Kuidas ja milleks ennast paremini mõista?



Eelmisel nädalal kirjutasin ise enda aitamisest ehk sinu isikliku psüühilise esmaabikoti teadvustamisest. Loodan, et oled leidnud aega sellele kasvõi paar minutit mõelda või

need juba teadlikult profülaktika mõttes oma päevadesse lisanud. Sel nädalal jätkan enesearengu nippidega.

Kuigi oluline on osata abi otsida ja abi küsida, siis veelgi olulisem on oskus end ise aidata. Ka abiandja küsib ju sinult, et mis abi sa vajad või kust valutab. Nii et sümtpomite kirjeldamine on üks väga oluline oskus. See võib tunduda naljakana või iseenesestmõistetavana, kuid nii see pole.

Ma oman pikaajalist ja laialdast mõtete lugemise praktikat. Siiani pean oma isaga

anekdootlikke vestluseid stiilis:

Isa: „Mul ei ole viimasel ajal hea olla.“

Mina: „Ahah, kus sul paha on või mida sa tunned?“

Isa:„Kust mina tean?“

Minu tänane võime ja oskus aidata inimestel ennast paremini mõista ja iseennast

omaks võtta ehk siis ennast päriselt aktsepteerida on väga pikaajalise teiste tunnete ja mõtet lugem ise praktika ning sellest tuleneva aeglase, vaevalise ja iseseisva enda tunnete ja mõtete lugema õppimise tulemus.

ENDA AKTSEPTEERIMINE VÕIB TUNDUDA VÄGA LIHTSANA, AGA KAS IKKA ON?

Sest mida üldse aktsepteerida? Mis osa minust on minu loomupärane osa ja milline on kasvatuse või keskkonna tulemus. Minu jaoks nende osade lahti kaevamine kõige huvitavam osa ongi. Kiht kihi haaval, nagu sibula avastamine.

Aktsepteerimine ei tähenda alla andmist, loobumist, „diagnoosile“ allumist.

Enese-aktsepteerimisele eelneb eneseteadlikkus ja enda teadvustamine. Märkamine, tunnistamine ja omaks võtmine ja sellega kaasneb ka vastutuse võtmine. Näiteks märkan, et minu siiani kiidetud ja populaarne sarkastiline huumorimeel on tegelikult teiste üle nalja tegemine ehk siis kellegi narrimine. Või märkan, et varjan ja looritan oma rahulolematust lapsepõlvest peale peensusteni treenitud totaka naeratamise ja noogutamisega, selle asemel, et suu lahti teha.

Eneseteadlikkus ja aktsepteerimine ei tähenda, et ma loobun huumorist või naeratamisest, vaid mõistan, et nende oskuste senine kasutusviis ei loo mulle seda tulemust, mida ma tahan. See võimaldab hakata uurima, kuidas neid instrumente veel võiks kasutada.

Ehk siis sa ei anna endale peas kolki või löö ennast risti, kui kõige hirmsamat ja lootusetumat inimest maailmas.

Sellise arengut võimaldava aktseteerimisega kaasneb hoopis enesearmastus ja endale andestamine. Selle tagajärg on aga võime ja teadmine, et sinu võimuses on olukorda muuta. Sa ei ole enam oma harjumuste ja käitumise ori. Sa saad võimu valida ja võtad vastutuse oma valikute eest. Ja see ongi igasuguse arengu eeltingimus. Muutus on vaevaline ja aeganõudev, aga eks me kunagi käima õppides ka kukkusime ju mitu korda. :)