Kaks võimsat superküsimust enda julgustamiseks


Head küsimused on üks võimas värk. Võivad krussi ajada, naerma ajada, jahmatada või uut avarust luua.


Küsimustesse on väga kerge takerduda kui arvata, et küsimusel peab olema staatiline, kontrollitavate faktidega, kindel ja muutumatu vastus, mida pead oskama argumenteerida.


Mõnele küsimusele võibolla ongi selline vastus. Vähemalt mõnda aega.


Aga kui anda küsimusele luba kutsuda esile just selle hetke vastus, siis võib mäng minna hoopis huvitavamaks ja kuulda kihilisemat lugu. Selleks on vaja vaikust, hellust ja mängulisust.


Vaikust, et vastus saaks tulla.

Hellust julgemiseks, et julgeks saabuvat vastust kuulda.

Ja mängulisust, et vastus saaks tulla ja minna.


Vastus on kui linnuke. Ta muudab kuju ja värvi. Ta on kiire ja lendab kiiresti minema. Ehk kinni püüdmiseks on ta hea üles joonistada, telefoni salvestada või kirja panna. Ja tal tuleb lasta minna, mitte puuri püüda.


Ehk siis saabunud vastus on kui termomeeter, mis näitab hetke ilma, mis võib järgmisel hetkel olla juba muutunud. See linnuke peakski olema trendi näitaja või inspireerija. Ja vahel ka ilmateade oma hetkeseisust, mille peale saab teha otsuseid - kas hetkel on vaja end hoida või oled valmis pöörasteks seiklusteks. Kõik see on igas vastuses peidus, kui vaid oskad kuulda. Ja see oskus on arendatav.


Enesecoachimine heade küsimuste abil on üks lihtsaim, kiireim ja odavaim viis enda avastamiseks ning otsustamise aitamiseks.


MINU LEMMIKKÜSIMUSED


Jagan enda kahte lemmikküsimust ja miks nad minu arvates nii head ning vajalikud on.




1. Millise mind õnnelikuks tegeva tegevuse/asja olen ma unustanud või unarusse jätnud?



Umbe joostes kaob nägemisvõime ja mälu ning kõik muutub võimatuks ja ise muutun võimetuks. See on hetk, mil unustan elu toetamise ehk rõõmu kui elujõu toitmise vahendid lihtsalt ära.


Ja siis tulebki see küsimus appi. Paneb korraks seisatama ja tuletab meelde.


Vahel piisab meelde tulemisest, et see oleks nägemisulatuses, isegi kui päriselt ei saa seda hetkel teha.


Oled sa kunagi kellelegi öelnud? "Mul pole millekski aega!!!! (aga samas teed ju midagi koguaeg ja palju?)" või "Appi, kuidas te kõike jõuate?".


Elada tuleb ikka nii, et oleks aega. Vähemalt natukenegi. Ja enamasti on see tegelikult valik ja otsus. Loomulikult on perioode kus ei saa ega jõua. Ja siis on perioode, kus jõuaks kõike.


Probleem on see, kui elu ongi ainult mitte-jõudmise periood.


Siis see on sõltuvus, mis ei ole jätkusuutlik. Ühel hetkel toimub murdumine. Ja kui sa ise ei murdu, siis ühel hetkel märkad, et kogu taustsüsteem, mida pidasid iseenesestmõistetavaks ja mis sinu rähklemist ülal on hoidnud, on kadunud, hävinud, murenenud. Nii, et sa seda isegi ei märganud. Ja ainus, mis sa saad öelda "Ma olin hõivatud".


Ja siis teine äärmus on elu, kus on lühem või pikem periood, kus sul on aega, kus ei pea kuhugi minema, kus pead olema paigal.


Ja siis sul puudub oskus oma aega sisustada sinust tulenevalt või elust tulenevalt. Ehk sul puudub õppimise, loomise, endaga olemise oskus või harjumus. See on harrastusoskus. Oskus, kus ei ole vaja välist juhendajat, õpetajat, käskijat, kontrollijat, tähtaega, kiitust, laitust, vajajat. Oled vaid sina ja sinu tegevus, mis sind haarab, mis sind tiivustab, mis sind rõõmustab, mis hoiab muremõtted eemal ja mis tõmbab sinust välja imesid ning mis täidab su aja.


Neid tühjasid perioode on kõigil. Haigusega seotud, ootusega seotud, tööde vahepealne aeg, tööea järgne aeg, finantsilise vabaduse saavutamise aeg, kooli sissepääsemise ootamise aeg, pandeemia aeg, lapse ootuse või kasvatamise aeg ...


See on loomulik, et me unustame. Elu voolab edasi. Pidevalt tuleb uut juurde. Harjumused muutuvad. Erinevatel perioodidel on uued ihad, huvid, kaaslased. Uus virrvarr, mis sind endasse tõmbab ja meeli erutab.


Kuni see vurr seiskub, lahkub, saab otsa ja sa leiad end äkki taas endaga ning sa enam ei mäleta kuidas see endaga olemine käis või kes sa olid.


Siis ongi aeg uueks taaskohtumseks endaga ja meelde tuletamine.


Muidugi saab alati jääda nostalgitsema ja uppuda mäletustes elamisse. See aga ei ole päris elu.


Elamine ei toimu üleüleeilses, igapäevaga olnut üha romantilisemaks ja täiuslikumaks muutes.


Nii upub nii ära, et hetkes ei ole võimalik enam midagi väärtuslikku näha. Kõik tundub võrreldes olnu muinasjutulise sädelusega halli ja tavalisena.


Siis on vaja endaga taaskohtuda, õppida nägema hallis argipäevas värve, tuletada meelde, pühkida tolm ja avastada oma vahepeal salapäraselt sügavamaks muutunud oskused, mis on küll kasutamatusest roostes, aga tegelikult täiesti töökorras ja kasutaja on ka muutunud meisterlikumaks ning omanäolisemaks. Kui ta vaid seda avastada julgeb ja piisavalt meelekindlust omab, ega kutsu end liiga vanaks.


Vaid otsib välja reketi või maki või vestmisnoa või nõela või selle raamatu või ketsid või flöödi või tema numbri või tantsukingad või noodid või reha ...

Millise sind õnnelikuks tegeva asja oled Sina unustanud või unarusse jätnud?


Tee nalja pärast nimekiri oma elu jooksul olnud hobidest ja rõõmustavatest tegevustest. Tee lihtsalt inventuur. Pane kirja ka asi, mida tegid vaid ühe korra. Vahel on tore sellesse nimekirja lisada uut ja vahel äge tuletada meelde ning jätkata.



2. Mida ma teeks kui ma ei kardaks?



Lubage tutvustada kõikide superküsimuste ema.


Küsimus, mis lahendab palju ja hirmutab sama palju.


Küsimus, mille paljud kõrvale heidavad öeldes, et nad ei karda midagi või et ma kardan kõike.


Pean kohe ütlema, et eesmärk ei ole hirmust või kartmisest lahti saada. See on meid kaitsev baastunne. Seda tunnet tuleb lihtsalt tundma õppida ja mõista. Sinu hirmukeel on unikaalne. Vahel hoiatab ta päris ohu eest ja sagedamini tunnetusliku ohu eest. Loe artiklit hirmust ja kartmisest.


Tagasi küsimuse juurde.


Kartmatus ja kõige kartmine on võrdselt pimedaks tegevad.


Kõige kartja on võtnud selle oma identiteediks. Kõik väline on hirmus ja kuna ma olen kartlik ja valimatult arg, siis ma olen delegeerinud võimu välja ja mina ise olen jõuetu, saamatu, võimetu. Ja ongi kõik mõnusasti lahendatud. Ja kuna ma olen arg, siis ma ei pea ka märkama, kuidas kõik mu ümber minu argust teenindavad ja minu eest julgevad, sest ega siis elu elamata jää. Ehk siis kahanevad nii elamine ja tegelikult ka end ümbritseva austamine nii kodus, tööl, tänaval vms. Väike jänkuke ju ei pea pingutama ja ta on nunnu ning teda peavad kõik kaitsma!


Ja siis on mitte millegi kartja.


Ma arvan, et terve vaprus ja kartmatus ongi olemas. Ja see on väga äge. Aga sellega kaasnevad tegelikult kaaslased - haprus, haavatavus, ohu teadlikkus, surmaga leppimine. Teadlik ja oskuslik tegutsemine ohuolukorras. See seisund on tavaliselt kas võimsa naiivsuse või suure kogemuse, oma võimekusega leppimise ja elu usaldamise tagajärg. Nii, et üks põnev seisund.


Aga on veel üks ohtlikum kartmatuse liik.


Ellujäämiskartmatus. Ja see ei loo ega tantsi. See on diktaatorlik kartmatus, mis allutab.


Kui ma oma elu taandan mulle alluvale süsteemile, tegevustele, teemadele, mõtele. Teen kõike "õigesti", süsteemis, efektiivselt, allutatult. Kodus, tööl, tänaval. Tean, kuidas on õige, teen seda ning nõuan seda ka kõigilt teistelt.


See on viis, kuidas pikas perspektiivis eemaldada süsteemist oht ja tagada turvalisus ning ennustatavus. Ehk kirjutan nii palju teadmatust ja ebakindlust välja kui vähegi võimalik. Ja nii ma ei kardagi midagi, sest ma tean kuidas ja millal kõik käib! Kõik on allutatud, toimib kui kellavärk. Riski pole. Mängu pole. Üllatust pole. Kõik inimesed pöörduvad ainult õigete küsimustega. Lapsed on treenitud tegema kõike veatus järjekorras ja tempos.


Ja see kõik on juhitud hästi peidetud ja pakendatud hirmust. Hirmust teadmatuse ees. Hirmust enda ees. Hirmust teiste ees. Hirmust vea ees. Hirmust sinu reaktsiooni ees, kui süsteemis peaks äkki ilmnema viga või see imeline kartmatu valitsejaga klaasloss lihtsalt puruneb.


Siis on see valitseja enamasti shokis ja võimetu, sest selgub, et väljaspool kontrollitud elu on olemas veel palju suurem, ennustamatum ja kirjum elu, milleks ta pole enam treenitud ja mida ta kardab.


Iga kord kui ma midagi ei tee, kui ma seiskun, kahtlen või asju edasi lükkan, siis ajendab seda mingi hirm. Hästi peidetud hirm. Sageli on hirmu katva kaane ohutu nimi - laiskus.


Kui ma küsin endalt - Mida ma tegelikult kardan? või Mida ma praegu teeksin kui ma ei kardaks? - avaneb mingi uskumatu hellus enda vastu.


Ma saan selle pelguse omaks võtta ja olla enda suhtes hell ning julgustav. Saan julgustada end natuke tegema. Võtma riski ja muundama tähendusi, mida ma olen erinevatele nähtustele andnud.


Mida ma siis võin karta? Väga paljut!


Äkki ma ei meeldi, äkki ma saan kriitika osaliseks, äkki inimesed lahkuvad listist, äkki mind hüljatakse, äkki mind naeruvääristatakse, äkki mind ei armastata, äkki kaotan töö, äkki kaotan raha, äkki kukun, äkki kaotan, äkki saan kõrvetada, äkki jään vihma kätte, äkki....


Ja nii jääbki kõik tegemata, sest praegu ei saa või praegu olen laisk.


See küsimus on päästnud mind väga paljust kahetsusest - mis oleks, kui ma oleksin julgenud ...

Mis on sinu hirmud, mis sind tagasi hoiavad ühel või teisel moel. Ja mida sa teeksid siis kui sa enam ei kardaks? Milline su elu oleks, kui sa enam ei kardaks?


Kui tahad avastada veel võimsaid küsimusi, siis telli endale Enesecoachingu Superküsimuste aasta!


Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2021 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle