Kool ja õpetamine võiksid olla ideaalis elu toetavad ning võimaldavad.

Õppimine on ju nii loomulik asi. Asi, millest sõltub kogu elu.

Alati see nii ei ole. Ei koolitöötajale ega õppijale.

Kooliga käib kaasas mingi suur ideaalide, stressi, hirmu ja läbipõlemiste sasipundar. 

Kust see tuleb ja miks see ei muutu, kui koguaeg kõike arendatakse ja parendatakse? 

​

Minu soov ei ole kooli arendada. Või noh, see on ju vale. Ikka tahan paremaks teha. Aga ma näen, et see paremaks tegemise võimalus on juba olemas, aga seda sageli ei märgata ega kasutata. 

​

Ma tahan, et kool oleks erutava, arendava ja loova stressiga koht, mitte murdva, hirmutava ja tülgastava rassimise koht.

Ma tahan, et koolis jääksid inimesed ellu. Nii õppijad kui töötajad. 

Ja sellele ma tahangi kaasa aidata. 

​

Selle kooliaasta avaveebinaris uurin ja jagan oma mõtteid kooli tähendusest kui kõikide probleemide allikast ning ka võimalikust lahendusest.

​

​