus ja enam ei ole kuhugi minna.


Vaatamata nende rikkalikule kogemusele, ei ole nad tihti head cheerleaderid ehk head toetajad või mentorid. Nad ei anna oma teadmist edasi või ei toeta teisi nende teel. Pigem on nad kriitikud, kadetsejad ja vahel ka teiste kahandajad. Keegi pole küllalt hea ja keegi tohi ka olla liiga hea, sest kes siis nemad oleksid?


Mulle on mulje jäänud, et see tuleneb tegelikult üksindusest. Nende lugudest jääb mulje, et nad on tihti olnud väga head üksi rügajad, nad on kusagilt põgenenud, midagi tõestanud, aga lõpuks on nad ikkagi valideerimata, tunnustamata ja ka mõtestamata. Nad nagu ei tunneks oma kogemust. Nad lihtsalt teavad, et nad saavutasid ja tegid palju, aga see teekond, võlu ja valu on reflekteerimata. Ja nii jääb ta lihtsalt tööks, mitte ei saa väärtust või mõtet, mis võiks olla kasulik teistele ja luua väärtust edasi.



2. ENESEARENGU ALLERGIKUD


Nemad on sageli saanud enesearenguga pihta ja neil on seetõttu tekkinud vastumeelsus, skeptilisus või lausa tugev allergia.


Siin grupis on palju neid, kelle loos on midagi juhtunud, mis on nende elu raputanud ja neid kuidagi väga olulisest ilma jätnud.


  • Vahel on nad olnud mingi lähenemise või liikumise totaalses lummuses ja siis kogenud hülgamist, välja heitmist või hakanud nägema asju avaramalt ja pettunud. Ja nii on nad saanud "normaalseks".


  • Vahel on nad kogenud oma lähedaste arengu tagajärjel toimunud lähisuhete muutumist ja isegi kaotamist. Teise eneseareng röövis neilt nende armastuse, kuulumise ja kindlustunde. Järelikult on eneseareng vaenlane, millele nemad ise ei saa alluda.


  • Vahel on nad ümbritsetud agressiivsetest enda arendajatest ja kuna see tundub kahtlane, imelik, tüütu, võlts vms., siis nad ei saa sellega kuidagi isiklikult suhestuda.


  • Vahel on neid sunnitud käima ja osalema veidratel koolitustel või ülemus kuulutab mingeid kummalisi tõdesid.



3. ENESEARENGU SPORTLASED JA KOLLEKTSIONÄÄRID


Siia kuuluvad enesearengu kui sellise armastajad, tulihingelised õpilased, saavutajad. Neile meeldib õppimine, osalemine ja kogemine. Nad koguvad ja kogevad meetodeid, autoreid, mõjutajaid, tsitaate. Nad läbivad ja sooritavad õigeid enesearengu verstaposte.


Mõni neist ongi kollektsionäär. Nad nagu ehitavad kogu või portfooliot. Nende põhjus osalemiseks on tihti – tundus huvitav, tulin vaatama ja lõpus on nende kokkuvõte „seda ülesannet ma olin juba teinud“. Nad on justkui väliselt kogejad ja tarbijad, aga nende sees justkui ei toimu midagi. Nad hüppavad ürituselt üritusele ja oskavad meetodeid teha viiele. Vahel nad lausa teavad õigeid vastuseid. Nad on sageli väga entusiastlikud ja tublid õpilased. Vahel nad ei kuula ega kuule teisi hästi, aga samas toovad nad ruumi alati oma entusiastliku energia.


Mõni neist on „sportlane“ ja saavutaja. Need on iseenesest väga head asjad, aga vale ajendiga võivad nad pikas perspektiivis kahjustada, mitte luua. Mis see vale ajend siis on? See on „õigemaks saamine“. Siin grupis on tihti inimesed, kes ei saa leppida oma loo ja iseendaga. Nad nagu tõestavad, põgenevad, kustutavad, saavad õigemaks. Siia gruppi võivad kuuluda ka ülitublid lapsevanemad, kes oma last „õigemaks“ arendavad või „väldivad“ iseenda kogetut. See rühm on erakordselt töökas, süsteemne, produktiivne, saavutav, aga lõpuks tekib küsimus, et miks? Vahel nad murduvad ka ise just selle pärast, et nad ei jaksa enam õigemaks saada või pettuvad tulemustes. Endas, teistes, oma lastes, oma töötajates. Nii palju tööd ja nii vähe tulemust. Mõni rügab edasi. Mõni saab valmis. Mõni pettub. Ja mõni liigub edasi järgmisesse avaramasse "tüüpi“.




4. ELAMIST VÕIMALDAV ENESEARENG


See on eneseareng, mis võimaldab elamist. Aitab tunda rõõmu ja tähistada tehtut. Aitab kanda raskuseid. Aitab lahendada keerulisi olukordi. Aitab püsida kontaktis, isegi kui on keeruline. Aitab leppida elu keerukusega ja ikkagi elada. Aitab püsida protsessis, õppimises, arenemises. Aitab saada üha rohkem endaks ja luua ning tuua ellu väärtust juurde. See võimaldab enda kogemust jagada.


See on eneseareng, mis tugineb sinu loole ja selle aktsepteerimisele. Selle käigus toimub üha suurem enda omaks võtmine, harjumuste ja iganenud tõekspidamiste ümberhindamine, uute vaatenurkade avastamine, uudishimulikuks muutumine jne. See on oma loo uuena nägema õppimine ja sellest jõu saamine. See on justkui sobivamaks ja õigemaks saamine oma olemasoleva loo sees. Sa tõstad selle loo uuele tasemele, sa muudad selle väärtuslikuks ja nii muutub see viljakaks maaks, millest sa võrsud. Pidevalt kasvades, hetke hinnates ja tulevikku luues.


Veelgi olulisem. See enesearengu tee võimaldab sul näha, märgata, tunnistada ja taluda teiste unikaalset teed, sest te olete mõlemad mudas koos. Igaüks omas mülkas, oma õit kasvatamas.


Vahel on see eneseareng aktiivne, kus sa õpid, loed, käid. Vahel on see passiivne ja settida lubav. Vahel on see õitsev ja andev. Ja vahel on see kustuv ja lagunev, et uus seeme saaks sündida.


See on rikkalik elamine, tema kõigis aastaaegades. Kõik selleks, et elu ei lõppeks enne kui ta päriselt lõppeb.





Hoidkem ja väärtustagem ennast rohkem


Liiga paljude inimeste elud taanduvad ja kahanevad pisikesteks hirmude, ebakindluste ja sõltuvuste tralliks, ellujäämiseks või päevade ära talumiseks. See kustumine algab meil liiga noorena ja liiga massiliselt.


See teeb suhted keeruliseks. See teeb töökollektiivid kurnavaks. See teeb juhtimise raskeks. See teeb allumise piinavaks. See teeb koolid masendavaks.


Aga on olemas ka muu võimalus.


On olemas elus olemise ja elus püsimise võimalus.


Aga seda tuleb teha teadlikult. Iga päev. See on kui pidev rohimine, et kasvamine oleks võimalik.


Umbrohi vallutab kergelt meie elud. Hirmutajaid ja kriitikuid on piisavalt. Uudised ja sotsiaalmeedia teevad oskuslikult meie elu kaaperdamise tööd.


Meie enda asi on end elus hoida ja elada.


Meie meel ja süda ei püsi avatuna iseenesest. Inimruum ei püsi avatuna iseenesest. Inimruum töökohal või koolis või kodus vajab tööd, hooldust ja puhastust. Meie meel vajab puhkust ja puhastust ja uuesti mõtestamist. Me vajame pidevalt meelde tuletamist.


Ja sellest oma inimlikkuse, väärtuslikkuse, piisavuse ja pideva teel olemise meelde tuletamisest sõltubki kõik. Meie enda õnn ja teiste õnn. Nii saab meie tõeline võimekus ja inimlikkus väljenduda ning kaaslastele, organisatsioonidele ja ühiskonnale kättesaadavaks muutuda.


Me kõik oleme koosloojad. Mitte selle pärast, et peame, vaid me lihtsalt oleme.


Sa oled nii palju suurema mõjuga kui sa arvad! Kasuta seda mõju hea loomiseks.



enesemeisterlikkuse veebinarid