Hea raamat on selge. Žanr on selge. Peategelane on selge. Lugu algab ühest konkreetsest kohast ja lõpeb ühes konkreetses kohas. Lugu võib küll olla keeruline, liine võib olla palju, aga tegelikult on kõik süsteemne. Keskne on üks peamine juhtum, mille ümber kogu trall käib.
Klassikalised loo osad on: peategelane, kutse, teeleminek, katsumused ja takistajad, abilised, kohale jõudmine.
Päris elu ei ole selline. Päris elu on halb romaan. Vahel väga halb. Mitte midagi ei ole selge. Kui siis ainult soov selgust saada, soov kuuluda sellesse lukku ja lõpuni vastupidada.
Peategelane on ju ikka selge!?
Päris lugudes ei ole enamasti isegi selge, kes on peategelane. Ideaalis võiks ju olla see inimene, kelle elu see on, aga kas ikka alati on nii?
Vahel on tegelik peategelane ameti maha pannud ja teenindab teisi, teda asendama asunud asenduspeategelasi, kes juhivad tublisti alluvat ja jõuetut tegelikku peategelast.
Ja vahel ei ole peategelane kunagi selleks saanud. Ta on endiselt nö “laps”, kes on veel kellegi küljes ja teeb mida teised arvavad, käsivad, soovitavad.
Vahel on peategelane kui 100 peaga lohemadu. Kõik pead ajavad eraldi asja, on omavahel vastuolus ja tundub uskumatu, et need kõik olekud on sama tegelane. See on uskumatu nii teistele kui ka sellele tegelasele endale. Saa siis aru, kes ta tegelikult on.
Selgus tekib kaosest
“Kui segamini laud on märk segamine peast, siis mida tühi laud sümboliseerib?” - Albert Einstein
Selgus ja ühtsus on väga head eesmärgid. Ja vajalikud eesmärgid. Need on sihid.
Endaks saamise siht ongi enda erinevate osade kokku kogumine ja omaks võtmine, et liikuda üha rohkem eheduse poole.
Aga tühjus ja selgus ei ole lähtekohad. Need tekivad paljususest, segadusest ja kaosest.
Ühtsus tähendab, et see sisaldab mitut, mis koonduvad üheks.
Selgus ja kord ei teki tühjusest.
Ehk siis elada on vaja palju, erinevalt, mitmekesiselt ja siis saab selles kaoses korda hakata looma.
Kogemus ei tähenda ainult erakordseid juhtumeid. Kogemus on iga hetk su elus. Neid hetki peab lihtsalt märkama õppima.
Tavalises erilise nägemise oskus on üks võimsamaid viise muuta elu värviliseks ja väärtuslikuks.
“Ma olen alati ühesugune” või “Sa oled ju ikka Sina”
Need tunduvad lihtsad ja loogilised laused. Minu kogemuse järgi võivad nad olla päris ohtlikud laused.
Inimesed, kes arvavad, et nad on igas olukorras ühesugused, kipuvad olema suhteliselt madala eneseteadlikkusega. Võibolla see on hea? Jah, neile endile ongi. Sest nad ei märka oma mõju teistele. Nad on justkui endas kinni, pimedad ja veendunud, et nemad on sellised ja teised saagu sellega hakkama. Ehk siis madala või pigem fikseerunud ühese eneseteadlikkuse tulemus on oskamatus märgata teisi ja nendega arvestada. Nad panevad teised enda järgi joonduma. See võib kõlada mõnusalt, aga kõik kes selliste inimestega on kokku puutunud, teavad, et see ei pruugi nii mõnus olla.
Sama veider on lause “Sa oled ju ikka Sina”. Tundub väga positiivne ja “tingimusteta” lause. Aga see võib olla väga kergelt ka tasalülitamise lause, mis eemaldab võimaluse olla mitmekesine, erinev, muutuv, muundmises. See võib olla väga vangistav ja sildistav lause alandava alltekstiga. Näiteks “Sa juba lapsena ei julgenud midagi uut teha”, “Sa oled ju alati saamatu olnud.”, “Sa oled alati kõik pooleli jätnud.” Selles lauses ei ole uudishimu ega avatust ega luba olla palju ühes või muunduv ühes. Ja pealegi on tegelikult enesemääratlusele õigus ainult mul endal. Ja mul on õigus seda määratlust ka muuta. Ja mul on ka kohustus lubada ja võimaldada kõigil määratleda ennast ise.
Iga inimene on lõpmatult kihiline lugu
Me kõik oleme väga palju lugusid. Seal on palju hetki, sündmusi, tundeid, tegelasi, alguseid, lõppe, loobumisi, unistusi, rolle, ülesandeid jne.
Igas üksikus alamloos võtab peategelane uue kuju, lahendab ja reageerib erinevalt .
Meie elusid on külastanud väga palju teisi tegelasi. Mõni neist on ühes alamloos abiline ja teises suurim vaenlane. Kõik sõltub, kust otsast vaadata.
Need kõik moodustavad sinu loo.
Seda on palju ja see võib olla väga koormav.
Aga kui hakata teda uurima tüki kaupa. Nagu puslet. Lubada tal olla, ilma hinnanguid andmata, siis võib avastada seoseid, mida muidu ei oskakski näha.
Ja kui need lood endast välja saada, siis saavad nad eluõiguse. See tähendab, et neid saab kas kasutama hakata või rahus sahtlisse panna. Kui nad aga sinu sees pakitsevad, siis tungivad nad pidevalt ja sageli valedel hetkedel esile.
Palju olla tohtimise ja enda lahti kirjutamise oskus
Liiga paljud inimesed arvavad, et nad peavad olema ainult mingi osa endast.
Ja veelgi rohkemad teavad, et nad ei ole loovad, ei oska kirjutada, joonistada, jutustada või neil pole häid ideid.
Kõik need on ohtlikud ja pärssivad uskumused, mille tulemusena jäävad paljud väärt inimesed nägemata ja kuulmata. Ja nii kurnavad nad ennast ja teised jäävad sellest väärtkraamist ilma.
Luba Oma Lool Olla ehk LOLO
Kõigest sellest inspireerituna on minus juba pikalt küpsenud erakordse seikluskursuse mõte, mis aitaks avastada enda lugu ja seeläbi ennast, vabastada eneseväljendamist ja toetada oma mängimise oskust. Ehk kõike seda, mida on vaja vabaks ja leidlikuks elamiseks ning raskuste ületamiseks.
LOLO seikluskursuse eesmärk on anda sulle võimalus ennast üllatada, teha halvasti, nautida lihtsalt tegemist ja kogeda julgustust. Päris elus piisab sageli mustanditest ja 3-le tehtud asjadest. Lihtsalt koolist saame kaasa pärssiva ettekujutuse, et kõik peab olema valmis, lõplik ja täiuslik. Ja nii jääbki palju tegemata, sest "mul on kole käekiri".
Kuidas LOLO-kursus käib?
Tasud kursuse tasu ja lisan sind kursuse listi ning Facebooki gruppi, kui juhtumisi seda kasutad.
Igal hommikul saad uue teema ja paar sõna, mida peaks loos kasutama. Su teemale annad annad tähenduse sina, inspireerituna oma elust.
Leiad päeva jooksul sulle sobiva hetke.
Määra endale aeg ja maht, siis on lihtsam teha. Näiteks 20-30 minutit ja 1 A4 või 2 vihiku lehte (u 500 sõna). Ole paindlik, aga väiksem maht on parem ja toetab mängimist ja ära tegemist. Loovuse kaks olulist sõpra on probleem (siin teema) ja piiratud aeg (sinu ajalimiit).
Pane pealkiri – võib olla teema.
Kirjuta sõnad Elas kord.... ja lihtsalt lubad endal kirjutada ja tekstil tulla.
Kirjuta kus ja kuidas sulle sobib – arvutisse, vihikusse, telefoni. Kirjuta terrassil, pargis, bussipeatuses, köögilaua taga, kännu otsas, paadis, puu otsas. Katseta, mis sulle paremini sobib ja mis mängu käima tõmbab.
Ja kui valmis, siis saada lehtedest pilt või tekst teistele rõõmustamiseks ning jää ootama uut teemat.
Aga kui ma pole eriti püsiv?
Ma ka pole. Aga äkki proovime? Tee ülesanne endale piisavalt lihtsaks. See on võibolla kõige tähtsam oskus. Asju keeruliseks teha oskame me kõik. Aga asju saab ka lihtsamaks teha.
See pole eksam. Keegi ei kontrolli, keegi ei pane hindeid, kellegagi ei pea võrdlema.
Võib ainult inspireeruda, proovida, riskida, mängida, alguses olla ja halvasti teha.
Lepi oma loo mitmekesisusega!
Alustame juba esmspäeval, 18. mail!
Lolo oli üks seiklushimuline ja julge pingviin ning ta sõber Pepe pelglikum, aga koos sai kõik tehtud!
