• Epp Adler

50 õppetundi mu isalt

Updated: Mar 31, 2019


Isaga tema 80. sünnipäeval.

Isa - see on üks väga laetud sõna, mis äratab palju vastakaid tundeid. Selles sõnas on võim, vägi, loomine, ootus, tugevus, pettumine, turvalisus, oht, armastus, toetus, karistus. Kõigil on selle sõnaga oma lugu.


Minu isa sai täna 80aastaseks. Mina olin tema 40. juubeli kingitus. Ma olin siis juba küpsemas ning sündisin 7 kuud hiljem.


Kohati on ta emotsionaalselt kõige targem inimene ja kohati emotsionaalselt nii saamatu, et ei saa aru kuidas nii on olnud võimalik oma elu ära elada. 😊 Aga kas me pole kõik sellised? Vanematelt ootame lihtsalt ideaalsust ja seda lahti mõtestamata ning oma vanemaid lihtsalt inimesteks muutmata arvame, et peame ka ise vanematena või lastena olema täiuslikud. Ning nii see hukka mõistmise jada jätkub.


Äkki on meil kõigil aeg õppida üksteist inimestena nägema?


Inimestena, kes mängivad meie eludes erinevaid rolle ja inimestena, kes ise täidavad erinevaid rolle. Nii läheb see raske elu kergemaks, ilusamaks ja tõelisemaks.



Suur ja tähtis osa minu loost on peidus minu ema ja isa loos. Meeldib see mulle või mitte.


Juba aasta tunnen, et kirjutamine peab saama mu põhiliseks aja ja energia võtjaks. Ma ei saa enne edasi minna kui mingid asjad ei ole saanud minust välja. Äkki on neist kogemustest ja mõtetest kellelegi teisele veel kasu. Minu sees nad ainult lähevad pahaks, tuhmuvad ja tegelikult kurnavad mind. Olen igatsenud ehedamat, ausamat ja julgemat kirjutamist. Tean, et paljudele tundub, et kirjutan niigi avatult, ise tunnen, et olen alles alguses.


Mu ema surmast saati olen plaaninud temast kirjutada. Nüüd on 4 aastat möödas ja ei ole kirjutanud. Ilmselt kuna olen pidanud palju protsessima. Leinama, vihkama, armastama, eralduma, taasleidma, lubama olla, aktsepteerima. See on olnud kaunis, intiimne, salapärane endaks saamise ja enda loo lahti rullimise teekond. Mis veel käib.


Tegelikult on toimunud sama protsess ka mu isaga. Lihtsalt tema on veel siin maailmas ja talle saan ma seda kõike veel öelda.


Eile koosveedetud aeg ja üks pisike vestlus ajendas mind seda artiklit kirjutama ja mõtlema, mida ma oma isalt saanud olen. Mõne minutiga sain 50 õppetundi, mis aitavad mind mu elus ja on tegelikult väga suuresti mu töö aluseks.




Inimese inimlikkus ja väärtuslikkus


Meil on olnud keeruline suhe. On olnud häid aegu ja halvemaid aegu. Rõõmsaid hetki, hingepõhjani vihastamisi, solvumisi, ignoreerimisi, taasleidmisi.


Me võime üksteisele ju mitte meeldida, aga ma olen igavesti su tütar, su õde. Ja sa oled alati mu isa ja mu vend.


Isegi kui mind enam ei oleks või sind enam ei oleks, siis see on ikkagi nii.


Nii et äkki on lihtsam üksteist aktsepteerida ja üksteisega leppida, et saaks elada armastuses ja rahus. Isegi kui see on eraldi, üksteisest kaugel ja mitte suheldes. Selleks, et kõik saaksid rahus olla ja päriselt elada. Äkki see ongi armastamine?


Tema üksi jäämine on näidanud elu uues valguses. Kui habras kõik on. Ja kui tähtis on elada ja väärtustada igat hetke. Miski ei ole igavene ega iseenesest mõistetav.


Hämmastav oli näha, kui üksi on võimalik jääda päeva pealt. Ma jäin ka üksi, aga ma olen palju noorem ja elu on veel ees. Ning mul oli oskus end ise aidata.


Tema oli ka ise insuldi läbi teinud ehk siis see eriti uudishimulik, töökas, vaba hing oli paari aastaga kaotanud kõik ta elu pidepunktid. Tervise, töövõime, autojuhtimise võime ehk iseseisvalt ja vabalt liikumise võime, naise, kellest sõltus kogu ta elu, kodutunde ja kodusoojuse ning nagu selgus ka kogu sotsiaalse võrgustiku, sest ta oli oskuslikult inimesed eemale peletanud ja need kes olid alles, olid hoopis mu ema võrgustik. Aga see kõik tundus iseenesest mõistetav. Kuni päevani, mil seda kõike enam polnud. Aga tema oli, elu oli, kuigi tundus puudulik.


Selle kõige nägemine on andnud palju inimlikke hetki, mõttekohti, küsimusi. Mõned neist:

  • Kelle ülesanne on elada minu elu - kas teiste või tegelikult ikkagi minu enda?

  • Kes peab hoidma mind elus?

  • Mida külvad, seda lõikad ning selle teadvustamine.

  • Teise päriselt aktsepteerimine ja olla lubamine

  • Abistamise vajadus ja vastutus.

  • Enesemääramisõiguse hoidmine ja inimlikkuse austamine.

  • Andmine ja võtmine suhetes. Et saada, peab vahel ikka ka andma.

  • Minu õigus tütrena oma elule ja kohustus tütrena? Kus on piirid?

  • Andestamine ja armastamine. Äkki tegelikult saabki kõike andestada. Sellega saab vabaks, saab eralduda ja saab kehtestada piire, mida on tegelikult väga vaja.

  • Kas minul on õigus olla toetatud, olla habras, olla kurb, olla õnnetu või pean olema alati tugev, sest olen ju noor? Kas olen isekas, kui igatsen ka olla märgatud?

  • Kas isegi ebameeldivad "mõttetud" vanainimesed väärivad tähelepanu ja heatahtlikkust või kuulutame kõik tarbetuteks? Me teeme seda meie ühiskonnas väga paljude inimestega.

  • Lahinguks valmistutakse rahu ajal ehk baaseluoskuste ja enda eest hoolitsemise vajalikkus. Lihtne ja mugav on oma hakkama saamist oma kaasale või lastele ära delegeerida. Kuni päevani, mil peab äkki ise saama?


Minu isa ellu tuli paar aastat tagasi üks ingel, kes hoolitseb mu isa eest hullumiseni. Kohati on see lausa naljakas, eriti arvestades mu isa põikpäisust, vabaduse ja enesemääramise iha, aga ka tema igavest sõltumist naistest. Ei tea millega tema ja mina sellise abi oleme ära teeninud. Aga ta tuli. Mu isa on hoitud ilmselt rohkem kui eales varem. Ma endiselt ei ole kindel, et see talle meeldib ja ta sellest hoolib, aga enam ei saa ta tabletti mitte võtta ja aukudega riietega ringi käia. Ju see on tema elu viimane „karistus“, et peab alluma ja käituma ning vastane ei anna järgi, isegi kui oskuslikult halvasti ütled. 😊



"Ma vist sind ei õpetanud...?"


Eile sõidutasin isa Tartu turule ja teel küsis ta „Mina vist ju sulle sõitmist ei õpetanud?“.


See oli tema viis tunnustada mu autosõiduoskust. Samas oli selles lauses, mingi valu, kahetsus ja tähtsusetuse tunne, et see ilmselt ei ole tema teene. Selles peegeldus väärtusetuse tunne, mis puudutas ja ajendas selleks kirjutiseks.


Ta peab teadma, kui tähtis ja väärtuslik ta on. Väärtusetuse tunne on kõige hirmsam ja hävitavam tunne, mis meisse võib sisse kolida. Talle ei tohi pesa teha.


Mulle oli seda vestlust vaja ja usun, et talle veelgi enam, sest ta hakkab muidu arvama, et ta ei ole elus midagi hästi ja õigesti teinud. Me kõik teeme vigu, aga veelgi rohkem teeme me õigeid ja häid asju.


Rasketel aegadel on vaja teisi, et nad seda meile ütleksid ja meelde tuletaksid. Ükski elu ei alga niisama ja ei möödu niisama, isegi kui endale võib nii tunduda.



Kas ta siis õpetas mind sõitma?


Tõde on, et tõesti ta ei õpetanud mind sõitma, aga ...


Ma olen terve elu näinud kõikvõimalikke autosid. Meie hoovis toimus lõputu autode parandamine. Kui mu isa midagi välja ei mõelnud, siis ei olnud parandamine võimalik.


Meie hoovis seisis pikalt üks 60ndatest aastatest pärit Triumph (see auto tõi uunikumide teadmise ja loodan, et ta sai kuhugi heasse kohta). Mu suvine nukumaja oli vana villis. Nägin kuidas valmistati ette üht Nivat, mis viidi Jakuutiasse ja mille sõitu ajastati päeva pealt, et jõutaks jõgedeni nende jäätumise ajaks. Ühel vanaaasta õhtul käis teisel pool raudteed kõva pauk, üks auto oli teel Ida-Virumaale, aga sattus puu otsa. Mu isa ja vend olid kohe platsis, auto toodi meie hoovi, omanikud läksid koju uusaastat vastu võtma ja järgmisel hommikul tõmmati auto kere mändide vahel sirgeks. Ehk siis teiste aitamine oli loomulik ja kõigele olid leidlikud lahendused.


Ta oli eeskuju, et võib olla meisterlik, tähelepanelik, tark, hooliv juht. Et autot saab kasutada päriselt elu väärtustamiseks ja elu loomiseks.


Ja ta siiski andis mu elu ilmselt tähtsaima sõidutunni.


See oli täpselt üks tund, üks kord. Tema arusaam autoga sõitma õppimisest.


See tund on tegelikult minu praeguse pedagoogilise lähenemise alus. Isegi kui ma seda kaua ei seostanud.


Läksime Tallinna Lastehaigla parklasse. Ja minu ülesanne oli õppida kohalt minema. Ja nii ma siis läksingi kohalt tund või rohkem. Tema vaikselt kõrval istudes. Oma esimeses sõidutunnis sõitsin ma vaevu paarkümmend meetrit korraga.


Tema sõnul „Maanteel oskab karu ka sõita.“


Kui auto välja suri teatas ta geniaalsed sõnad „Schumacheril sureb ka mootor vahel välja“ ja nii oli see hirm ning ebaõnnestumise tunne ka maha võetud. Tuli lihtsalt uuesti käivitada ja kõik.


Selle tunni elulisest tähtsusest ja praktilisusest sain aru aastaid hiljem oma esimeses autokooli sõidutunnis, kui selgus et pedaalide tunnetus ja mõistmine olid mul selged ning võisin keskenduda hoopis „karu oskustele“ ja liikluse tundma õppimisele.


Ja nii sain seal parklas korraga palju väga vajalikke oskuseid, mis on ju autoga sõitmise vundament.


Metsa ja seente tundmine oli iseenesest mõistetav. Samuti orienteerumine, märkide nägemine, päikese vaatamine.

Mida veel ma oma kallist isalt sain ja õppisin?


Mõtlesin ja sain mõne hetkega sellise loetelu. See veel kindlasti kasvab.


Mu isa on mulle andnud ...

  • Elu

  • Nime

  • Kodu

  • Nalja, enda üle naermise, asjade kergelt võtmise

  • Unustamise ja kerguse mudeli (päris elus oli ja on see imeline oskus enamasti raske, sest mina ju mäletan)

  • Hakkama saamise suhtumise

  • Meisterlikkuse teadmise – kui tema ei suuda siis ei ole võimalik. Kõike saab õppida, harjutada, proovida ja proovida uuesti.

  • Tehnika ja uued vidinad ehk ettevalmistus moodsaks eluks. Esimese arvuti (juba umbes aastal 1988) – Basic 2000 ja VHS Ameerikast, olin selle kuninganna.

  • Kaardimängu oskuse õigete reeglitega „Laual on laua õigus“ (ma mängisin 6aastasel bismarcki. Siiani on mul kahju, et mariaažiks olin ma liiga titt ja pealegi sai seda ainult kahekesi mängida ehk siis ma ei mahtunud lihtsalt mängu).

  • Looduses käimise ja väljasõitude oskuse ja harjumuse

  • Autoga võib sõita ja avastada ning sõita võib hästi ning targalt

  • Kultuuridevahelise ja maailma kogemuse. Meie hoovis käis palju erinevaid rahvaid, keeli, lugusid.

  • Keeled – inglise keel ja esperanto keel. Esperanto oli vist mu esimene võõrkeel, mida koos isaga õppisime.

  • Et Elu on põnev, alati võib aidata, tore on aidata

  • Tehnika oskus – garaažis hängimine, teadmine kus on tavott, kanalisse kukkumine jne

  • Ameerika tädi ehk varakult Ameerikasse minek, värvilised riided, esimene „ettevõtlus“ (ehk äritsesin koolis kotka ja Playboy:) kleepekatega.

  • Huvi ja uudishimu – kõik uue saab raamatust järgi vaadata, kõik on huvitav. Entsüklopeediat, sõnaraamatut ja käsiraamatut võib alati kasutada.

  • Geograafia ja maateaduse – meil oli seinad kaarte täis ja nii ma isa abiga teadsin kõiki NSVLi jõgesid, järvesid, meresid jne. Maailma kaardi ja gloobuse tundmine oli normaalne.

  • Kingapaelte sidumine.

  • Kannatliku pedagoogika – laps peab ise õppima paelu siduma ja selleks peab aega andma. Tema lobises kasvatajatega, kuni mina pusisin. Ei mingit kiirustamist.

  • „Sidurita saab ju ka sõita!“ ehk asjad on palju võimalikumad, kui neid tunda.

  • Varustatud olemise vajalikkuse ja leidliku varustuse kasutamise oskuse.

  • Loodusega koos elamise – mesilased hoovis ja linnumajade naljakate süsteemide ehitamine.

  • Nutmise

  • Uhkuse

  • Vabaduse

  • Flirtimise

  • Keevitamise ja sellega kaasneva teadmise kaitsevahendite kasutamisest – mu isa oli elekterkaarkeevitaja ja seega oli keevitamissõnavara norm. Keevitamine võimaldas kõike. Kapsatünni teha, koera joogitopsi teha ja mu ratast kaitsta. Mu esimesele ereliukasele keevitati peale mu nimi. "See ju unikaalne, siis keegi ei varasta." Loomulikult seda testiti ja jäetigi "raudtee venelastele" kättesaadavaks, samas põõsas passides. Ja nad olidki segaduses, et mis see "je-err-err" tähendab )

  • Isetegemise ja huvialad– hapukapsad, verivorstid, fotograafia, talikalastus, vähil käik

  • Julguse

  • Autoriteedi talumise ja mitterespekteerimise

  • Sõltuvuste talumatuse ja nende kartmise. Ma ilmselt ei saaks ühegi ainesõltvuse või üldse sõltuvusega koos elada.

  • Magistrikraadi

  • Võimsa ja julge eeskuju. Hetk, mil mu isa muutus kangelaseks oli siis, kui ta ühel meie haiguse ajal jõi tõestuseks terve kruusi maailma kõige kohutavamat ja mõrumat asja - põdrasambla teed. Meie hädaldasime ühe lonksu pärast.

  • Suvalisuse – kui tähtis siis päriselt auk särgis ikkagi on?

  • Usu, minu hakkama saamiss. Hiljuti ütles ta mulle „Ma tean, et kui sul midagi lahti on, siis sa mõtled midagi välja“ .

  • Teiste inimeste tunnete lugemise oskuse. Ta võis olla ettearvamatu ja seetõttu oli varakult vaja õppida lugema ja kohanema. Nüüd kasutan seda oskust teiste aitamiseks ja mõistmiseks.

  • Sügavalt puudutamise oskuse nii heas kui halvas mõttes. Meie pere oskab öelda eriti hästi ja eriti halvasti.

  • Sõltuvussuhtes meeste ja lapsmeeste tundmise ja mõistmise, kes pole kunagi pidanud ega saanud eralduda ja hingeliselt iseseisvuda. Ja mõistmise, kui tähtis selle protsessi toetamine on.

  • Poiste märkamise erilisuse. Nende hooletusse jätmise ja nende toetamise vajadus eripära mõistmine. Poisid vajavad hoopis teistsugust tuge ja julgustust, et nad saaksid olla tugevad ja haprad, et nad saaksid hariduse, et nad ei vihkaks kooli ja õppimist, et nad oleksid terve enesehinnanguga, et nad oskaksid oma mõtteid ja tundeid väljendada jne.

  • Imetlusväärsete inimestega kohtumise. Teistmoodi ja põnevate inimestega kohtumise. Mu isa viis mind kohtuma väga huvitavate inimestega. Need on hetked, mis mind mõjutasid ja julgustasid ja rajasid mulle teed. Teed, mida mu isa kunagi tegelikult mõistnud ei ole, aga millele ta on mind ise aidanud, suunanud ja julgustanud.

  • Usaldamatusega hakkama saamise ja üldse inimeste usaldamatuse.

  • Piiride kehtestamise vajalikkuse, julguse ja oskuse.

  • Laste kommenteerimise võimsa ja pikaajalise mõju. Üks lause isalt võib sind tõsta ja järgmine igaveseks hävitada. Nt mina kasvasin teadmisega, et lähen ülikooli, samas kui mu vend koges "nalja", et ta läheb lollide kooli. Ehk siis vanemate lausetel on väga võimas mõju ja nende sõnade eest vastutab lapsevanem.

  • Andestamatusega hakkama saamine. Mida teha kui andeks ei saa, sest "Mis mõte andestamisel on, tegu on ju tehtud." See on lootusetu olukord, kus lunastust ei saa ja oled igavesti halb. Kuidas selles olukorras endale andesada, et saaks edasi elada?

  • Seente tundmise

  • Metsas käimise

  • Huvitavat asja võib ja peab kohe vaatama minema

  • Võõrastega rääkimise oskuse ja julguse

  • Enesehoolitsuse ja endaga tegelemise tähtsuse ning mõistmise, mis nende oskamatuse, ja unarusse jätmise tagajärjed võivad olla.

  • ....


Naer, kelmikus, huumor, nutikas nali, anekdoodid, elu nalja nägemine, kergus, asjade lihtsalt võtmine - need on mu isa meistrioskused.

Väljakutse sulle – mida sina oma isalt õppisid?


Ükskõik kas ta oli hea või halb. Tal on olnud meeletu mõju su elule. Meeldib see sulle või mitte.


Ükski inimene ei ole ainult hea või halb. Me kõik oleme kõike.


Idealiseeritud isa teeb ka vigu ja lihtsam on neid tunnistada ning oma isa inimlikustada, siis saab temalt päriselt õppida ja temast päriselt eralduda.


Hukka mõistetud ja ignoreeritud isa on patuoinas. Jällegi on lihtsam hakata teda mõistma, talle andestama, et saaksid oma viha, valu ja igatsusega kohtuda ehk siis saaksid jällegi vabaks, päriselt eralduda ja olla tänulik.


Ma tean, et see võib meie kultuuris tunduda mingi uhhuu jutuna. Aga äkki selles on ikkagi mingi iva?



Aasta siis oli 2007. Isa aitas mul jõuda Loksale, et saaksin magistritöö küsitlust teha. Tagasiteel käisime Purekkari neemel ja sattusin esimest korda kibuvitsamarjade korjele.

Selle artikli kirjutamine on olnud erakordselt ilus ja südamlik. Ehe ja tõstev.


Aitäh kallis isa Peeter!


Oled, mis sa oled, aga sa oled erakodselt tark, meisterlik, lõbus, südamlik ja hooliv. Kuldsete käte ja südamega mees. Ja hirmus habras, üdis armastamata, palju kannatanud, palju ise hakkama saanud, toetamata talentidega mees. Poiss, keda ema ähvardas. Väike poiss, kes jäi sõjaajal pommitatud põllule. Noormees, kes siiani kahetseb, et ei osanud poisina oma vaesuses elavale vanaemale ja tädile käru ehitada. Noormees, kes jäi esimest korda leseks juba 25aastaselt. Poiss, kes oli meeletult andekas ja tark, aga kellel keegi ei aidanud avastada, mida ta oleks võinud õppida või milles ta hea oli ja nii jäi ta lihttööliseks. See ei ole halb, aga temas oli väga palju enamat. Mees, kes vaatamata kõigele ei kaotanud oma huumorit. Ja tänu kellele olen mina siin ja kirjutan seda teksti.


Palju õnne ja tervist ning lõppematut nalja sulle kallis isa!

Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2020 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • Pinterest - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle
  • Google+ - Black Circle