50 õppetundi mu isalt

Updated: Mar 31, 2019


Isaga tema 80. sünnipäeval.

Isa - see on üks väga laetud sõna, mis äratab palju vastakaid tundeid. Selles sõnas on võim, vägi, loomine, ootus, tugevus, pettumine, turvalisus, oht, armastus, toetus, karistus. Kõigil on selle sõnaga oma lugu.


Minu isa sai täna 80aastaseks. Mina olin tema 40. juubeli kingitus. Ma olin siis juba küpsemas ning sündisin 7 kuud hiljem.


Kohati on ta emotsionaalselt kõige targem inimene ja kohati emotsionaalselt nii saamatu, et ei saa aru kuidas nii on olnud võimalik oma elu ära elada. 😊 Aga kas me pole kõik sellised? Vanematelt ootame lihtsalt ideaalsust ja seda lahti mõtestamata ning oma vanemaid lihtsalt inimesteks muutmata arvame, et peame ka ise vanematena või lastena olema täiuslikud. Ning nii see hukka mõistmise jada jätkub.


Äkki on meil kõigil aeg õppida üksteist inimestena nägema?


Inimestena, kes mängivad meie eludes erinevaid rolle ja inimestena, kes ise täidavad erinevaid rolle. Nii läheb see raske elu kergemaks, ilusamaks ja tõelisemaks.



Suur ja tähtis osa minu loost on peidus minu ema ja isa loos. Meeldib see mulle või mitte.


Juba aasta tunnen, et kirjutamine peab saama mu põhiliseks aja ja energia võtjaks. Ma ei saa enne edasi minna kui mingid asjad ei ole saanud minust välja. Äkki on neist kogemustest ja mõtetest kellelegi teisele veel kasu. Minu sees nad ainult lähevad pahaks, tuhmuvad ja tegelikult kurnavad mind. Olen igatsenud ehedamat, ausamat ja julgemat kirjutamist. Tean, et paljudele tundub, et kirjutan niigi avatult, ise tunnen, et olen alles alguses.


Mu ema surmast saati olen plaaninud temast kirjutada. Nüüd on 4 aastat möödas ja ei ole kirjutanud. Ilmselt kuna olen pidanud palju protsessima. Leinama, vihkama, armastama, eralduma, taasleidma, lubama olla, aktsepteerima. See on olnud kaunis, intiimne, salapärane endaks saamise ja enda loo lahti rullimise teekond. Mis veel käib.


Tegelikult on toimunud sama protsess ka mu isaga. Lihtsalt tema on veel siin maailmas ja talle saan ma seda kõike veel öelda.


Eile koosveedetud aeg ja üks pisike vestlus ajendas mind seda artiklit kirjutama ja mõtlema, mida ma oma isalt saanud olen. Mõne minutiga sain 50 õppetundi, mis aitavad mind mu elus ja on tegelikult väga suuresti mu töö aluseks.




Inimese inimlikkus ja väärtuslikkus


Meil on olnud keeruline suhe. On olnud häid aegu ja halvemaid aegu. Rõõmsaid hetki, hingepõhjani vihastamisi, solvumisi, ignoreerimisi, taasleidmisi.


Me võime üksteisele ju mitte meeldida, aga ma olen igavesti su tütar, su õde. Ja sa oled alati mu isa ja mu vend.


Isegi kui mind enam ei oleks või sind enam ei oleks, siis see on ikkagi nii.


Nii et äkki on lihtsam üksteist aktsepteerida ja üksteisega leppida, et saaks elada armastuses ja rahus. Isegi kui see on eraldi, üksteisest kaugel ja mitte suheldes. Selleks, et kõik saaksid rahus olla ja päriselt elada. Äkki see ongi armastamine?


Tema üksi jäämine on näidanud elu uues valguses. Kui habras kõik on. Ja kui tähtis on elada ja väärtustada igat hetke. Miski ei ole igavene ega iseenesest mõistetav.


Hämmastav oli näha, kui üksi on võimalik jääda päeva pealt. Ma jäin ka üksi, aga ma olen palju noorem ja elu on veel ees. Ning mul oli oskus end ise aidata.


Tema oli ka ise insuldi läbi teinud ehk siis see eriti uudishimulik, töökas, vaba hing oli paari aastaga kaotanud kõik ta elu pidepunktid. Tervise, töövõime, autojuhtimise võime ehk iseseisvalt ja vabalt liikumise võime, naise, kellest sõltus kogu ta elu, kodutunde ja kodusoojuse ning nagu selgus ka kogu sotsiaalse võrgustiku, sest ta oli oskuslikult inimesed eemale peletanud ja need kes olid alles, olid hoopis mu ema võrgustik. Aga see kõik tundus iseenesest mõistetav. Kuni päevani, mil seda kõike enam polnud. Aga tema oli, elu oli, kuigi tundus puudulik.


Selle kõige nägemine on andnud palju inimlikke hetki, mõttekohti, küsimusi. Mõned neist:

  • Kelle ülesanne on elada minu elu - kas teiste või tegelikult ikkagi minu enda?

  • Kes peab hoidma mind elus?

  • Mida külvad, seda lõikad ning selle teadvustamine.

  • Teise päriselt aktsepteerimine ja olla lubamine

  • Abistamise vajadus ja vastutus.

  • Enesemääramisõiguse hoidmine ja inimlikkuse austamine.

  • Andmine ja võtmine suhetes. Et saada, peab vahel ikka ka andma.

  • Minu õigus tütrena oma elule ja kohustus tütrena? Kus on piirid?

  • Andestamine ja armastamine. Äkki tegelikult saabki kõike andestada. Sellega saab vabaks, saab eralduda ja saab kehtestada piire, mida on tegelikult väga vaja.

  • Kas minul on õigus olla toetatud, olla habras, olla kurb, olla õnnetu või pean olema alati tugev, sest olen ju noor? Kas olen isekas, kui igatsen ka olla märgatud?

  • Kas isegi ebameeldivad "mõttetud" vanainimesed väärivad tähelepanu ja heatahtlikkust või kuulutame kõik tarbetuteks? Me teeme seda meie ühiskonnas väga paljude inimestega.

  • Lahinguks valmistutakse rahu ajal ehk baaseluoskuste ja enda eest hoolitsemise vajalikkus. Lihtne ja mugav on oma hakkama saamist oma kaasale või lastele ära delegeerida. Kuni päevani, mil peab äkki ise saama?


Minu isa ellu tuli paar aast