Kaks võimsat superküsimust enda julgustamiseks


Head küsimused on üks võimas värk. Võivad krussi ajada, naerma ajada, jahmatada või uut avarust luua.


Küsimustesse on väga kerge takerduda kui arvata, et küsimusel peab olema staatiline, kontrollitavate faktidega, kindel ja muutumatu vastus, mida pead oskama argumenteerida.


Mõnele küsimusele võibolla ongi selline vastus. Vähemalt mõnda aega.


Aga kui anda küsimusele luba kutsuda esile just selle hetke vastus, siis võib mäng minna hoopis huvitavamaks ja kuulda kihilisemat lugu. Selleks on vaja vaikust, hellust ja mängulisust.


Vaikust, et vastus saaks tulla.

Hellust julgemiseks, et julgeks saabuvat vastust kuulda.

Ja mängulisust, et vastus saaks tulla ja minna.


Vastus on kui linnuke. Ta muudab kuju ja värvi. Ta on kiire ja lendab kiiresti minema. Ehk kinni püüdmiseks on ta hea üles joonistada, telefoni salvestada või kirja panna. Ja tal tuleb lasta minna, mitte puuri püüda.


Ehk siis saabunud vastus on kui termomeeter, mis näitab hetke ilma, mis võib järgmisel hetkel olla juba muutunud. See linnuke peakski olema trendi näitaja või inspireerija. Ja vahel ka ilmateade oma hetkeseisust, mille peale saab teha otsuseid - kas hetkel on vaja end hoida või oled valmis pöörasteks seiklusteks. Kõik see on igas vastuses peidus, kui vaid oskad kuulda. Ja see oskus on arendatav.


Enesecoachimine heade küsimuste abil on üks lihtsaim, kiireim ja odavaim viis enda avastamiseks ning otsustamise aitamiseks.


MINU LEMMIKKÜSIMUSED


Jagan enda kahte lemmikküsimust ja miks nad minu arvates nii head ning vajalikud on.




1. Millise mind õnnelikuks tegeva tegevuse/asja olen ma unustanud või unarusse jätnud?



Umbe joostes kaob nägemisvõime ja mälu ning kõik muutub võimatuks ja ise muutun võimetuks. See on hetk, mil unustan elu toetamise ehk rõõmu kui elujõu toitmise vahendid lihtsalt ära.


Ja siis tulebki see küsimus appi. Paneb korraks seisatama ja tuletab meelde.


Vahel piisab meelde tulemisest, et see oleks nägemisulatuses, isegi kui päriselt ei saa seda hetkel teha.


Oled sa kunagi kellelegi öelnud? "Mul pole millekski aega!!!! (aga samas teed ju midagi koguaeg ja palju?)" või "Appi, kuidas te kõike jõuate?".


Elada tuleb ikka nii, et oleks aega. Vähemalt natukenegi. Ja enamasti on see tegelikult valik ja otsus. Loomulikult on perioode kus ei saa ega jõua. Ja siis on perioode, kus jõuaks kõike.


Probleem on see, kui elu ongi ainult mitte-jõudmise periood.


Siis see on sõltuvus, mis ei ole jätkusuutlik. Ühel hetkel toimub murdumine. Ja kui sa ise ei murdu, siis ühel hetkel märkad, et kogu taustsüsteem, mida pidasid iseenesestmõistetavaks ja mis sinu rähklemist ülal on hoidnud, on kadunud, hävinud, murenenud. Nii, et sa seda isegi ei märganud. Ja ainus, mis sa saad öelda "Ma olin hõivatud".


Ja siis teine äärmus on elu, kus on lühem või pikem periood, kus sul on aega, kus ei pea kuhugi minema, kus pead olema paigal.


Ja siis sul puudub oskus oma aega sisustada sinust tulenevalt või elust tulenevalt. Ehk sul puudub õppimise, loomise, endaga olemise oskus või harjumus. See on harrastusoskus. Oskus, kus ei ole vaja välist juhendajat, õpetajat, käskijat, kontrollijat, tähtaega, kiitust, laitust, vajajat. Oled vaid sina ja sinu tegevus, mis sind haarab, mis sind tiivustab, mis sind rõõmustab, mis hoiab muremõtted eemal ja mis tõmbab sinust välja imesid ning mis täidab su aja.


Neid tühjasid perioode on kõigil. Haigusega seotud, ootusega seotud, tööde vahepealne aeg, tööea järgne aeg, finantsilise vabaduse saavutamise aeg, kooli sissepääsemise ootamise aeg, pandeemia aeg, lapse ootuse või kasvatamise aeg ...


See on loomulik, et me unustame. Elu voolab edasi. Pidevalt tuleb uut juurde. Harjumused muutuvad. Erinevatel perioodidel on uued ihad, huvid, kaaslased. Uus virrvarr, mis sind endasse tõmba