KUIDAS MA OMA ELU TAGASI VÕTSIN?

Mina: Tsau. Kas sa oled kolmapäeval kodus?

Sõber: Enam ei ole. Täna-homme olen.

Mina: Kuhu sa siis lähed?

Sõber: Teen enne järgmist tööd ühe roadtripi Ungarisse. Tahad kaasa tulla?

Mina: ...

See vestlus toimus esmaspäeval ja kolmapäeval kell 12 oli start. Ja nüüd oleme kusagil Poolas teel Aadria mere äärde.

Sellele reisile jah ütlemine oli üle väga pika aja tõeline JAH-ütlemine iseendale, oma väärtustele, oma vajadustele, oma vaimsele tervisele, oma elule.

MINA sai eluõiguse, ilma ühegi kompromissita.

Ma ei saa, mul on see...

Loomulikult oli mu kaks nädalat täis igasuguseid kohustusi. Ma ei mäleta, millal mu aju, süda ja keha üheskoos nii leidlikuks muutusid. Mida saab ära jätta, mida edasi lükata ja millele asendus leida. Ma ei põgene, vaid võtsin vastutuse, et korraldada asjad teiste jaoks võimalikult valutult ringi.

Kus on tahe, on ka võimalus.

Aeg endale ja mis juhtub ilma selle ajata.

Mu elu on täis väga toredaid inimesi ja põnevaid asju, kuid juba pikka aega on olnud palju ka tühja igavuse tunnet. See nädal tundsin üle pika aja seda vaimustumist, mis minus elab ja mis loob palju head.