Juba viis aastat veedan jõulueelse nädala Rootsis. See on minu aasta tähtsaim retreat ehk ära minemine. Nagu ütleb mu sõber, sel nädalal keskendun ma juuste kasvatamisele. Lisaks sellele teen kokkuvõtteid ja edasisi plaane, jalutan, käin vannis ja lihtsalt olen. Loomulikult saab seda kõike teha ka kodus, aga ära käimine on vajalik, et mõtteid selgitada ja kodu eemalt vaadata. Selle nädala üks suurim eelis on, et ma pean koduste ja töiste tegemistega valmis saama nädal enne jõule. Varem sai kõik valmis alles jõuluks.
IMED PARGIS
Ühel päeval jalutasin kaunis jõeäärses pargis. Olin päris pikalt jalutanud kui märkasin ühel puul silmadega kivikest. Peagi nägin järgmist. Tagasiteel selgus, et kõik puud olid neid täis. Enne ma ei näinud või ei vaadanud? Kuid enam ei olnud võimalik mitte näha. Selgus, et olin sattunud saladuslikku pöialpoiste parki, kus minu igat sammu jälgisid sajad silmad. Ja ma arvasin, et ma olen üksi.
KÕIK ALGAB MÕTTEST
Ma olin sellest geniaalselt lihtsast ja toredast jõulumõttest vaimustuses. Eriti kuna see mõte illustreeris ideaalselt minu selle jõulu motot "Imesid täis elu on imeline elu." Olin kindel, et tegemist on mõne lasteaia või kooli jõuluaja toimetusega, kus park täidetakse pöialpoistega.
Järgmisel päeval pöialpoisse vaatama minnes kohtusime pargis ühe inva-skuutriga sõitva vanahärraga. Selgus, et pöialpoisid ei olegi laste tehtud. Hoopis selle vanahärra tehtud. Ta on neid parki paigaldanud juba üle 1500.
Need pöialpoisid on kivisilmad. Kivisilmsus on Parkinsoni tõvega kaasneva PSP haiguse üks sümptom. PSPga kaasnevad tasakaaluhäired, neelamisraskused, dementsus, jäikus ja silmade liigutushäired. See härra põeb seda haigust. Tema kivisilmade eesmärk on inimesi sellest haigusest teavitada. Kõik võivad endale oma kivi-ingli kaasa võtta, et märgata erinevaid raskusi, millega inimesed elavad.
NÄE INIMEST
See härra esindas minu elu kõige inspireerivamaid inimesi. Juba lapsena võlusid mind puudega inimesed, kes elasid ja toimetasid vaatamata raskustele. Mu esimene eeskuju võitis paraolüpmial ujumises mitu medalit - tal puudus üks käsi, ta ei kuulnud, oli tumm ja tal oli ka kaks last. See tundus sel ajal võimatu ja imelisena ning andis teadmise, et on võimalik.
Mulle on alati tundunud, et nad on äravalitud, kes oskavad elamist teistest paremini. Kõige rumalam on tunda nende suhtes haletsust, sest nad tõesti valdavad Enesemeisterlikkuse kunsti. Minu karjäär on mind kokku viinud väga erinevate nähavate ja nähtamatute puuetega inimestega, kes kõik on imelised tavalised inimesed. Nad on mind väga palju aidanud mõistmaks, mis on ja mis ei ole võimalik, mis sõltub suhtumisest, mis toimub pealispinna all tegelikult ja mida tähendab õigus olla olemas.
Liiga sageli ei koge puudega ja tegelikult enamus "teistsugused" inimesed vahetut suhtlemist. Nad on oma probleem, puudus või haigus. Neil on küljes silt, mis määratleb neid liiga tugevalt. Sama on ka kõikide teiste inimestega - mõni on "tark", kuigi sisimas ise seda ei usu; mõni on "edukas", kuigi kõik on pragunemas; mõnel on "kõik hästi", kuigi ta nutab end igal õhtul magama, mõni on "rumal", sest ta perest arvatakse nii, mõni on "ilus", kuigi temas muud ei nähtagi vms.
Loomulikult peame me maailma mõistmiseks silte kasutama, kuid kutsun teid kõiki üles sel Jõulu ajal piiravaid silte märkama ja nägema nende taga olevaid imelisi inimesi, lubama neil tunda ja olla ning tunnustama igaühe kaunilt lihtsat keerukust. Me kõik oleme nagu kuldsed sibulad, kellel on väga palju põnevaid kihte, mida esmapilgul ei ole näha. Nagu kivisilmad pargis - nad olid seal ju koguaeg olemas!
Iga asi, samm ja tegu algab mõttest! Mõelge häid ja edasi viivaid mõtteid, andestage endale ja teistele, märgake enda ümber toimuvat, olge tänulikud ja tundke rõõmu pisiasjadest.
"Sa vaatad, aga sa ei näe,
Sa kuulad, aga sa ei kuule,
Sa räägid, aga sa ei ütle."
Ava oma meeled ja hakka nägema ning looma imesid!
Soovin kõigile ilusaid ja imelisi jõule!
Väike jõuluülesanne!
LEIA IGALT PILDILT PÖIALPOISID JA PÖIALTÜDRUKUD
