Geniaalselt orkestreeritud kriis inimkonna äratamiseks ehk mida see kõik on juba õpetanud


Kliimateema oli ilus, aga ikkagi puukallistajatest hipidele. Päris inimesi see ei puudutanud. Nemad pidid ju raha teenima. Eesti metsasõda oli sama teema. Võtame ikka kiiresti maha, sest 30ndatel oli ju ka Eestis metsa vähe. Ehk siis hiljutised suured teemad, milles võidutsesid "ratsionaalsed" "meie kõigi heaolu eest mõtlevad" inimesed. Ja vaat sulle siis, mis nüüd hoopis juhtus.


Jagan mõtteid, mida see kõik siiani tekitanud on. Vabandan ette kõigi ees, keda see puudutab või naiivseks peab. Need on minu mõtted hetkel. Neile ei pea reageerima, aga võib küsida endalt, et kuidas mina seda olukorda näen.




Võidab see, kes on kõige ärevam, sõltuvam, toimetulematum ja igasuguse muutuse vastu!


Oma töös ja elus kohtun väga paljude inimeste ning organisatsioonidega. Ja enamus neist on hädas. Ja see on ok. Aga mis ei ole ok ja mis on minu suurim väljakutse ja õudusunenägu, näha kui paljud neist määratlevad end selle häda kaudu, kaitsevad seda, peavad seda loomulikuks ja ei otsi mitte ühtegi väljapääsu. Sest muutumine väidetavalt ei ole võimalik või on raske. Muidugi on raske. Kas keegi ütles või lubas kusagil, et see on kerge? Aga see on võimalik.


Mis mind hirmutab on elutahte puudumine ja mandumise valik. Ja see on ohtlik, nii sellele inimesele, teistele tema ümber, töökohtadele ja ühiskonnale tervikuna. Sellisel inimesel ei ole lõpuks eluvõimet, isegi kui ta keha töötab. Ja endale märkamatult on ta muutunud enesekeskseks sõltlaseks, kes enam isegi ei märka kui palju ta teisi enda ümber vajab. Ta on ükskõiksusest nii pimestatud ja ülbe, et peab seda kõike iseenesestmõistetavaks ja ilmselt on aitajatega eriti nõme. See võib kõlada ekstreemnäitena, aga tegelikult juhtub see mandumise esimestel hetkedel. Ta võib lihtsalt olla peidetud igasugustesse kostüümidesse.


Ja nii on meie väga hea elu muutnud erakordselt palju inimesi sõltlasteks - sõltuvaks meelelahutusest, tarbimisest, ihadest, isudest, suhetest, ainetest ... Ma mainin viimast meelega viimasena, sest see on kõige enam räägitu ja nähtavam, aga need esimesed on samuti väga tõsised.


Tunned sa kedagi, kes usub oma suutmatusse. Elab pidevas ärevuses, mures või hirmus. Ma tean hästi, kust need tulevad ja miks need nii tugevad on. Need on ju ülistatud ja kiidetud omadused. Rõõm on ju naiivsetele.


Tegelikult on hirmus ja mures elamine enda teadlik nõrgestamine. Üks asi on hetkeline mure ja hirmutunne, teine on mure ja hirm kui meelelaad. See juba on kehv harjumus, mis teeb palju halba.


Aga samas on selline meelelaad ka väga suur luksus. Oled sa sellest kunagi nii mõelnud?



Kuidas on hirmus ja ärevil elamine suur luksus?


Hirmus ja ärevuses elamine on suurim luksus. Sest see tähendab, et sul on keegi, kellele sa saad elu elamise ära delegeerida. See tähendab, et sinu ümber on keegi, kes hoolib nii palju, et ta võtab su elu enda õlgadele ja talub ka selle kandmist. Olgu see siis perekond, naabrid, sõbrad või riik. On keegi, kes esineb sinu eest. On keegi, kes käib sinu eest inimeste hulgas ja räägib sinu eest. On keegi, kes vaevub sulle koguaeg helistama, et sinu ärevust maandada, isegi kui see hakib pidevalt nende tegevust. On keegi, kes püüab su alati kinni. Ja ta kui ei tee seda piisavalt kiiresti, siis saad sa õiendada, pahandada, ähvardada ja oma õigust taga nõuda. Arvestamata ealeski sinu eest elaja eluga. See ei ole selles olukorras kuidagigi oluline.


Ja see on ka märk sellest, et su keha veel jaksab ehk sa oled füüsiliselt veel piisavalt terve. Mu meelest asi, mida tähistada ja tänulik olla.


See ei ole elamine, see on jõhkrutsemine ja väärkohtlemine. Nii enda kui teiste suhtes. Ja lisaks on see eriti halva eeskuju näitamine noorematele. Ehk mõju on meeletu. Rääkimata kaasnevatest majanduskuludest.


Kui mängus on päriselt ellu jäämine, siis on vaja endast üle saada, siis on vaja lihtsalt elada ja teha ja proovida. Ja ainult nii saab kogeda oma ellujäämisvõimet, oma oskuseid, oma õppimisvõimet ja oma leidlikkust ehk oma inimlikkust. Ja veelgi enam oma väärtushinnanguid, oma hoolimist, märkamist, empaatia ja andestamisvõimet ehk kõik see, mida me vajame raskel ajal eriti.




Võidab see, kes on kõige kurjem, rikkam ja hoolimatum ehk mingi jama lihtsalt peab tulema, aga milline?


Eelmine lõik puudutas üksikisikut ehk kogukonnaliiget.


Aga olukord ei ole olnud parem ka suuremal laval.


Mõnel viimasel aastal on maailm läinud erakordselt kurjaks. Vahel on hämmastanud sõbralikkuse ja koostöötahte puudumine ning tahe vaenu elus hoida. Põhimõtteline andestamatus.


Maailm on saanud mitmeid juhte, kel justkui oleks hammas verel, et saaks mõnda halba nuppu vajutada või teistele koht kätte näidata. Mitmel pool on olnud erakordne valmisolek vihaks, vaenuks, sulgumiseks, eristumiseks...


Ja nii olen ma mõelnud, et mingi pauk peab tulema, sest selline kurjus ei saa kesta.


See ei ole võimalik, et ei tule. Sest see ahnus, enesekesksus, viha, jõhkrutsemine (nii inimeste, võõraste kui looduse suhtes) peab saama mingi meeldetuletuse, ehmatuse, shoki, tasalülituse, et elu saaks muutuda uuesti elamiseks. See tähendab lihtsalt elamist, tänulikkust, märkamist, hetkes olemist, vastutamist, rõõmustamist, raskuse talumist.


Tarbimismeelelahutus elu on illusioonis elamine ja see ei ole tegelikult elamine. See on väliselt loodud vajadustes ja sõltuvuses elamine. Elu, mis peab olema pidevalt täidetud, et ei oleks kunagi ebamugav. See ei ole elamisest õppimine. See on konstrueeritud reaalsuses elamine.