Sinu psüühiline esmaabikott ehk kuidas raskuste ja pimeda ajaga hakkama saada?



esmaabi

Elu on üks ootamatuseid täis möll. Me oleme õppinud valmistuma füüsilisteks ootamatusteks. Teame hädaabinumbrit, käime esmaabikursustel elustamist ja sidumist õppimas, kotis on lemmikvaluvaigisti. Enamus kodudes ja autodes on samuti mingid esmaabitarbed – plaastrid, puhastusvahendid, valuvaigistid, ravimtaimed vms. Mis on aga sinu psüühilises esmaabikotis?

Aasta teine uusaasta on vaevu alanud, kuid juba kuulen kõikjalt koolistressist, tööstressist, saabuva pimeduse stressist, kiiruse stressist jne. Seda praegu kui suvi sai alles läbi ja see nädal on olnud erakordselt soe ning päikseline.

Kas sa teadsid, et kiirabi ja esmaabi süsteemid on meil tänu esimesele maailmasõjale? Ehk siis meid valmistatkse süsteemselt ette õnnetuste ja traumade puhul käituma. Me teame, mida teha õnnetuse puhul. Kui muud ei tea, siis teame numbrit 112, mis aitab ja ütleb, mis teha. Või saadavad nad kellegi, kes teab ja oskab.

Siseelu esmaabi

Teine, sageli palju märkamatum ja tõsisem pool on oma vaimse tervise eest hoolitsemine. Kuna me oleme ju „hakkama saaja“ rahvas, siis me sageli märkame ja sekkume väga hilja. Me arvame, et meie apaatsus tuleneb meie iseloomust või vanusest või õigustame selle teiste sama seisuga. „Kõik keskealised on ju masenduses, järelikult on see normaalne“. Sama teeme ka liigse reageerimisega – näiteks plärtsumise, hääle tõstmise, solvumise, ägestumisega vms. „Kõik emad on ju sellised...“.

Need kõik on märgid, et midagi on lahti. Aga need ju ei jookse verd. Nii et sekkuda pole vaja. Ja ei tea ka kuidas.

Kas käitumine on kaasasündinud?

Kogu meie käitumine on reaktsioon meie sees toimuvale, mis tuleneb välistest mõjutajatest. Välised stiimulid ehk ärritajad (nii positiivsed kui negatiivsed, sõltub meie antud tähendusest) puudutavad ja mõjutavad meie põhivajadusi, põhiväärtuseid, põhimotivaatoreid. Kui need saavad hea mõjutuse, siis tekivad head tunded, mis toodavad pealtnäha hea käitumise. Kui aga tunneme, et meie põhiasju ähvardatakse, ohustatakse või võetakse ära, siis käitume neid kaitsvalt.

Meie käitumine ei ole kaasasündinud. Kogu meie käitumine on reaktsioon, mille toodavad meie tunded. Käitumist saab muuta, arendada, kontrollida.

Käitumine on see, mis toodab meie tulemusi.


Tulemuste muutmiseks on sul vaja märgata oma käitumist, mis ei tooda soovitavat tulemust. Ja siis püüda mõista, mis sellist käitumist toodab ehk mis on ohustatud, et sa „pead“ nii käituma. Sellisel kujul mõeldes saad hakata oma „imelikku“ käitumist aktsepteerima ja mõistma (mitte õigustama) ning alles seejärel saab hakata seda arendama ja muutma.

Me kõik oleme erakordselt tundlikud tegelased, kes püüavad igapäev lõputust ootamatute ärritajate möllust eluga välja tulla.

Mõni päev on täis positiivseid ärritajaid (näiteks armumine, õnnitlused, head naljad, head uudised), et midagi ei saa teha. Teine päev jälle negatiivseid ärritajaid (konfliktid, tüütud ülesanded, liiga palju ülesandeid, sekkumine, paha ilm, liiga hea ilm vms).

Mõni ärritaja paneb plahvatama ja sa vajad maandamist. Teine jälle kaevab augu, millesse näoli sisse prantsatad.

Ja need õhku lendamised ja näoli kukkumised toimuvad sageli nähtamatult sinu enda sees. Ehk keegi ei saa sind aidata, sest keegi sageli ei teagi, et see juhtus. Sest me oleme õppinud seda mitte näitama. Ja isegi kui see paistab välja, siis enamus inimesed ei oska sind lihtsalt aidata, sest nad ise püüavad endaga hakkama saada. Sinu ägestumine või nutmine toodab ju neis oma tundemöllu.

Nii et parim vaimse esmaabi andja oled sina ise. Ja selleks esmaabiandjaks pead sa valmistuma ka ise, sest sina oled sinu parim ekspert.

<