Kuidas ja milleks ennast paremini mõista?

Eelmisel nädalal kirjutasin ise enda aitamisest ehk sinu isikliku psüühilise esmaabikoti teadvustamisest. Loodan, et oled leidnud aega sellele kasvõi paar minutit mõelda või

need juba teadlikult profülaktika mõttes oma päevadesse lisanud. Sel nädalal jätkan enesearengu nippidega.

Kuigi oluline on osata abi otsida ja abi küsida, siis veelgi olulisem on oskus end ise aidata. Ka abiandja küsib ju sinult, et mis abi sa vajad või kust valutab. Nii et sümtpomite kirjeldamine on üks väga oluline oskus. See võib tunduda naljakana või iseenesestmõistetavana, kuid nii see pole.

Ma oman pikaajalist ja laialdast mõtete lugemise praktikat. Siiani pean oma isaga

anekdootlikke vestluseid stiilis:

Isa: „Mul ei ole viimasel ajal hea olla.“

Mina: „Ahah, kus sul paha on või mida sa tunned?“

Isa:„Kust mina tean?“

Minu tänane võime ja oskus aidata inimestel ennast paremini mõista ja iseennast

omaks võtta ehk siis ennast päriselt aktsepteerida on väga pikaajalise teiste tunnete ja mõtet lugem ise praktika ning sellest tuleneva aeglase, vaevalise ja iseseisva enda tunnete ja mõtete lugema õppimise tulemus.

ENDA AKTSEPTEERIMINE VÕIB TUNDUDA VÄGA LIHTSANA, AGA KAS IKKA ON?

Sest mida üldse aktsepteerida? Mis osa minust on minu loomupärane osa ja milline on kasvatuse või keskkonna tulemus. Minu jaoks nende osade lahti kaevamine kõige huvitavam osa ongi. Kiht kihi haaval, nagu sibula avastamine.

Aktsepteerimine ei tähenda alla andmist, loobumist, „diagnoosile“ allumist.

Enese-aktsepteerimisele eelneb eneseteadlikkus ja enda teadvustamine. Märkamine, tunnistamine ja omaks võtmine ja sellega kaasneb ka vastutuse võtmine. Näiteks märkan, et minu siiani kiidetud ja populaarne sarkastiline huumorimeel on tegelikult teiste üle nalja tegemine ehk siis kellegi narrimine. Või märkan, et varjan ja looritan oma rahulolematust lapsepõlvest peale peensusteni treenitud totaka naeratamise ja noogutamisega, selle asemel, et suu lahti teha.

Eneseteadlikkus ja aktsepteerimine ei tähenda, et ma loobun huumorist või naeratamisest, vaid mõistan, et nende oskuste senine kasutusviis ei loo mulle seda tulemust, mida ma tahan. See võimaldab hakata uurima, kuidas neid instrumente veel võiks kasutada.

Ehk siis sa ei anna endale peas kolki või löö ennast risti, kui kõige hirmsamat ja lootusetumat inimest maailmas.

Sellise arengut võimaldava aktseteerimisega kaasneb hoopis enesearmastus ja endale andestamine. Selle tagajärg on aga võime ja teadmine, et sinu võimuses on olukorda muuta. Sa ei ole enam oma harjumuste ja käitumise ori. Sa saad võimu valida ja võtad vastutuse oma valikute eest. Ja see ongi igasuguse arengu eeltingimus. Muutus on vaevaline ja aeganõudev, aga eks me kunagi käima õppides ka kukkusime ju mitu korda. :)

Tõeline eneseareng ei ole võimalik enne, kui sa näed ennast ja lepid endaga. Seejärel saad mõista, mida tahad arendada.

Eneseareng ei ole enda muutmine! Kui sa arendad ennast ilma endaga kohtumiseta, siis sa üritad end lihtsalt muuta „õigemaks“ ehk siis püüad endale külge pookida lihtsalt veel ühe ja loodetavasti paljude poolt armastatud „valemina“.

Aga nagu sa tead kodust. Uus kleit ei tee segamini kappi korda. Ühel hetkel peab ikkagi kapi enda ka korda tegema. Ja selleks on jällegi vaja teadvustada ja aktsepteerida, et kapp on segamini. Kapi ees istumine ja enda lolliks sõimamine ei tee kappi korda.

KÄITUMINE JA IDENTITEET

Eelmisel nädalal kirjutasin meie käitumisest ja mis seda ajendab. Vaatame pilti uuesti

Meie siseelu reageerib välistele stiimulitele ja see reageering muundub mingiks käitumiseks ning see käitumine kujundab kõik meie tulemused. Kui tahad teistsugust tulemust, siis tuleb käitumist muuta.

See on igasuguse coachingu ja enesearengu alus. Igasugust käitumist saab muuta. Iga käitumise oled sina ise sisemiselt valinud. Kui see on automaatne käitumine, siis oled

seda lihtsalt kaua näinud, kogenud ja harjutanud. Nii et hakkad arvama, et see on alati nii olnud ja muudad selle käitumise enda identiteedi osaks.

Sellisel juhul on muutus veel võimatu, sest võim on sinu käitumise, väliste stiimulite ja üldse teiste käes stiilis.

„Mina oleks normaalne, kui need teised oleksid normaalsed. Aga noh ei ole, nii et mina ei saa ju ka mitte midagi teha.“

Mõni näide:

Oled harjunud sülitama ja nii usudki, et sul on erakordne süljeeritus, mis lihtsalt nõuab väljutamist. Ja sa lihtsalt ei saa mitte midagi teha ega muuta.

Või oled lapsest saati programmeeritud tublisti alluma ja mitte segama ehk siis

arvad, et kõigil teistel inimestel on alati rohkem õigust ruumile, õhule, arvamusele jne. Ja nii siis valmistud mingile üritusele minema ja mõtled peas välja, kuidas sa seal mõne võõraga räägid. Kui ruumi sisened ja näed kõiki neid sinust „paremaid, targemaid, ilusamaid, tähtsamaid, rikkamaid...“ inimesi ning allud oma senisele teadmisele oma argusest ja nähtamatusest ning käitud vastavalt. Samas kui astub tuppa üks sõber või „veelgi viletsam“, siis käitub hoopis teisiti.

Ja nii tekibki küsimus–milline sa siis tegelikult oled?

Vastus on, et sa oled kõik need. Sa oled see, kes sa otsustad sel hetkel olla. Mõni inimene teab, et sa oled väga jutukas ja teine jällegi, et maailma vaikseim ja nähtamatuim tegelane.

TOETAVKÄITUMINE JA KAITSEKÄITUMINE

Käitumine on üks põnev teema. Sellest on kirjutatud lõpmatuseni raamatuid.

Kui palju kordi on ikka vaja korrata, et uus harjumus juurduks.

Mind huvitab aga rohkem, miks me käitume nii nagu me käitume? Ja minu kogemuse järgi on seda mõistes palju lihtsam käitumist muuta. Sest siis saad sa jällegi oma käitumist aktsepteerida ja armastada ning teda õrnalt ja hellalt, end siiski konkreetselt uude suunda lükata.

Kogu meie süsteemi peamine funktsioon on meid siiski füüsiliselt ja psüühiliselt koos hoida. Kui on oht, siis meie sees on miski, mis paneb meid end kaitsma. Ja kui näeme midagi eriti ahvatlevat, siis on meis miksi, mis meid selle poole nügib, tõmbab, tõukab (igal oma tunne). Ja siis jälle üllatud, et kes see veel oli, kes nii julgelt midagi tegi, sest

„Ma ju tavaliselt ei ole selline“.

MIS MASIN SINU SEES SIIS SELLISEID JULGUSTÜKKE PÕHJUSTAB?

Kõik sinu vastused on sinu sees. Sinu unikaalsetes reaktsioonides ja käitumises. Küsimus on, kas õpid endasse sukelduma?

Me oleme sageli nii treenitud teenima teisi, et igasugune mõte enda kuulamisest ja selle häälele kuuletumisest tähendab automaatset isekust ja see ju ohustab kuulumist

–üht meie põhivajadust.