• Epp Adler

Geniaalselt orkestreeritud kriis inimkonna äratamiseks ehk mida see kõik on juba õpetanud


Kliimateema oli ilus, aga ikkagi puukallistajatest hipidele. Päris inimesi see ei puudutanud. Nemad pidid ju raha teenima. Eesti metsasõda oli sama teema. Võtame ikka kiiresti maha, sest 30ndatel oli ju ka Eestis metsa vähe. Ehk siis hiljutised suured teemad, milles võidutsesid "ratsionaalsed" "meie kõigi heaolu eest mõtlevad" inimesed. Ja vaat sulle siis, mis nüüd hoopis juhtus.


Jagan mõtteid, mida see kõik siiani tekitanud on. Vabandan ette kõigi ees, keda see puudutab või naiivseks peab. Need on minu mõtted hetkel. Neile ei pea reageerima, aga võib küsida endalt, et kuidas mina seda olukorda näen.




Võidab see, kes on kõige ärevam, sõltuvam, toimetulematum ja igasuguse muutuse vastu!


Oma töös ja elus kohtun väga paljude inimeste ning organisatsioonidega. Ja enamus neist on hädas. Ja see on ok. Aga mis ei ole ok ja mis on minu suurim väljakutse ja õudusunenägu, näha kui paljud neist määratlevad end selle häda kaudu, kaitsevad seda, peavad seda loomulikuks ja ei otsi mitte ühtegi väljapääsu. Sest muutumine väidetavalt ei ole võimalik või on raske. Muidugi on raske. Kas keegi ütles või lubas kusagil, et see on kerge? Aga see on võimalik.


Mis mind hirmutab on elutahte puudumine ja mandumise valik. Ja see on ohtlik, nii sellele inimesele, teistele tema ümber, töökohtadele ja ühiskonnale tervikuna. Sellisel inimesel ei ole lõpuks eluvõimet, isegi kui ta keha töötab. Ja endale märkamatult on ta muutunud enesekeskseks sõltlaseks, kes enam isegi ei märka kui palju ta teisi enda ümber vajab. Ta on ükskõiksusest nii pimestatud ja ülbe, et peab seda kõike iseenesestmõistetavaks ja ilmselt on aitajatega eriti nõme. See võib kõlada ekstreemnäitena, aga tegelikult juhtub see mandumise esimestel hetkedel. Ta võib lihtsalt olla peidetud igasugustesse kostüümidesse.


Ja nii on meie väga hea elu muutnud erakordselt palju inimesi sõltlasteks - sõltuvaks meelelahutusest, tarbimisest, ihadest, isudest, suhetest, ainetest ... Ma mainin viimast meelega viimasena, sest see on kõige enam räägitu ja nähtavam, aga need esimesed on samuti väga tõsised.


Tunned sa kedagi, kes usub oma suutmatusse. Elab pidevas ärevuses, mures või hirmus. Ma tean hästi, kust need tulevad ja miks need nii tugevad on. Need on ju ülistatud ja kiidetud omadused. Rõõm on ju naiivsetele.


Tegelikult on hirmus ja mures elamine enda teadlik nõrgestamine. Üks asi on hetkeline mure ja hirmutunne, teine on mure ja hirm kui meelelaad. See juba on kehv harjumus, mis teeb palju halba.


Aga samas on selline meelelaad ka väga suur luksus. Oled sa sellest kunagi nii mõelnud?



Kuidas on hirmus ja ärevil elamine suur luksus?


Hirmus ja ärevuses elamine on suurim luksus. Sest see tähendab, et sul on keegi, kellele sa saad elu elamise ära delegeerida. See tähendab, et sinu ümber on keegi, kes hoolib nii palju, et ta võtab su elu enda õlgadele ja talub ka selle kandmist. Olgu see siis perekond, naabrid, sõbrad või riik. On keegi, kes esineb sinu eest. On keegi, kes käib sinu eest inimeste hulgas ja räägib sinu eest. On keegi, kes vaevub sulle koguaeg helistama, et sinu ärevust maandada, isegi kui see hakib pidevalt nende tegevust. On keegi, kes püüab su alati kinni. Ja ta kui ei tee seda piisavalt kiiresti, siis saad sa õiendada, pahandada, ähvardada ja oma õigust taga nõuda. Arvestamata ealeski sinu eest elaja eluga. See ei ole selles olukorras kuidagigi oluline.


Ja see on ka märk sellest, et su keha veel jaksab ehk sa oled füüsiliselt veel piisavalt terve. Mu meelest asi, mida tähistada ja tänulik olla.


See ei ole elamine, see on jõhkrutsemine ja väärkohtlemine. Nii enda kui teiste suhtes. Ja lisaks on see eriti halva eeskuju näitamine noorematele. Ehk mõju on meeletu. Rääkimata kaasnevatest majanduskuludest.


Kui mängus on päriselt ellu jäämine, siis on vaja endast üle saada, siis on vaja lihtsalt elada ja teha ja proovida. Ja ainult nii saab kogeda oma ellujäämisvõimet, oma oskuseid, oma õppimisvõimet ja oma leidlikkust ehk oma inimlikkust. Ja veelgi enam oma väärtushinnanguid, oma hoolimist, märkamist, empaatia ja andestamisvõimet ehk kõik see, mida me vajame raskel ajal eriti.




Võidab see, kes on kõige kurjem, rikkam ja hoolimatum ehk mingi jama lihtsalt peab tulema, aga milline?


Eelmine lõik puudutas üksikisikut ehk kogukonnaliiget.


Aga olukord ei ole olnud parem ka suuremal laval.


Mõnel viimasel aastal on maailm läinud erakordselt kurjaks. Vahel on hämmastanud sõbralikkuse ja koostöötahte puudumine ning tahe vaenu elus hoida. Põhimõtteline andestamatus.


Maailm on saanud mitmeid juhte, kel justkui oleks hammas verel, et saaks mõnda halba nuppu vajutada või teistele koht kätte näidata. Mitmel pool on olnud erakordne valmisolek vihaks, vaenuks, sulgumiseks, eristumiseks...


Ja nii olen ma mõelnud, et mingi pauk peab tulema, sest selline kurjus ei saa kesta.


See ei ole võimalik, et ei tule. Sest see ahnus, enesekesksus, viha, jõhkrutsemine (nii inimeste, võõraste kui looduse suhtes) peab saama mingi meeldetuletuse, ehmatuse, shoki, tasalülituse, et elu saaks muutuda uuesti elamiseks. See tähendab lihtsalt elamist, tänulikkust, märkamist, hetkes olemist, vastutamist, rõõmustamist, raskuse talumist.


Tarbimismeelelahutus elu on illusioonis elamine ja see ei ole tegelikult elamine. See on väliselt loodud vajadustes ja sõltuvuses elamine. Elu, mis peab olema pidevalt täidetud, et ei oleks kunagi ebamugav. See ei ole elamisest õppimine. See on konstrueeritud reaalsuses elamine.


Meil on tegelikult ju olnud mitmeid katseid ja harjutusi.


Üks suurimaid oli kliima ja looduse teemad, aga need on kauged ja tähtsusetud hetkeelu raames, sest me oleme sellest liiga kaugel ja see on muudetud tarbekaubaks ja ressursiks. Selles kakluses pole kliimal ega loodusel iseväärtust. Nad lihtsalt käituvad halvasti, kui ei teeninda meid hästi. Järelikult karistame. Näiteks ignoreerides, sest meie juhime. Ehk siis, see ei kõlvanud hoiatuseks.


On toimunud ka mõned epideemiaharjutused, aga need on olnud spetsiifilised. Kas väga vaestes piirkondades, mille saab isoleerida. Või näiteks seakatk, mis on ohtlik, aga saab jällegi isoleerida, sead saab massiliselt maha tappa ja lõpuks puudutab ainult mingit gruppi. Aga tegelikult ei mõjuta massi elustiili. Massile on see lihtsalt uudis tarbimiseks.


Majandusmull on siiani tundunud kõige tõenäolisem. Aga majandusteadlased ütlevad ammu, et majandus ei allu enam senistele mudelitele. 10 ja 20aasta tagused kogemused on treeninud hästi nii riike kui ettevõtteid. Ja nii on aastaid ennustatud, et lõhkeb. Peab lõhkema. Aga ei lõhke ja muudkui jätkab paisumist. Toimivalt elastseks on see materjal muutunud.


Viimasel ajal on olnud meil oma kodus minikatastroofe, mis justkui on olnud äratajad. Vingumürgitusse hukkunud lapsed pidid elu andma, et äkki võiks tekkida mõistmine, et äkki hoolitseks oma lähedastest päriselt. Mitte ainult võõraste juuresolekul. Või tules hukkunud perekond, kus tundus, et samuti baasabivahendite ostmiseks ei jätkunud jaksu. Sest meiega ju ei juhtu.


Ja nii olen ma siis mõelnud, et huvitav, mis lahenduse see kõik saab.


Ma olen kartnud ja lootnud, et loodetavasti ei ole see shokk sõda, sest ootamatult ja väga kiiresti katavad maailma juhid, kellel tunduvad sõrmed sügelevat – tahaks nuppe vajutada, ahjusid millegagi täita, müüre ehitada või loodust hävitada kõige kiiremini, sest tundub, et kusagil on selle eest mingi auhind välja pandud.


Aga lahendus on hoopis täiesti uskumatu, geniaalne ja ootamatu. See on täiuslik orkestreering. Mulle tundub, et täiuslikum ei saakski olla. See ühendab endas kõik viimastel aastatel päevakajalised ja probleemteemad ning arenguküsimused ilma, et oleks lõpmatuseni hukkav haigus.



Täiuslikult orkestreeritud kriis ja mida ta on juba õpetanud



  • Me elame pisikesel ja omavahel väga tihedalt seotud imeilusal pallikesel ja tuleb välja, et me KÕIK olemegi lihtsalt ühesugused inimesed. Lihtsalt homo sapiens.

Kas sa suudaksid välja mõelda teist näidisolukorda, mis oleks nii globaalne? Nii kiiresti globaalne. Tänase seisuga on kinnitatud juhtumeid 150 riigist. See on vähem kui kolme kuuga!


Kujutad sa ette kriisi, mis näitaks meile päriselt meie võrdsust. Koroonaviirus puudutab ootamatult võrdselt nii vaest kui rikast, tavakodanikku kui riigipead. (kahjuks moodsad sõjad on rohkem ohtlikud tsiviilelanikule kui sõjaväelasele või riigipeale, nii et sõda ei saaks seda enam teha)


Praegune olukord on muutnud võrdseks neljandad, kolmandad, teised ja esimesed riigid. See on muutnud meid päriselt üheks.


See on näidanud kui ühenduses me oleme.


See on näidanud kui väike ja seotud see pallike on, millel me elame. Kliimateema puhul me seda ju ei saanud näha.




  • Riigid, riikide juhtimine, avalik sektor, riikide koostöö ja toimivad süsteemid ei olegi täielik mõttetus!


See on näidanud, milleks me vajame koostööd. Milleks me vajame riike. Milleks on vaja riikidevahelist koostööd. Milleks on vaja läbimõeldud ja toimivaid süsteeme, mille üle saab rahuajal kaagutada, et milleks.


Äkki on Euroopa Liit muutunud täitsa toimivaks süsteemiks, sest siin on lisaks majandusele ja sõjaväele alati olnud taotlus kõikide inimeste heaolu ja liikumine võrdsuse poole. Ja see äkki toimibki? Oleme näinud, et mõnel maailma esiriigil ei olegi peale sõjaväe ja majanduse teisi toimivaid süsteeme. Ehk tuleb välja, et jamadel aegadel on võti ikkagi mitmekesisuses.


Ja selgub, et Brüssel ei olegi võtnud riikide juhtimist üle, vaid toimubki päriselt koostöö ja toetamine, milles iga riik otsustab ikkagi ise. Selgus, et ka riikide piirid on alles ja vajadusel sulguvad.




  • Juhtide juhtimisjulgus ehk liidrivõime, mitte ainult administreerimisvõime ja parteiline kemplus


Lisaks on see äratanud juhtkondade hea liidrivõime, mitte ainult manageerimisvõime. Julguse otsustada, et hoolida ja seda ka oskuslikult rahu säilitavalt seletada. Selleks on äkitselt võimalik nii kiiresti tavaline elu peatada. Jõuliselt. Kiiresti. Ja heatahtlikult. Äkitselt ei ole ruumi parteilisteks rumalusteks. See ei ole äkki oluline.

Äkki on võimalik näha inimeste koostöövõimet, mõtlemist ja põhiväärtuseid või siis nende puudumist.


Hakkasin oma mõtteid kirja panema mõned päevad tagasi. Ja nüüdseks on juba tekkinud mõned parteilised skeptikud opositsioonist, kes peavad vajalikuks ka pildil olla.



  • Minu kui tarbija tegelik võim ehk millised on ettevõtjate tegelikud väärtused ja mida ma tegelikult toetan


Väga kiiresti on ilmnenud ettevõtjate põhiväärtused – kas kaitsen oma inimesi või väänan piirangu võimalikult kasulikuks endale. Või kes kuidas enda probleemi esitleb. Jah, hetkel kannatavad kõik. Aga restorani ja hotelli toetamine ei peaks olema valitsuse päevakorras päeval, mil on vaja korraldada kogu elanikkonna kaitse ja viiruse levikut peatada. Või elada kaasa ettevõtetele, kes müüvad reklaami ja et neil on nüüd halvasti. On jah. Nii on. Ja te teate seda, et teie kaup on vääramatu jõu olukorras esimene, mis kannatab. Sellega lihtsalt peab arvestama.


Täiuslik aeg, et teha tuleviku valikuid nii ettevõtjana kui kliendina.



  • Mis on meedia roll?


Meediale on see võibolla olnud kõige suurem katsumus. Kui moodne meedia on harjunud olema kahtlustaja, küsimuse alla seadja, skandaali otsija ja nende keelekasutus on kohanenud ainult selleks, siis on väga keeruline seda kiiresti muuta neutraalse teavitaja, vahendaja, rahuhoidja keeleks.


Nüüd tundub, et vähemalt osa kanaleid on selleks tasapisi kohanenud. Mõni ajab veel klikki taga. Aga hetkel lihtsalt peab õppima, sest muidu sa kaotad, sest kriisis muutub lõpuks inimene mõistlikuks ja selekteerivamaks, sest ta psüühikal ei ole enam nii palju ruumi paanikaseemnete haldamiseks. Sest häda on päris.


Meediale on see aeg endale otsa vaatamiseks. Mis on meie roll ühiskonnas? Kas üldse on? Kas me oleme paanika tekitajad, et müüa reklaami või on meil vastutavamaid rolle?




  • Loodus on iseväärtus ja me vist siiski mõjutame ikkagi kliimat


Täiesti ootamatult on loodus muutunud tähtsaks ja ka kõige turvalisemaks kohaks. Mitte küll popularsed matkarajad, mis on hetkel vist kõige ohtlikumad:) Populaarsete rabade laudteedel on inimkontakt päris lähedane.


Ehk siis ootamatult on loodus iseväärtus, mitte väärtus kui ressurss. Seal saab olla. Seal tohib olla.


Üha enam tuleb teateid ka looduse reageerimisest. Hiinas on piirkondi, kus üle aastate on näha päikest, sest reostus on maas. Veneetsias nähti luikesid ja delfiine, kellel pole nendesse vetesse ammu asja olnud. Neid uudiseid tuleb veel.



  • Teadus ei olegi mingi suvaline nohikute asi, vaid täitsa kasulik


Mäletad neid vestlusi teadusrahastuse teemal? Tuleb välja, et teadlaste kiire reageerimisvõime ja oskused on sellises olukorras üliolulised. Ja tead mis, need oskused ja teadmised ei teki emapiimaga. Nii et äkki on selles teemas ikkagi mingi iva ja teadusrahastus võiks olla vähem projektipõhine.



  • Sisulised vestlused demokraatia, kommunikatsiooni, võimu, vabaduse jne teemadel


See kriis on juba tõstatanud palju küsimusi, vestluseid, katsetusi ühiskonna toimimise, töökorralduse, koolikorralduse, demokraatia, kommunikatsiooni, kriisivalmiduse jne. üle. Neist kõigist on palju räägitud, aga kuna vajadust polnud, siis muutused on toimunud ainult radikaalselt innovaatiliste juhtide asutustes. Teised raiuvad traditsiooni-nime all muutuste vältimise radadel.


  • Alternatiivsetel viisidel töötamine ja õppimine ongi vist võimalikud


Paari nädalaga on tekkinud vajadus avastada ja katsetada alternatiivseid töö- ja õppevõimalusi. Ehk kui seni oli aega targutada, oletada ja koosolekuid pidada, et siis järeldada et ei saa. Nüüd peab lihtsalt proovima ja siis saamegi teada, et saab küll ja kui nii ei toimi, siis proovime teisiti. Me oleme väga uhked oma e-riigi üle, aga olgem ausad, et igapäevapraktikas ei ole me selles osas väga arenenud riik. Tulumaksudeklaratsioonide esitamine ja valimised internetis ei ole igapäevapraktika näited. Need juhtuvad sama tihti kui jõulud või harvemini.


Ja nüüd on meile antud ootamatu võimalus ka selleks hüppeks. Vähemalt mõelda sellele, avastada uusi võimalusi, proovida uusi praktikaid ja võimalusi.


Ja eelkõige võimalus nii töötajatele, juhtidele, õpetajatele kui õpilastele avastada päriselt oma tööstiili, töötahet, õpitahet, oma isiklikku parimat ajakasutust, ilma et keegi piitsaga seljas distsiplineeriks ehk siis õppimist takistaks.


Loov ja loomulik õppimine ning töötamine peavad olema sisemised protsessid, mis tuginevad usaldusele, teadlikkusele, tahtele, heatahtlikkusele ja panustamissoovile ehk teistega arvestamisele. Mitte mingile ogarale korrale lihtsalt selle korra pärast.


Juba on teated õpetajatelt, õpilased tänavad ägedate koolipäevade eest. Sest e-õppes muutub keskseks õppimine, mitte kohal käimine ja hästi käitumine. Ja nii ongi ka mõtlemiseks ja settimiseks aega. Sotsiaalses keskkonnas on õpidünaamika hoopis teine.




Õpime elama ja aeglema


Ma kutsun vanemaid üles mitte muutuma kodus õpetajateks ja muutma kodusid klassideks. Mõni vabam nädal koolist ei mõista teie lapsukesi hukka, vaid annab võimaluse õppida oma aega ise tajuma ja kasutama. Täpselt sama protsess, mis on vaja läbi teha igal inimesel, kes hakkab kodus tööle. Nii et olge enda ja oma laste suhtes mõistvad ja ärge muundage oma ärevus ja kiirussõltuvus uude vormi.


Kasutage võimalust elada rohkem ja väiksemalt. Tuleta meelde kõik asjad, mida sa väidetavalt oled kaua tahtnud teha. Nüüd on võimalik neid päriselt teha. Sest hetkel saab elada reaalsuses, mitte illusioonis.


Aeg ei pea olema koguaeg täidetud.


Ja nii saab ka näha, mis sul olemas on, et saaksid selle eest tänulik olla või näed, mis puudu on, et siis selle poole peale kriisi möödumist samme astuda.

Ja nii saab näha kui vähe tegelikult õnneks vaja on.


Hetkel on teistest eemale hoidmine teiste kaitsmine, sest ma ei tea, kas mina võin olla nakataja. See ei ole ainult minu või mu lähedaste kaitsmine teiste eest. See on teiste kaitsmine minu eest. Sest ka mina tulin hiljuti välisriigist ja ma ei tea, mis minus elab.


See on aeg, et avastada meie ühendatust, autonoomsust, ellujäämisvõimet, heatahtlikkust, kannatlikkust ja kannatamatusest tekkivat leidlikkust ehk siis meie kõigi inimlikkust.


See on aeg, et avastada


  • Baasellujäämist ehk mida kodus võiks alati olemas olla ja mis oskused peaksid kõigil minu pereliikmetel olema

  • Jätkusuutlik elamine ja tarbimine ehk ette mõtlemine

  • Lendamise, reisimise ja ringi tõmblemise vajadus - kui palju vajalik? Ma ei ütle, et üldse ei pea. Lihtsalt mõtesta.

  • Päriselt suhtlemine - kas me oma peres suudame tegelikult ka koos olla ning kas suudan päriselt vestelda.

  • Lastel elu kogemine - piiride, igavuse talumine, endaga hakkama saamine, aja kasutamise õppimine ehk siis päris elu oskused. Noorteinfo üks ülesanne on valmistada noort ette elus ette tulevateks ooteaegadeks.

  • Vabadus - mis see on ja mida sellega peale hakata? Ja teatavasti kaasneb vabadusega ka vastutus ehk siis see vabaduse osa, mis on paljudele hirmutav ja võõras. Aga kui lahti mõtestad ja ära harjud, siis kõige ägedam vastutus elus.


Aeg arvestada teistega - kaasinimestega, kiirabiga ja juhtidega


Küsimus ei ole sinu haigeks jäämises. Ja kõik ei teeninda sind. Seekord on reeglitest kinni pidamine teiste kaitse, mitte ainult enda kaitse.


See on aeg, et tajuda oma mõju juhitavana.


Kas ma mängin kaasa ja aitan inimesi, kes teevad midagi või olen veel üks teema, millega tegeleda.


Kas ma tõesti pean hetkel helistama arstile või kiirabisse? Äkki saame ise hakkama.


Meie julged juhid on ka inimesed, kelle elu ei ole seiskunud. Neil on samuti pered kodus, nad kaotavad lähedasi, peavad iseendaga hakkama saama ja nad on väsinud.


Parim aeg avastada oma enesekesksust, mis paneb maailma sind teenindama ja selle sõbralikku vastast - enesearmastust, mis võimaldab olla iseseisvalt toimetulev, osavõtlik ja heatahtlik panustav kogukonnaliige. Isegi kui see tähendab aktiivselt passiivne olemist ehk kodus püsimist.


Võta aega, et näha oma supervõimet ehk oma elamise võimet.


Oskad sa üldse rõõmu tunda ja tänulik olla. Ehk näha seda, mis tegelikult olemas on.

Oskad sa näha päikest, mis tõuseb iga päev. Näha teda isegi siis, kui ta on pilve taga. Aga ta on!


Võta see aeg, et avastada oma inimeseks olemist. Oma tegelikke (tegelikult väga väheseid) vajadusi. Et avastada oma sõltuvusi, mis lihtsalt sogavad ja takistavad puhast elamist.


Kirjuta need avastused üles, et saaksid neist juhinduda ja teha korrektuure, kui ralli jälle lahti läheb. Sina otsustad, kas lähed starti või kulged omas tempos ja omal moel kõrvalrajal, kohtud enda jaoks õigete inimestega, saad peatuda, et näha kus oled ja kuhu edasi kulged ning lõpuks omad kõige suuremat mõju. Isegi kui sa lõpuks pole kõige rikkam või vaesem, kõige ärevam või kõige murelikum. Vaid oled endiselt inimene, kes saab teha lihtsalt järgmise sammu.

Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2022 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle